Viimastel päevadel võib nii mitmeltki poolt lugeda pettumusest stiilis, et Ukraina pealetung polevat edenenud loodetud kiirusega. Vähegi reaalse olukorraga kursis olevad inimesed on varem korduvalt ja korduvalt kirjutanud, et olukorras, kus lääne pool väristati kätt ja ei julgetud pika aja jooksul alla kirjutada otsustele, mille järgi oleks Ukraina saanud juba selle pealetungi käigus kasutada lääne lennukeid, saabki edenemine olema Ukraina jaoks nii pikaajalisem kui ohvriterohkem, sest ilma ülekaaluta õhus on väga keeruline murda pikalt kaitseks valmistunud vastast.
Ometi on ka nende oludes Ukraina suutnud edeneda ja edeneb veelgi. Oleksii Arestovitši sõnul on sõjas oluline vastast sundida kasutama operatiivreserve enne kui ise seda teha. Lõunarinde kontekstis on Venemaa operatiivreservid brigaadid, kes on valmis võimaliku Ukraina läbimurde korral minema seda läbimurret peatama ning Arestovitši sõnul Ukrainal see õnnestus, sest Velika Novosilevka juurde alanud pealetungi tõkestamiseks saatis Venemaa operatiivreservidest kaks kõige võitlusvõimelisemat brigaadi. Arestovitši sõnul on Venemaa seal rindel nüüd olukorras, kus kvaliteetseid reserve enam pole, aga rinne on suurusjärgus 180 kilomeetrit pikk ning Ukraina on aktiivne vähemalt 4-5 kohas.
Arestovitši sõnul on need brigaadid üritanud edutult mitmeid vasturünnakuid, mille läbi on kandnud suuri kaotusi ning see on ainult hea Ukraina jaoks. Arestovitši sõnul on aga Ukraina nii strateegiline kui operatiivreserv senini lahingutest eemal seisnud ja nende tund alles tuleb. Kui on õige aeg.
Ukraina sõjaväelase Arty Green’e sõnul on Venemaa kaitse lõunarindel väga sarnane sellel, mille Venemaa ehitas üles eelmisel aastal Dnepri läänekaldal ning kuna Ukraina oli elavjõus siis ülekaal, mindi alguses suurte jõududega rünnakule ning seetõttu kanti väga arvestavaid kaotusi. Peale pealetungi ebaõnnestumist hakati tõsisemalt tegelema Venemaa logistika häirimise ning rasketehnika hävitamisega. Kahe kuuga jõuti olukorda, kus Venemaal ei olnud muud varianti kui taanduda, muidu oleks Green’e sõnul rinne kokku kukkunud. Green ütles, et see oleks õige, et seekord ei korrataks Hersoni vabastamisel tehtud vigu ning et nüüd asutaks kohe tegelema nii rasketehnika kui logistikaga, aga teisalt tähendab see ka seda, et kiiret edu ei ole alguses oodata. Green’e sõnul on Lõuna-Ukrainas tegemist täiesti avatud maastikuga, peamiselt põldudega, kus vaenlasel ei ole ennast eriti kuhugile võimalik peita (on väikesed metsaviirud põldude ääres, aga tervet armeed sinna ei peida) ja siis saab määravamaks Ukraina suurtükkide suurem laskeulatus ja lasketäpsus. Green’e sõnul on senise sõja käigus suurtükkide kasutamisel tekitatud vastasele 80% kaotustest ja lennukite abil 5%, seega kui Ukrainal mürske jagub, suudavad nad vastase oma positsioonidelt pikapeale ka eemalt tegutsedes nö välja kõrvetada.
Lõunarindel Velika Novosilovka juures nädalavahetusel rindejoone muutumises arvestatavaid muudatusi ei toimunud, küll aga tabas Ukraina Venemaa armee koondumispunkti Prijutnes, mis on asula, mida Ukraina üritab seal piirkonnas rünnata lääne poolt, et nii seada Venemaa jaoks ümberpiiramisohtu Rivnopili asula.
Nädalavahetuse kõige olulisemad sündmused leidsid aset lõunarindel lääne pool, kus Ukraina üksused liikusid Lobkovest Pjatihatki küla suunas ning kuigi alguses oli edu seal vahelduv, suutsid Ukraina üksused lõpuks küla enda kontrolli alla saada. Seal piirkonnas on oluline ka rääkida reljeefist, nimelt asuvad mõlemad asulad Jantšekraki jõe orus, aga Venemaa üksused on lõuna pool kõrgendikul, mistõttu on neil palju parem positsioon. Venemaa z-kanalite järgi oli Ukraina üllatanud Venemaad massiivse suitsu kasutamisega ja kuna oli tuulevaikne, siis jäi see suits orgu pidama ning andis Ukrainale sõduritele kaitset. Ukraina on teadlik, et nende positsioonid asuvad madalamal ning on seetõttu hästi rünnatavad ning seetõttu tegutsevad nad väikeste, 10-15 sõjaväelasest koosnevate mobiilsete üksustena. Külast taandunud Venemaa sõjavägi tulistas küla suunas väidetavalt kuni 100 termobaarilist raketti süsteemist TOS-1, mistõttu olevat Ukraina poole andmetel hävitatud 40% külast, lisaks tulistab Venemaa küla suurtükkidest.
Küla on küll Ukraina poolt võetud, aga reljeefi mõttes ebasoodne asukoht seab Ukraina seal keerukate valikute ette, sest kohapeale jäädes oleksid nad pideva Venemaa-poolse tule all, aga edelas asuv Žerebrjanka on kõrgustikul ning selle äravõtmine kujuneks väga ohvriterohkeks. Ukraina rünnakuvektor võiks olla kagu suunal, mis seaks ohtu Venemaa armee positsioonid ida pool. Jälgime arenguid.
Väike edenemine oli Ukrainal ka Robotne suunal, kus suudeti tagasi võtta maad viiekilomeetrisel lõigul Novodanilevkast idas.
Sõjalise eksperdi Aleksandr Kovalenko sõnul peab Ukraina tegema lõunarindel kolme asja – hävitama juhtimispunktid, häirima väga tugevalt logistikat ning hävitama ka vastase rasketehnikat. Juhtimispunktide hävitamisega on Ukraina tegelenud seal rindel terve juunikuu jooksul ning erandiks polnud ka see nädalavahetus, kui Venemaa z-blogijate andetel sai tabamuse 80. brigaadi juhtimispunkt Musta mere lähedal. Logistika osas oli nädalavahetusel tõeline pommuudis asulast nimega Rõkovo, kus raudteejaama (peatus nimega „Partisan“) lähistel sai tabamuse üks angaar ning järgnes viis tundi kestnud plahvatuste seeria. Värsketest satelliidipiltidest selgub, et kokku hävis seal 10 laohoonet, nii et Venemaa kaotas korraga väga suures koguses laskemoona. Rõkove asub rindejoonest 110 kilomeetri kaugusel ning kuuldavasti oli just see koht üheks peamiseks logistikakeskuseks, kus raudteega kohaletoimetatud laskemoon laaditi ümber veoautodele, mis siis vedasid selle rindele. Ukraina oli siiani kasutanud Storm Shadow tiibrakette Venemaa armee juhtimispunktide ja isikkooseisu koondumispunktide vastu, mistõttu oli alguses omajagu arutelusid, et millega Ukraina antud rünnaku tegi, pakuti isegi GLSDBd, millest varem oli väga palju juttu, aga mida pole siiani rinnetel nähtud ehk siis tegu vanade juhitamatute mitmitraketiheitjatelt lastavate M-26 rakettidega, mis on muudetud juhitavateks ja on lisatud tiivad, mistõttu 93 kilogrammine lõhkepea suudab sihtmärki täpselt tabada kuni 150 kilomeetri kaugusel. Ometi selgus, et Ukraina kasutas ikkagi Storm Shadow tiibraketti ja vähemalt minu jaoks oli see küll hea otsus ning okupeeritud territooriumi elanikele võiks selliseid ilutulestikke korraldada veel ja veel.
Rasketehnika hävitamiseks peab Ukraina korraldama laial rindel luurelahinguid, et selgitada välja nii rasketehnika asukohad kui ka sundima vastast kulutama suures koguses laskemoona, mille asendamine saab olema keeruline (hetkel kulutavat Venemaa sõjas Arty Greene sõnul kordades rohkem laskemoona kui nad suudavad asemele toota), kui lisame logistikaprobleemid, siis Arty Greene sõnul mitte eriti kauges tulevikus Venemaa suurtükituli lõunarindel jääb oluliselt vaiksemaks ning siis on Ukrainal paremad võimalused edenemiseks. Viimastel päevadel on omajagu värskeid videosid Ukraina poolsest edukast tapjadroonide kasutamisest lõunarindel, ju siis on Ukraina suutnud oluliselt vähendada Venemaa elektroonilise sõjapidamise võimekust. Ukraina peamised lahingoperatsioonid aga toimuvad öösiti, kus saab eelise lääne paremad öövaatlusseadmed ja soojuskaamerad ning on ka ohutum taganeda vajadusel. Vastuolulist tagasisidet on saadud Prantsuse kergtankide AMX-10RC kasutamisest, kus ukrainlased kiidavad lausa ülivõrdes laskesüsteemi, nimetades seda suureks snaiperpüssiks, aga samas olevat soomus eriti külje pealt väga õhuke ja ei pakkuvat piisavalt kaitset (käivad isegi jutud küljepeale lisaplaatide paigaldamisest).
Donbassis on Bahmuti ümbruses aktiivsemaks pooleks Ukraina, aga edenemine tuleb väga vaevaliselt, nädalavahetusel suutsin nad natuke edeneda Klišeejevka suunal. Lahingute peamiseks eesmärgiks on siduda ära Venemaa üksuseid, et neid poleks võimalik saata appi lõunarindele. Marinka juures saatis Venemaa Ukraina positsioonide poole teele lõhkeainet täistuubitud tanki T-55, mida võiks nimetada ka kamikadze-tankiks või peenemalt öeldes UGV (uncrewed ground vechicle). Tank sõitis 100 meetri kaugusel Ukraina positsioonidest aga miini otsa ja jäi seisma, peale mida ründas Ukraina omakorda tanki tapjadrooniga ning järgnes väga võimas plahvatus. Varem oli Venemaa teele saatnud sarnasel kujul ühe vanema jalaväe lahingmasina, aga tanki kasutamine sellisel kujul oli esmakordne.
Avdiijivka juures suutis Ukraina nädalavahetusel tagasi võtta põhja pool asuva Veselje küla. Väga tähelepanuväärseks teeb selle saavutuse aga Venemaa z-kanalites leviv info, et seal piirkonnas olevat Ukraina kasutusele võtnud uued elektroonilise sõjapidamise vahendid, mistõttu olevat Venemaa kõikidel droonidel side maha surutud ning nad jäid nendest ilma. Z-blogijate andmetel kasutavat Ukraina neid vahendeid praegu ainult Donbassi rindel, mistõttu on blogijatel arvamusi, et Ukraina võib just Donbassis järgmise suurema rünnaku korraldada.
Kui see info uutest Ukraina võimekustest peaks tõele vastama, siis oleks Ukrainal võimalik korraga lahendada kaks väga suurt peavalu. Esiteks helikopteritelt KA-52 lastavad laserjuhitavad tankivastased raketid Vihr-1, mida droonid praegu sihtmärkidele suunavad laserkiirte abil. Kuigi Ukraina suutis viimase 48 tunniga alla lasta tervelt kolm helikopterit KA-52 ja viimase nädalaga kokku viis sellist helikopterit, tunnistavad mitmed Ukraina sõjaväelased, et ilmselgelt nad alahindasid KA-52-lt rasketehnikale tulevat ohtu ning probleem olevat ka selles, et neil jagub mobiilseid õhutõrjevahendeid (Stinger, Piorun, Igla, Starstreak), aga KA-52 lasevad oma raketid välja madalalt ja nende seadmete laskeulatusest väljaspool. Ukrainlaste sõnul suudavad nad nende käsutuses olevatest mobiilsetest õhukaitsekompleksidest helikoptereid KA-52 alla tulistada ainult RBS-70ga, kui kasutavad kõige uuemaid Bolide-rakette, mis lendavad 9 kilomeetri kaugusele. Kui nüüd eesliinil olevad droonid maha võtta, et saa KA-52 pealt sama kaugel neid rakette enam lasta, aga lähemale tulles on nad mobiilsetele õhukaitsevahenditele küllaltki kergeks saagiks, kõrgemal lennates suudavad neid maha võtta Ukraina keskmaa õhukaitsekompleksid.
Teine suur peavalu on Lancet tapjadroonid ning kui need suudetaks alla võtta, oleks nii suurtükkidel kui keskmaa õhukaitsel palju vabamad käed tegutsemiseks. Eks lähiaeg näitab, kas see Venemaa z-blogijate jutt ka tõele vastab, aga see on fakt, et nad hakkasid järsku kaotama suures koguses droone.
Peterburis lõppes majandusfoorum, mis kunagi oli oluline sündmus ning seda külastasid ka suurriikide juhtivad poliitikud, aga nüüdseks pole kunagisest hiilgusest enam midagi järgi. Küll aga on Venemaa rõhku pannud visuaalsetele sõnumitele, nii lehvisid korraga NSVL-i, Tsaari-Venemaa (must-kollane-valge) ja Venemaa lipud. Mis neid ühendab? Sisu ehk siis kõiki neid lippe ühendab paljude venemaalaste jaoks arusaamine, et esimesed kaks olid ja tänapäeva Venemaa on nende arvates siiani impeerium. Sellest tuleb imperialistlik mõttelaad ja eneste naabritest paremateks pidamine.
Putin ise aga esines ebaveenvalt ning Venemaa politoloog Abbas Galljamovi arvates on Putin lõplikult kaotanud igasuguse ratsionaalsustaju, sest ta jutt Ukraina kaotustest viimaste kuude jooksul oli täiega üle võlli, näiteks jutt, et Venemaa olevat hävitanud tervelt viis kompleksi Patriot, kuigi neid on Ukrainasse toodud ainult kaks kompleksi, mis samas kenasti võtsid kõik Aafrika riigipeade tervituseks kohalelastud Venemaa raketid alla, sh kuus aeroballistilist raketti Kinžall.
Aafrika riigipeade nö rahumissioon oli nii kummaline, et mitmed analüütikud peavad nende külakäiku Kiievisse Moskva poolt organiseerituks ning nii olevat nad esitaks saanud esitada Venemaa võimalikku positsiooni rahuläbirääkimistel (Venemaa küll lahkub Ukrainast, aga Putin saab kuritegude kahtlustustest vabaks ning Ukraina sõjavägi oleks piiratud koosseisuga) ning teisalt olevat nad saanud nö säilitada näo läänemaailma silmis, et külastada Venemaad. Kusjuures Aafrika riigipeade mure on tõsine, sest nad sõltuvad paljuski Ukraina viljast ning Venemaa tahab viljatehingut edaspidi mitte enam pikendada, see kõik sobib ka päris hästi eelpoolkirjutatud mõtete mustrisse.
Putin ründas ka Ukraina presidenti, nimetades teda juudi rahva häbiplekiks. Otse loomulikult oli tegu teadliku provokatsiooniga, aga sõjalise eksperdi Sergei Auslenderi sõnul räägivad juudid omakeskis, et Venemaal on üks-ühele kordumas sama protsess kui kolmekümnendatel Saksamaal ning ta ise soovitab juutidel kiirelt Venemaalt lahkuda, sest õige pea hakatakse otsima sisevaenlasi ja et muud vaenlased on sisuliselt tasalülitatud, siis paratamatult jõutakse juutideni, sest keegi ju peab süüdi olema riiki tabanud hädades.
Foorumil küsiti Putinilt ka riigist lahkunud elanike kohta ja ta nimetas seda „positiivseks protsessiks“. Putini sõnumit selgitas Anton Siluanov, kelle sõnul olevat nüüd riigis optimiste rohkem, sest pessimistid olevat ära sõitnud. Ideaal saabuks vist siis, kui kõik mõtlemisvõimelised inimesed lahkuks, siis oleks rahva optimism vaat et piiritu.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Teet Kalmus: Ukraina edenemine rinnetel saab olema pikaajalisem ja ohvriterohkem (8)
Eestlased Ukrainas | 19 Jun 2023 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Johannese ilmutus 22:10 Tema ütles mulle: „Ära pane pitseriga kinni selle raamatu
ennustuse sõnu, sest aeg on lähedal!
11 Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on
rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam
õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!
12 Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun
igaühele tema tegude järgi.
13 Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!
14 Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks
meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna
sisse!
15 Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja
ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad.
16 Mina, Jeesus, saadan oma ingli seda teile tunnistama
koguduste jaoks. Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav
koidutäht.”
17 Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!” Ja see, kes kuuleb,
öelgu: „Tule!” Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma
tasuta!
ennustuse sõnu, sest aeg on lähedal!
11 Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on
rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam
õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!
12 Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun
igaühele tema tegude järgi.
13 Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!
14 Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks
meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna
sisse!
15 Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja
ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad.
16 Mina, Jeesus, saadan oma ingli seda teile tunnistama
koguduste jaoks. Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav
koidutäht.”
17 Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!” Ja see, kes kuuleb,
öelgu: „Tule!” Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma
tasuta!
"... Nende hulgas oli ka 20. eesti SS-diviisi riismed..."
Ja kuidas need "riismed" siis tekkisid?
Kogu selle kangelaslikkuse jms. taustal on ka vaikimist, vassimist ja vasturääkivusi.Ja sellisel kujul, nagu oleks eelnevalt kokku lepitud sest mitte rääkida. Või lähtuvalt eestlase iseloomust, siis kõik mis ei mahu enesekiituse raamidesse, jääb maha vaikituks.
Üks selline "auk" ajaloos on periood 17.- 24 september 1944.(viimati ilmunud,/ A.Iila päeviku põhised memuaarid/, on mainitud kuupäevade asemel nagu väljalõige. Samas ülejäänud asjad detalised). Sarnane asi teistel mälestuste kirjutajatel samuti, süüdistatakse Harald R.-u jt., kuid kõigile komandöridele olid määratud ju asetäijad. Valikud olid ju erinevad: Augsbergeri käskkiri oli ju teada. (Kuid väga vähesed mainivad seda, ilmselt ebameeldiv meenutada). Esimeste valik oli võitlus lõpuni, ümberformeerimine Neuhammeris, teiste valik oli...noh vaatame pärast, mis välja tuleb. Nende valikuks said Porkuni ja Avinurme. Muidu nii vapratest, kogenutest kangelastest said relvastatud hanepojad, kelledest vene tankid üle sõitsid. Ei mingit organiseerimisvõimet.
Nagu kõiki eestluse ilminguid, tuleb appi võtta lisa allikad ja kõike kontrollida detaliselt. Kuulsa nime taga võivad peituda ebatäpsused.
Näieks Vaino Kallase viimases raamatus kirjutatakse Politsei pataljonidest, tegelik nimi oli ju "Schutzmannschaft" /kaitsemeeskond/. Kui tankistid saadetakse metsatulekahju kustutama, siis tankistidest ei saa auomaatselt metsavahte või tuletõrjujaid, vaatamata sellele, et nad anti ajutiselt tuletõrjujate käsutusse. Ka Eesti pataljonid (35, 36, 37)olid erinevates alluvustes. Politsei pataljonid moodustati 1943 (?), mitte 1941-42.
Teine selline "auk" on Avinurme (?) apteegi lugu, kus "pika laua taga rohke alkoholiga" kujundati siia jääjate edasine taktika-strateegia. Huvi pakuks nende purujoobes, pohmeluses "strateegide" täielik nimistu.
Hanno Ojalo "Sinimägede legend" annab osaliselt hea ülevaate. (autori poolt vihjatud kahemõttelisuse osas eriti. Nt. 313 langenu kohta tuli üle 700 desertööri).
Võrdluseks hea kõrvale panna Kuramaa koti lugu. Lätlaste käitumine omas vähesid sarnasusi, kuid erinevused on suuremad, organiseeritus tugevalt lätlaste kasuks.
Aga eks eestlased käi Läti majas oma pidu pidamas, oma majaga vist polegi kõik nii OK?
Ja kuidas need "riismed" siis tekkisid?
Kogu selle kangelaslikkuse jms. taustal on ka vaikimist, vassimist ja vasturääkivusi.Ja sellisel kujul, nagu oleks eelnevalt kokku lepitud sest mitte rääkida. Või lähtuvalt eestlase iseloomust, siis kõik mis ei mahu enesekiituse raamidesse, jääb maha vaikituks.
Üks selline "auk" ajaloos on periood 17.- 24 september 1944.(viimati ilmunud,/ A.Iila päeviku põhised memuaarid/, on mainitud kuupäevade asemel nagu väljalõige. Samas ülejäänud asjad detalised). Sarnane asi teistel mälestuste kirjutajatel samuti, süüdistatakse Harald R.-u jt., kuid kõigile komandöridele olid määratud ju asetäijad. Valikud olid ju erinevad: Augsbergeri käskkiri oli ju teada. (Kuid väga vähesed mainivad seda, ilmselt ebameeldiv meenutada). Esimeste valik oli võitlus lõpuni, ümberformeerimine Neuhammeris, teiste valik oli...noh vaatame pärast, mis välja tuleb. Nende valikuks said Porkuni ja Avinurme. Muidu nii vapratest, kogenutest kangelastest said relvastatud hanepojad, kelledest vene tankid üle sõitsid. Ei mingit organiseerimisvõimet.
Nagu kõiki eestluse ilminguid, tuleb appi võtta lisa allikad ja kõike kontrollida detaliselt. Kuulsa nime taga võivad peituda ebatäpsused.
Näieks Vaino Kallase viimases raamatus kirjutatakse Politsei pataljonidest, tegelik nimi oli ju "Schutzmannschaft" /kaitsemeeskond/. Kui tankistid saadetakse metsatulekahju kustutama, siis tankistidest ei saa auomaatselt metsavahte või tuletõrjujaid, vaatamata sellele, et nad anti ajutiselt tuletõrjujate käsutusse. Ka Eesti pataljonid (35, 36, 37)olid erinevates alluvustes. Politsei pataljonid moodustati 1943 (?), mitte 1941-42.
Teine selline "auk" on Avinurme (?) apteegi lugu, kus "pika laua taga rohke alkoholiga" kujundati siia jääjate edasine taktika-strateegia. Huvi pakuks nende purujoobes, pohmeluses "strateegide" täielik nimistu.
Hanno Ojalo "Sinimägede legend" annab osaliselt hea ülevaate. (autori poolt vihjatud kahemõttelisuse osas eriti. Nt. 313 langenu kohta tuli üle 700 desertööri).
Võrdluseks hea kõrvale panna Kuramaa koti lugu. Lätlaste käitumine omas vähesid sarnasusi, kuid erinevused on suuremad, organiseeritus tugevalt lätlaste kasuks.
Aga eks eestlased käi Läti majas oma pidu pidamas, oma majaga vist polegi kõik nii OK?
II Vabadussõja eestlastest mehed olid austustväärt.
Eesti jäämine kommude alla oli halvim varjant võõrvõimust.
300 eridiviis võitles vaenlase vastu lõpuni:
"...Mitmed purustatud või raskeid kaotusi kandnud väeosad veeti aga Saksamaale kosumiseks ja uuesti formeerimiseks. Nende hulgas oli ka 20. eesti SS-diviisi riismed. Veel kaks diviisi jõudsid Kuramaale, kuid need olid vaid tühjad kestad ilma toimivate üksusteta. 300. eridiviis oli kaotanud kõik oma neli eestlastest koosnevat piirikaitserügementi, 207. julgestusdiviis samamoodi kaks eesti piirikaitserügementi ja ainuke Saksa rügement oli suuri kaotusi kandnud Emajõe lahingust taganedes..."
Tolle aja mehed (ja naised) olid tõelised mehed (naised) ja neil oli kodumaa armastus.
Eesti jäämine kommude alla oli halvim varjant võõrvõimust.
300 eridiviis võitles vaenlase vastu lõpuni:
"...Mitmed purustatud või raskeid kaotusi kandnud väeosad veeti aga Saksamaale kosumiseks ja uuesti formeerimiseks. Nende hulgas oli ka 20. eesti SS-diviisi riismed. Veel kaks diviisi jõudsid Kuramaale, kuid need olid vaid tühjad kestad ilma toimivate üksusteta. 300. eridiviis oli kaotanud kõik oma neli eestlastest koosnevat piirikaitserügementi, 207. julgestusdiviis samamoodi kaks eesti piirikaitserügementi ja ainuke Saksa rügement oli suuri kaotusi kandnud Emajõe lahingust taganedes..."
Tolle aja mehed (ja naised) olid tõelised mehed (naised) ja neil oli kodumaa armastus.
Eestlased Ukrainas
TRENDING
