Venemaa A-50 DRLO radarlennuk
Eile õhtul pani meediaruumi plahvatama Ukraina Ülemraada saadik Juri Mõsjagin, kelle andmetel said pühapäeval kell 21.10 Aasovi mere kohal tabamuse kaks Venemaa luurelennukit, need olid A-50 DRLO ja Il-22, millest viimane suutis läbi häda siiski Anapas maanduda. A-50 on võimsa radariga luurelennuk, milliseid on Venemaal teadaolevalt töökorras mitte rohkem kui 10 ning Defence Expressi andmetel on moderniseeritud lennukeid ainult kuus, millest üks sai vigastusi Valgevenes. Defence Expressi andmetel on tegemist militaarajaloos esmakordse juhtumiga, kus selline radariga luurelennuk alla lastakse. Ühe sellise lennuki hind on rohkem kui 300 miljonit dollarit ning mis Venemaa jaoks veel hullem, praeguste sanktsioonide tingimustes on ülimalt problemaatiline neid juurde teha, kuigi iseenesest lennukeid Il-76 jagub, mille baasil see luurelennuk on tehtud.
Selle lennuki radar näeb väidetavalt kuni 400 kilomeetri kaugusele ehk siis enamuses Ukraina õhuruumis toimuvat, selle abil saab juhtida raketirünnakuid, näeb Ukraina lennukite starte ja lennutrajektoore. F-16 Ukrainasse saabumise kontekstis kirjutati Venemaa meedias, et lääne lennukite vastases võitluses on A-50 ülimalt tähtis roll, sest see lennuk peab määrama ära sihtmärgid, mille suunas lastakse välja õhk-õhk tüüpi R-37M raketid hävitajatelt Su-35 või raketid kompleksidelt S-400. Kas see kõik ka reaalselt päriselus saaks toimida, seda saab näidata ainult aeg, aga A-50 lennukid on Venemaa armee jaoks ülimalt olulised ja ühe sellise lennuki allalaskmine väidetavalt Aasovi mere kohal Berdjanski piirkonnas on nii ülimalt valus kui ka piinlik korraga.
Teine pihta saanud lennuk Il-22 on Ukraina erusõjaväelase Igor Romanenko sõnul nö lendav staap (komandopunkt), selle väärtus on suurusjärgus 30 miljonit dollarit ning Venemaa pidavat kasutama aktiivselt kuute sellist lennukit.
Järgmine küsimus – millega lasti? Venemaa z-kanalites tunnistatakse, et need rünnakud näevad välja väga sarnased rünnakutega Su-34 vastu Hersoni rindel, mille osas ju tänasel päeval selgust pole, on mitmeid versioone. Minul on eilse rünnaku kontekstis keeruline uskuda rünnakut õhk-õhk tüüpi raketiga, sest luurelennuk vähemalt oleks fikseerinud lennuki, millest rakett välja lasti ja luurelennukit kattev lennuk vähemalt oleks üritanud midagi ette võtta, seega kõige usutavam on ikkagi rünnak maapealse õhutõrjekompleksiga, mis info sihtmärgi kohta on saanud lääne päritolu luurelennukitelt või -droonidelt ning ega siis väga palju variante järgi ei ole, sest nii kaugele lendaksid ainult kas Patrioti kompleksi PAC 2 raketid või nõukogude päritolu S-300 raketid või siis nö FrankenSAM kompleksid, kus nõukogude päritolu laskeseadmetelt lastakse lääne päritolu rakette. Z-kanal „VDV za tšestnost i spravedlivost“ kirjutas täna hommikul, et jutud nö sõbralikust tulest (enda õhukaitse poolt lennukite allatulistamisest) ei kannatavat mingit kriitikat ning Venemaa peab arvestama asjaoluga, et Ukraina armeel on võimas õhukaitsekompleks, mille vastu Venemaal praegu häid lahendusi ei olegi.
Teine märkimisväärne sündmus oli 13. jaanuaril, kui Venemaa ründas Ukrainat kokku 40 raketiga, millest Ukraina tulistas alla 7 tiibraketti 12-st. Rünnati Kiievist väljapool olevaid objekte ning rünnakute raskuskese oli ballistiliselt trajektooril lendavatel rakettidel, mille tõrjumise võimekus on Ukrainal väljaspool Kiievi piirkonda sisuliselt olematu – need olid 6 aeroballistilist raketti Kinzal, 7 õhukaitserakettidest ümber ehitatud S-300/S-400 ja 6 vana nõukogudeaegset H-22/moderniseeritud versiooni H-32, lisaks lennukitelt väljalastud 2 raketti H-31 ja 4 raketti H-59, millest üks alla tulistati.
Kogu Ukraina õhuruumi katmine ballistilisel trajektooril lendavate rakettide vastu tõhusate õhutõrjekompleksidega ei ole realistlik, sest esiteks ei jätku selliseid õhutõrjekomplekse (Patriot ja SAMP-T), teiseks on ballistilise rakettide allatulistamise jaoks tehtud õhutõrjeraketid kallid ning nende tootmist on keeruline järsult suurendada, PAC-3 õhutõrjerakettide kontekstis lugesin infokildu, et probleemideta saab nende tootmist suurendada 20%, aga seda on ikkagi väga vähe. Elektroonilise sõjapidamise vahenditega saab aga probleemideta katta suured piirkonnad nii, et nende kasutamisega ei kaasne suurt kulu ning väga perspektiivikas oleks selline lähenemine ka Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes.
Järgmine küsimus – kuidas need EW ballistilisel trajektooril lendavate rakettide osas toimivad? Kinzalil on näiteks dubleeritud mitmed juhtimissüsteemid ja kui raketi juhtimissüsteem avastab, et satelliitsidega on mingi jama, lülitub ta ümber inertsiaalsele juhtimisele või teatud juhtudel pidavat olema võimalik isegi variant, et raketi lendu juhib luurelennuk A-50. Eelmisel aastal kirjutasin Ukrainas liikuvast infost, et ekspresidendi Porošenko eestvedamisel arendatakse süsteemi, mille abil olevat võimalik rakettide sihtmärkide koordinaate (spoofing) nii muuta, et raketi juhtimissüsteem ei saa midagi aru ning rakett lendabki näiteks sõna otseses mõttes sohu, samal ajal kui raketi lendu jälgivad Venemaa süsteemid ei saa midagi aru st nende andmetel on kõik nö plaani järgi minemas.
Eelmisel aastal aga kõik olevat muutunud ning sõjaväelase sõnul olevat koostöö väga efektiivne ehk siis tagasiside põhjal tehakse relvadel muudatused ja hiljemalt kuu-pooleteise pärast on uuendatud versioon juba rindel. Ka Venemaa pool ei maga ja nii käivat pidev võidujooks, kes suudab paremini vastase vastumeetmetest mööda hiilida. Rakettide osas olevat olnud probleem ka selles (kui küüniliselt see ka ei kõla), et Venemaa vahepeal massiivseid raketirünnakuid ei korraldanud, aga eelmise aasta lõpu - selle aasta alguse raketirünnakutes oli Ukraina aktiivselt testinud EW vahendeid ja eriti teatud vahendite omavahelist koostööd ning nüüd on jõutud käegakatsutavate tulemusteni. Tasub tähele panna, et jutt ei ole rakettide sihtmärgist lihtsalt kõrvale kallutamisest, vaid eesmärk on raketid juhtida kohtadesse, kus nad inimestele kahju ei põhjustaks või panna isegi õhus plahvatama. Huvitav, kas see kõik haakub ka infoga, et Venemaalt saadi hiljuti palju infot Venemaa elektroonilise sõjapidamise relvade kohta?
Järgmine küsimus – miks Ukraina EW edukast tööst avalikult kommunikeeris? Võib arvata, et pigem heidutuslikel eesmärkidel ehk siis anda Venemaale signaali, et ka väljaspool Kiievit ei lenda enamus ballistilisel trajektooril lendavatest rakettidest kohale ja mõistlikum oleks neid üldse mitte kasutada.
Kovalenko sõnul viisid Venemaa armee sõjalennukid nende rakettidega 2022. aastal läbi katseid, millest selgus, et enam-vähem (kõrvalekalle sihtmärgist 100-300 meetrit) täpselt saab lasta nendega kuni 200 kilomeetri kaugusele, aga päris Ukraina piiri lähedale ka ei julge suured strateegilised pommitajad tulla, seega on H-22 nüüd nagu S-300/S-400 raketid, millega lastakse ainult rindelähedasi kohti, viimase rünnaku käigus näites Šostkat Sumõ oblastis Põhja-Ukrainas.
Lõpetuseks natuke ka rinnetel toimuvast. Külmalaine taandub ja kardetud edenemist Venemaa poolt ei tulnud, kuigi nädalavahetusel õnnestus neil edasi liikuda Luganski rindel Makiijivkast lõuna pool. Kõige rohkem tähelepanu võitis aga tanki T-90 ja jalaväe lahingumasina Bradley duell Avdiijivkast loodes asuva Stepove küla juures, kus Venemaa tank sõitis lausa külani välja ning 25mm pardakahuriga jalaväe lahingumasin läks vastu tankile, millel on 125mm kahur. Tankilasud ei tabanud, aga Bradley’l õnnestus tanki torni juhtimissüsteem ära rikkuda, mistõttu see hakkas kontrollimatult pöörlema ja tank sõitis vastu puud. Nüüd tulid lisaks Ukraina rallidroonid ja Venemaa meeskond jättis tanki maha. Mõnikord läheb ka nii.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.