Nädavahetusel on toimunud omajagu sündmusi, millest kõige olulisemad leidsid aset Hersoni oblastis. Hommikuse seisuga on teada, et pihta sai taas Antonovi sild, kus süttis põlema ka seal olnud tehnika, millega üritati silda parandada. Väidetavalt on sillale tekitatud kahju suurem kui eelnevatel kordadel, aga eks päeva peale selgub rohkem infot. Tänase teadmise kohaselt rünnati ka silda Nova-Kahhovkas. Lisaks rünnati sõjalisi objekte, üllatus-üllatus, Tšernobajevkas ja Skadovskis, teised oblastites rünnati sõjalisi objekte nii Donetskis kui Melitopolis.
Väga palju kõneainet on põhjustanud viimastel päevadel toimunud edukas Venemaa õhutõrje likvideerimine Hersoni oblastis sh neli kompleksi S-300, kaks raadiolokatsioonijaama, mis olid nende komplekside nö silmadeks, Pantsir-S1. Juba juulis tuli Ukraina poolt infot, et Ukraina saab lisaks uusi rakette, mis on ette nähtud just võitluseks raadiolokatsioonijaamadega ja nüüd avaldati Venemaa meedias ühe sellise hävitatud jaama juurest leitud raketi fragment, millelt on näha, et tegu on olnud raketiga
AGM-88 HARM (High-speed Anti-Radar Missile). Selle raketi tootmist alustati juba aastal 1983 ja neid olevat USA-l ladudes suurusjärgus 6500 tükki. Nüüd on tootmises juba selle raketi uuendatud versioon AGM-88E AARGM, aga vaevalt neid Ukrainale antakse, sest neid on USA-l endal ka vähe, lisaks on ka eelmine versioon väga hea. AGM-88 HARM lendab kiirusega 2 MACHi, lõhkepea suurus on 66 kilogrammi. See on nn "lase ja unusta"-tüüpi rakett, mille maksimaalsne lennukaugus on 150 kilomeetrit ning raadiolokatsioonijaama ei päästa ka väljalülitamine, kui rakett on juba sihtmärgi peale lukustunud.
Kui võtta maha radarid, siis on õhukaitse nö ilma silmadeta ja lennukid saavad teha lahingulende, kartmata õhutõrjekomplekside tööd (see ei puuduta mobiilseid õhukaitsevahendeid). Aga on üks suur aga - neid rakette ei saa lasta Ukraina armee lennukitelt. Teoorias on võimalik neid lasta ka maa pealt, aga see on äärmiselt kohmakas variant. Järele jääb üks variant - Ida-Euroopast on saadud MIG-29 lennukid, mis on moderniseeritud vastavalt NATO standarditele.
Venemaa meedias on lärmi nende rakettide ümber palju, sest korralik õhukaitse on olnud Venemaa armee üks olulisi komponente nende sõjapidamises Ukrainas, selle abil surusid nad edukalt maha Ukraina lennuväge, aga ilma lennuväe toeta on pealetungimine keerukas, eriti veel oludes, kus Venemaal on sõjalennukeid palju rohkem. Aga nüüd on kujunemas olukord, kus HIMARSitega hävitatakse ladusid, juhtimispunkte, sildasid, aga õhukaitse mahavõtmine võimaldab lennukitel anda juba palju julgemalt lööke eesliinil olevate Venemaa sõjaväeosade vastu. Kui nüüd Dnepri läänekaldal olevad Venemaa väeüksused jäävad ilma õhukaitse ja logistikata, siis missugune perspektiiv terendub?
Viimasel ajal on omajagu juttu olnud probleemidest Venemaa väeüksuste isikkooseisuga, kus on elavjõust suur puudus. Ukraina tegi edukaid vasturünnakuid Izjumi suunal ning lahingus surma saanud Venemaa sõdurite juurest leiti dokumente, mis olid vägagi kõnekad (pikemalt on sellest juttu
Juri Butuzovi postituses). Üks surnud sõdur, Dmitri Seljanin (sünd. 1993) oli sõlminud lepingu juuli alguses, aga 3. augustil oli ta juba surnud. Kuna Juri Butuzovi andmetel oli ta Ukrainas juba mitu nädalat, siis järelikult mingisugust lahingulist ettevalmistust ta ei läbinud, vaid saadeti kohe rindele.
Veelgi huvitavam on aga teise surnud sõduri juhtum, kelleks osutus Igor Davõdov (sünd. 1978), kes on Butuzovi andmetel Narvast pärit ning eriti huvitavaks tegi tema juhtumi see, et surnukeha juurest leiti dokument, mis analüüsib tema isiksuseomadusi. Kõnekas tekst, kus on näiteks kirjas ka see, et inimesel on madal enesehinnang ja keskmisest kõrgem suitsidaalne risk. Lisame juurde olematu väljaõppe ja saamegi sõduri, kes kaotab kiirelt lahingutes elu.
Lahingutegevus on väga kõrge stressitasemega tegevus, kuhu nö nõrganärvilistel asja ei tohiks olla, aga sellise inimese sõttasaatmine näitab probleemide tõsidust.
Sama teema jätkuks. Kirjutasin mingi aeg tagasi sellest, kuidas Venemaa kinnipidamisasutustes alustati kinnipeetute värbamist sõttasaatmiseks, aga nüüd on sellel teemal ilmunud ka põhjalik ajakirjanduslik materjal
veebiväljaandes Verstka. Selle artikli kohaselt on värbamist läbi viidud juba 10 regioonis kokku 17 kinnipidamisasutuses. Võimalust sõttaminekuks wagnerlaste ridades pakutakse peamiselt tapjatele ja röövijatele, vanust ei tohi olla liiga palju ning tuleb läbi teha ka füüsilised katsed. Pakutakse igakuist tasu, kompenatsiooni haavatasaamise korral ning surma korral 5 miljonit rubla lähedastele. Kuigi vangidele lubatakse ka kuue kuu pärast amnestiat (kui veel elus ollakse), siis tänasel päeval on Venemaa juristide sõnul olemasoleva seadusandluse raames see äärmiselt küsitav, samas Venemaa võidakse seaduse muuta vajadusel väga kiirelt. Väidetavalt on juba rohkem kui 1000 kinnipeetut nõus osalema lahingutegevuses Ukrainas.
Nn wagnerlaste juhi Prigožini kohta, keda kutsutakse ka nn Putini kokaks ja kes väidetavalt kureerib trollivabrikuid, on olemas avalik info, et ta mõisteti NSVL-is pikaks ajaks vangi naisterahva grupiviisilise röövimise eest ja ta veetis kinnipidamisasutustes ajavahemiku 1979-1990. Samas see asjaolu ei takistanud tal hiljem tõusta Putini usaldusisikuks.
Venemaa on nii Hersoni kui Zaporižžja oblastites tõsise probleemi ees - toetus okupatsioonivõimudele on äärmiselt väike (näiteks Melitopoli linnapea Ivan Fedotovi andmetel 10% nende linnas) ning neil on ületamatud probleemid valimiskomisjonide isikukooseisu kokkusaamisega, kus alguses pidi olema 15 liiget, siis 7 liiget, aga ka sinna ei leitud piisavalt inimesi. Lisame juurde hoogustuva partisaniliikumise (väidetavalt on partisanid ostnud 90% relvadest Venemaa armee sõjaväelastelt), kollaborantidega juhtuvad õnnetused (mürgitused, autod lendavad õhku jne) ja nii on väidetavalt uus plaan nn referendum läbi viia nii, et sõjaväelased hakkavad käima majast-majja, sundides inimesi relvatorude ees nö hääletama. Ei ole vist kahtlust, et nii saadakse pea sajaprotsendilise toetuse.
Onyx peab arvestust mõlemal pool kaotatud sõjatehnika osas (peavad olemas fotod või videod) ning nad jõudsid Venemaa osas olulise piiritähiseni - 5000 ühikut tehnikat. Ukraina on ka kaotanud palju tehnikat, aga kokku suurusjärgus neli korda vähem, näiteks on Ukraina kaotanud kokku 232 tanki.
Järjest on tekkinud Kasasthanis probleemid nendel Venemaa kodanikel, kes on riiki sõitnud autodega, millel on kleebis "Z" tähega. On väga iseloomulik, et need inimesed ei mõista, milles on probleem (ühe sellise video link on kommentaaride osas) ja nad on äärmiselt nördinud kasahhide sellise käitumise üle. Russki Mir ju ei tunne piire, või kuidas see Medvedev kirjutaski, aga millegipärast see vene imperialism ja šovinism väljaspool Venemaa piire eriti mõistmist ei leia.
Venemaa meedias on väga levinud süüdistused, et Ukraina pommitab Donetskit, aga nüüd läksid neil asjad seal natuke viltu - nimelt tulistati mitmikraketiheitjast Grad Donetskis elumaja, aga tabamus tuli ida poolt, kus ei saa olla ukrainlasi. Eks nüüd ole omajagu nuputamist, kuidas see ukrainlaste kaela ajada. Ma soovitaks neil Amnesty Internationali poole pöörduda, küll sõbrad oskavad head nõu anda (iroonia).
Meil on nüüd kuumaks teemaks saanud nn Narva tank, mis pidavat olema sümbol kohalike elanike jaoks. Aga see ei ole sümbol ainult nende jaoks, praeguses sõjas on see ka selgelt agressori, Venemaa sümbol.
Siinkohal sellega seoses kuvatõmmis ühest luuletusest, mis tehti vastavasisulise foto juurde, kus on tähelepanu keskpunktis justnimelt seesama tank.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
