Eelmise nädala reedel toimunud USA ja Ukraina presidentide kohtumine andis nädalavahetusel ainest suureks koguseks tõlgendusteks ja spekulatsioonideks. Spekulatsioonid tekivad, kui on aru saada, et tekkinud tüli tõelistest põhjustest kumbki osapool rääkida ei taha, sest tunnistab ka USA pool, et enne kohtumist toimus aktiivne infovahetus ja kõrvaltvaatajate jaoks on nagu natuke fookusest väljas Zelenski jutt julgeolekugarantiidest olukorras, kus idee järgi oleks pidanud päevakorral olema lepingu sõlmimine, mille raames luuakse fond, mis tegeleb tulevikus vahendite Ukraina majandusse investeerimisega.

Just selle baasilt on näiteks Ukrainas elav analüütik Ivan Jakovina ja Kurski rindel sõdiv Ukraina sõjaväelane Kirill Sazonov välja tulnud versioonidega, mille kohaselt olevat Zelenskilt tahetud nõusolekut Krimmi ja veel nelja Ukraina oblasti täiemahuliseks Venemaale üleandmiseks (sh Hersoni ja Zaporižžja linnad), et siis Trump oleks saanud kiirelt korraldada Putiniga kohtumise ja nö diili sõlmida. Need spekulatsioonid hakkavad oma elu elama, sest tänase päevani ei ole USA poolt mitte mingisugust indikatsiooni, et missugune see olukorra reguleerimine peaks nende nägemuses välja nägema, sest majandusalase lepingu sõlmimine ei tähenda sõjategevuse lõpetamise kontekstis suurt mitte midagi.

On ainult jutt, et Ukraina peab rahu nimel loobuma osadest oma territooriumitest, samas mingit julgeolekugarantiid Ukraina selle eest vastu ei saa. Nüüd on lisandunud Euroopa rahuvalvajate teema, aga minul on küll hetkel keeruline mõista, et miks peaks Putin sellega nõustuma? Alustas ta ju väidetavalt sõda Ukrainas just nö lääne mõjude liigse domineerimise vastu, aga nüüd oleksid sõja tulemusel Ukrainas verivaenlaste väed? Kuidas seda venemaalastele oleks võimalik maha müüa kui suurt võitu?

Ma ise ei usu USA poolsesse survesse loovutada neli Ukraina oblastit täismahus, pigem on Zelenski jaoks kõige olulisem teema julgeolekugarantiid peale seda, kui vaherahu on välja kuulutatud praegusel rindejoonel ja eks siis ongi arutelu koht, et kas julgeolekugarantiide nõudmine sellisel kujul oli kõige parem lahendus olukorras, kus oli teada, et vastaspool suhtus Zelenski isikusse varjamatu ebasõbralikkusega ja ainult otsis võimalust nö tüli kiskumiseks. Tüli nad ka said, aga ainus võitja sellest oli Putin, kes jälgis toimuvat suure rõõmuga, sest tema jaoks on see tüli suurepärane sündmus, väga kiirelt tahab sõjategevust lõpetada Trump, mitte aga tema.

MAGA toetajad olid muidugi nö kambaka tegemisega (teisti on seda raske nimetada) rahul, aga USA ühiskonnast moodustavad nad väikese osa. Samas on Trumpi jaoks sisepoliitiliselt äärmiselt ebameeldiv, et järjest enam leviva narratiivi kohaselt on tema jaoks diktaator Putin olulisem kui vaba maailm ja enda vabaduse eest võitlev Ukraina. Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane tõi oma FB-i postituses välja, et Trumpi jaoks on pea alati prioriteet olnud kommunikatsioon oma riigi elanike suunas. USA riigi ülesehituse tõttu (osariikide suur võim) on USA presidendil siseriiklikult oluliselt vähem otsustamisõigust kui välissuhtluses, samas on USA ühiskond suures plaanis lõhenenud kaheks ning valimistel võivad tulemuse otsustada küllaltki väike protsent inimesi.

Putini isik on USA-s äärmiselt ebapopulaarne (suhtumine Venemaasse kui riiki on oluliselt positiivsem), kuvand USA presidendist kui Putini toetajast oleks Trumpi jaoks siseriiklikus kontekstis äärmiselt ebameeldiv areng, isegi kui ta võib-olla hinges isegi fännab autoritaarseid juhte.

Samas tuleb tunnistada, et nii Trump kui MAGA toetajad on selgelt pikema aja jooksul väljendanud arusaamist, et nad on huvitatud Ukrainas toimuva sõja lõpetamisest, et sinna ei läheks nii palju USA maksumaksjate raha, selles kontekstis on Trumpi tegutsemine mõistetav. Ei ole ka midagi uut jutus, et Euroopa peab tulevikus rohkem enda kaitsevõimekusse panustama. Aga ei ole ka midagi head selles, kui Venemaa ja USA üritaksid sõjategevuse lõpetamise tingimusi kokku leppida üle Ukraina, seades lõpus Ukrainale lihtsalt paberi piltlikult öeldes nina alla, millele tuleks alla kirjutada.

Peale suurt tüli on mõlemad pooled võtnud mõned sammud tagasi, USA poolelt nõutakse Zelenski avalikku vabandamist (eks siin ole küsimus, et mille eest, et ei käitunud allaheitlikult?), Zelenski omakorda on väljendanud valmisolekut majandusliku lepingu sõlmimiseks. Tuleb loota, et kahe riigi juhid suudavad suuremad erimeelsused lähimas tulevikus ületada.

Palju on ka räägitud USA relvastuse tarnimisest Ukraina armeele ning Ekonomitska Pravda avas teemat. Sõja neljandal aastal on USA-s mürsutootmine jätkuvalt väike, see on küll suurenenud 55000 mürsuni (155 mm) kuus, aga ainuüksi Saksamaa ettevõte Rheinmetall toodab rohkem selliseid mürske rohkem kui USA. Küll on USA roll väga oluline soomustehnika osas ehk siis nendelt on ¼ jalaväe lahingumasinatest, ½ soomustrasportööridest (sh MRAP-id) ja 2/3 soomustatud neljarattaveoga masinatest (Hummer) ning ka edaspidi on nendele vaja USA-st varuosasid. Vaja on ka edaspidi laskemoona mitmikraketiheitjatele HIMARS, vaja on ballistiliste rakettide vastu õhutõrjerakette PAC-3 (Patriot’i kompleksile). Väga oluline on luureinfo satelliitidelt ning sidepidamine, kasutades Starlinki. Lisaks sellele saab Ukraina USA-lt veel ka muud relvastust.

USA relvaabi lõppemise korral saaksid ukrainlased nende hinnangul (eeldusel, et eurooplased jätkavad abistamist ja isegi suurendavad seda) suuremate probleemideta hakkama kuue kuu jooksul, aga keegi ei taha eriti mõelda sellele, mis juhtub peale seda. Lisaks on USA abi oluline nii psühholoogilises kui ka poliitilises plaanis, nende toetuse lõppemine või tähendada ka osade Euroopa riikide abistamisentusiasmi vähenemist. Ukraina sõjaväelased on väsinud, aga samas ei ole nad nõus lahendusega, kus otsused tehakse üle nende peade olukorras, kus nad juba neljandat aastat võitlevad agressori vastu.

Olukorrast rinnetel.
Lähipäevil saabub Ukraina põhja- ja idaosasse suur kevad, mis kindlasti hakkab mõjutama lahingutegevust, eriti Venemaa võimekust pealetungioperatsioone läbi viia.

Kurski oblastis on Ukraina armeel väga tõsised probleemid logistikaga, sest Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul on Sudža ja Sumõ vaheline teelõik sisuliselt Venemaa optilise kaabli otsas olevate droonide kontrolli all ning tervena pääsevat läbi kolmandik Ukraina masinatest. Lisaks üritavad Venemaa üksused enne soojalaine saabumist veel külmunud pinnast ära kasutades pealetungi arendada Kurski oblastis mitmest suunast. Pekhno sõnul olevat Venemaa väekontingendi suurus Kurski oblastis 60000 inimest, aga Ukraina kaitse peab, natuke anti Deepstate andmete maad ära Pogrebkist lõuna pool.

Luhanski rindel suutsid Venemaa üksused edeneda natuke Svatovest Borova suunal.

Pokrovske ja Toretske suunal on aga ukrainlased lisaks ülekaalule nö madalamal õhus (droonid) suutnud z-blogijate sõnul blokeerida Venemaa üksuste omavahelise sidepidamise, mistõttu on neil omavahelise tegevuse koordineerimisega palju probleeme. Just sellele viitavad z-blogijad uudiste kontekstis, mille järgi on Ukraina üksused edenenud Toretskes vastupealetungi käigus kahelt suunalt, mistõttu olevat isegi oht, et sarnaste protsesside jätkudes piiratakse ümber Toretske põhjaosas olevad Venemaa sõjaväelased. Kindlasti üritavad Venemaa sõjaväelased vältida sellise olukorra tekkimist ja saadavad sinna abivägesid, aga antud kontekstis ei ole liigne meenutada, et Venemaa meedia andmetel olevat Ukraina armee sellest linnast juba mitu nädalat tagasi välja tõrjutud.

Ukraina sõjaväelaste sõnul on Venemaa sõjaväelased hädas Tšasiv Jarist lõuna pool oma eesliinil olevate sõjaväelaste varustamisel, mistõttu on nad võtnud kasutusele taktika, kus mootorratta või ATV-ga kihutavad Venemaa sõjaväelased 2-3 kilomeetri kaugusele rindejoonest, viskavad pakid kiirelt maha ja droonide kartuses sõidavad võimalikult kiiresti tagasi. Ukrainlasi aga need sõidukid niiväga ei huvitagi, nad ootavad inimesi, kes peavad pakkidele järgi tulema.

Järgi tulla ei taheta, sest teatakse sellega kaasnevaid riske ning nii olevat olnud isegi juhtumid, kus hunnikus on koos juba nelja korra pakid. Lõpuks ikkagi keegi eesliinilt on sunnitud tulema, mille käigus „sobitab“ Ukraina droonidega sõprust. Selline on tänase päeva sõja reaalsus. Venemaa poolel on kasutusel isegi mõiste „laskepesa limonaad“ ehk siis droonide ohu tõttu tuleb häda nr 1 teha pudelisse ja alles pimeduse varjus saad pudeli kuskil natuke kaugemal tühjaks valada.

Pokrovske suunal hoiab Ukraina kaitset ning Venemaa edenemine on sisuliselt peatatud. Sellest rindelõigust on ka efektne video, kus Ukraina droon ei hakanud ründama termobaarilist laskemoona kasutavat TOS-1A Solntsepjok, vaid ootas ära, kui masin sõitis tagasi laskemoonalattu ning sinna ülevalt visatud lõhkekehad põhjustasid tõelise ilutulestiku.

Pokrovski suuna arenguid analüüsinud Ukraina sõjaväelaste sõnul on üheks edu faktoriks ka järjest parem üksuste omavaheline koordineeritud tegevus, et kasutada droonide poolt pakutavaid võimalusi võimalikult efektiivselt ära koos oluliselt parema elektroonilise sõjapidamise võimekusega, mis eeskätt on mõjutanud Venemaa poolt kasutatavate liugpommide täpsust.

Venemaa z-kanalites on juba ärevust omajagu, sest kui Ukraina suudaks Pokrovske suunal elujõudu näidanud lahendused kiirelt laiendada mujale rinnetele, siis oleks z-blogijate arvates Venemaa armeel ees ajad, kus lahinguväljal edenemine on pehmelt öeldes problemaatiline.

Aga on ka Ukraina armee jaoks ebameeldivamaid arenguid. Ukraina küll hävitab küllaltki edukalt Venemaa operatiivtasandi luuredroone, aga ikka on juhtumeid, kus Venemaa luuredroonid saavad tuld juhtida ning selle tulemusena lendas üks kassettmoonaga Iskander-M Dnipropetrovski oblastis asuva polügooni kohale ning mis veel halvem, üks kohapeal olnud Ukraina sõjaväelane edastas rünnaku tagajärgedest video sotsiaalvõrgustikku. Küberhügieeniga on olukord Ukraina sõjaväelaste hulgas jätkuvalt problemaatiline, eriti puudutab see sõjaväelaste väljaõpet, mille käigus Vassil Pekhno sõnul tehakse videosid ja laaditakse nad sotsiaalmeedia võrgustikesse kujul, kus vaenlasel on võimalik videote tegemise asukoht ära määrata.

Täna öösel korraldasid Ukraina droonid eduka rünnaku 1300 kilomeetri kaugusel Ufaas asuva Bašneft-UNZP naftatöötlemise kompleksi vastu, mis on Venemaa üks suurimaid. Kokku asub seal ligistikku kolm ettevõtet ja loodetavasti päeva jooksul tuleb rünnaku tulemustest rohkem infot, aga kohalikud on omajagu videosid üles laadinud, allpool on üks nendest videotest.

Droonide ajastul on nö taassünni läbi teinud 35-mm õhutõrjekahuritega õhutõrjekompleksid Gepard, milliseid enne sõda müüdi kui tehnoloogiliselt aegunuid vaat et kolmandatesse riikidesse, kuskohast siis hiljem neid kalli raha eest tagasi osteti. Ja ka siis oli ju probleem, et laskemoona nappis, kuna Saksamaa ettevõtted seda ei tootnud, aga Šveitsi ettevõte ei olnud nõus, et nende toodangut sõjategevuses kasutatakse. Nüüd on olukord laskemoona osas muutunud ning allpool on video, mis näitab sellise masina tööd Shahed-tüüpi droonide pihta.

Ukraina territoriaalkaitse 241. brigaadi 130. pataljoni miinipildujapatarei komandör Vladislav Pintšuk rääkis miinipilduja töö eripäradest sõja neljandal aastal. Tema sõnul suudab väljaõppinud meeskond lasta miini kvadraati suurusega 25x25 meetrit ning nende töö käib nüüd käsikäes nn pommitaja-droonidega ehk siis miinipildujad peavad sundima Venemaa jalaväelased liikumatult lamama, peale mida saab droonidelt nende pihta oluliselt täpsemalt lõhkekehasid visata.

Ukraina poolelt demonstreerisid drooniüksuse Madjari linnud sõjamehed pooli, millel on 41,1 kilomeetrit optilist kaablit. Aga selles vallas käib arendustöö ka Venemaa poolel ja nad demonstreerivad poole, mis on varasemaga võrreldes oluliselt kergemad olukorras, kus valguskaabli kogus on sama ehk siis sellisel juhul saab droonile rohkem lõhkeainet panna ning selles osas on iga lisanduv 100 grammi oluline.

Ukraina ja USA suhetes võivad sündmused areneda kiirelt ja ma väga loodan, et kriisile omavahelistes suhetes leitakse lahendus, sest seda on vaja mõlemale poolele.

Järgmine ülevaade kolmepäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING