Reaalses elus on laskeseadmeid lihtne asendada ja S-300 rakette oli Venemaa armeel nii palju ladudes vanast ajast kogunenud (ikka tuhandetes), et nendele ei leitud paremat otstarvet, kui et osad neist ehitati ümber maa-maa tüüpi rakettideks, millega terroriseeriti Ukraina rindejoone lähedasi linnasid ning võimekus nende allatulistamiseks Ukraina armeel puudub.
Hoopis teine lugu on radaritega, mis on palju kallimad ning mida on Venemaal palju keerulisem asendada. Ja radarid on õhukaitsesüsteemide silmad, ilma nendeta ei ole rakettidest mingit kasu. Ukraina poole andmetel võeti selle rünnakuga maha tervelt neli sellist radarit ning peale rünnakut olid nende piirkondades õhutõrjekomplekside radarid oma töö lõpetanud. Nelja radari kaotamine ühes rünnakulaines on suur kaotus Venemaale ja võit Ukrainale. Peale viimaseid rünnakuid Krimmis on Venemaa sotsiaalmeedias läinud liikvele informatsioon, et õhutõrje divisjonides olevate sõjaväelaste peredele on antud tungiv soovitus Krimmist lahkuda.
Ukraina sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko laiendas teemat ja ta tõi välja, et tema andmetel oli enne viimaste rünnakut Venemaal veel järgi 44 S-400 divisjoni ja oluliselt rohkem S-300 omasid. Venemaa probleem on Kovalenko sõnul selles, et riigi territoorium on hiiglaslik ning ei ole reaalne katta õhukaitse kompleksidega kõiki olulisi objekte, lisaks tuleb Krimmis hävitatud komponendid asendada ja saab see tulla ainult millegi arvelt. Ja probleem on ka selles, et tavalised S-300 ei saa hakkama ei ballistiliste rakettide ega ka enamuse tiibrakettidega SCALP/Storm Shadow.
Kõigele lisaks ei ole neist siiani ATACMS rakettide vastu ka abi olnud, sest üks asi on registreerida ballistilise raketi väljalaskmine ja arvutada selle lennutrajektoor, aga hoopis teine teema on sellise raketi tabamine, sest ballistilise raketi lõhkepea liigub väga suure kiirusega ning madalamas õhukihis seetõttu paratamatult kuumeneb, mistõttu on ehitatud paksust metallist. Tüüpiline õhutõrjerakett plahvatab sihtmärgi kõrval ja killud hävitavad-kahjustavad sihtmärgi, aga ballistilise raketi puhul see üldjuhul ei tööta, USA sai selles osas väga valusad õppetunnid juba Iraagi sõjas, kui nende õhutõrjesüsteemid ei saanud hakkama NSVL-is toodetud SCUD-B ballistiliste rakettidega.
Valusa õppetunni baasilt ehitati ballistiliste rakettide mahavõtmiseks spetsiaalsed õhutõrjeraketid PAC-3, mille lennuraadius on väiksem ning ülesanne on alt vastu lennates täpselt ballistilist raketti tabada ning just seda tüüpi õhutõrjeraketiga võeti maha täna öösel Kiievit rünnanud aeroballistiline rakett H-47 Kinžal.
Venemaa õhutõrjeraketid aga sellega hakkama ei saa ning Ukraina armee andmetel ei ole Venemaa õhukaitse siiani suutnud mitte ühtegi ATACMS raketti maha võtta. Minul pole seda väidet võimalik kontrollida ja otse loomulikult väidab Venemaa, et nad lasevad pea kõik ATACMS raketid alla, aga sellises olukorras me saamegi ainult analüüsida Venemaa võimekust teoorias seda teha ning see on väga küsitav.
Olukorrast rinnetel. Alustan Harkivi rindelt, sest selle saab sujuvalt siduda eelmise tekstiga, nimelt räägivad Harkivi elanikud, et linna tulistamine S-300 rakettidega lõppes peale seda, kui Ukraina tabas HIMARSist lastud juhitavate rakettidega Belgorodist põhja pool asunud S-300 laskeseadmeid. Ukraina poole andmetel tulistasid nad lühikese ajaga enam kui 300 raketti mitmikraketiheitjatest Belgorodi oblastis asuvate Venemaa sõjaliste objektide pihta ning seal asuvad Venemaa sõjaväelased kurdavad, et nende logistika on seetõttu äärmiselt komplitseeritud.
Harkivi suunal ei taha Ukraina armee oma tegevust kommenteerida, kuigi nii mitmetegi analüütikute andmetel olevat Ukraina armee seal edu saavutanud. Ukraina jaoks on oluline enda kontrolli all hoida olulisi kõrgendikke ja siiani on sellega ka hakkama saadud. Keerulisem on olukord Vovtšanskiga, kus linnalahingutes on ka Ukraina poole kaotused märkimisväärsed. Linnalahingud on niigi ohvriterohked mõlemalt poolt, aga nüüd on lisandunud Venemaa poolelt liugpommid, mis purustavad linna ning mille vastu Ukrainal hetkel rohtu ei ole, sest USA ei luba kasutada ATACMS rakette Venemaa territooriumil asuvate sõjaväeliste objektide vastu. Sellise otsustamatuse läbi kannab Ukraina armee iga päev arvestatavaid kaotusi elavjõus.
Donbassis on kõige aktiivsemad lahingud Otšeretine juures, aga seal pole Venemaa armee suutnud viimasel paaril päeval enam edeneda. Kohapeal olevad Venemaa sõjaväelased kirjutavad, et neil on puudus elavjõust, sest olemasolevad jõud on seotud positsioonide kindlustamisega, aga suuremaks pealetungiks elavjõudu nappivat. Natuke suutis Venemaa edasi liikuda Otšeretinest lõuna pool, aga sealse lõigu osas kirjutasin mitu kuud tagasi, et head kaitsepositsioonid on Ukrainal natuke lääne pool ning suure tõenäosusega on nendeni taandumine pikema aja jooksul realistlik stsenaarium. Tänasel päeval ollakse sellest veel omajagu ida pool, aga vaikselt sinnapoole see rindejoon nihkub.
Tšasiv Jari idaosas Kanali mikrorajoonis jätkuvad lahingud, aga Venemaa armee seal edeneda ei ole suutnud. Seal rindelõigus olevate Ukraina sõjameeste info kohaselt ei hooli Venemaa seal lõigus oma dessantväelaste eludest ja nii saadetakse neid sõna otseses mõttes üle oma kaaslaste laipade ukrainlaste kuulipildujate ette.
Vugledari lõigus põhjustas kõige enam elevust Venemaa sõjaväelase poolt sotsiaalmeediasse üleslaetud video 30 kilomeetri kaugusel rindejoonest, kus Sarabaši küla juures hävitas HIMARS Venemaa õhutõrjekompleksi Pantsir-1S. Neid jutte on ju palju viimasel ajal liikvel olnud, et Venemaa elektroonilise sõjapidamise vahendite töö tõttu rindejoonest kaugel HIMARS raketid enam edukad ei ole, sest GPS side segamise korral kasutavad raketid inertsiaalset juhtimist, mis mille puhul kehtib seaduspära, et mida kaugemale rakett lendab, seda rohkem ta sihtmärgist võib kõrvale kalduda.
Aga selle vastu leiti lahendus – kuuldavasti kasutab Ukraina armee Venemaa õhutõrjekomplekside tulistamisel rakette, kus plahvatusel lendavad eri suundades laiali kümned tuhanded volframi kuulid ning see kompsenseerivat inertsiaaljuhtimisest põhjustatud ebatäpsuse. Miks volfram? Sest selle metalli tihedus on väga suur ja kui selline kuul lendab suure kiirusega, läbistab ta ka soomustatud tehnikat, rääkimata siis näiteks õhutõrjekompleksidest, elavjõust või siis ka lennukitest. Ka ei teki volframi kasutamisel tulevikku suunatud võimalikke ohte, seda erinevat kassettmoonast, kus pea alati jääb mingi osa granaatidest plahvatamata.
Droonid. 2022. aasta suvel olid Ukraina armeel suured lootused seotud USA-s toodetud Switchblade tapjadroonidega, aga need ootused ennast siis täiel määral ei õigustanud, sest Venemaa EW suutsid neid efektiivselt mõjutada. Tundub, et droonide tootjad on arendustegevuseks saanud vajalikku tagasisidet ning sotsiaalmeedias on video, mis näitab sellise drooni tööd 30 kilomeetri kaugusel Venemaa armee tagalas.
Tähelepanu on äratanud tapjadrooni kummaline lennutrajektoor, sest ta ei rünnanud õhutõrjekompleksi BUK-M2 laskeseadet mitte sirgjoones, vaid tegi enne tabamust veel esmapilgul kummalisi liikumisi, mida kirjeldatakse kui „mittelineaarseid“. Ei saa välistada, et seda põhjustas drooni juhtinud autonoomses režiimis töötanud tarkvara, aga peamine on see, et lõpuks droon tabas ja BUK-M2 laskeseade sai hävitatud.
Käed rüpes ei istu ka Venemaa armee ja nüüd on juba mitu videot sotsiaalmeedias, kus näidatakse, kuidas nende soojuskaameratega varustatud rallidroonid ründavad öösel Ukraina armee suuri kvadrokoptereid, mida Venemaa poolel kutsutakse Baba-Jagaadeks. Need suured kvadrokopterid on Venemaa armee jaoks tõeliseks õudusunenäoks ning tavaline EW nende puhul ei toimi, sest nad kasutavad sidepidamiseks Starlinki.
Kas on Venemaal hakanud vabatahtlikud kampaaniate korras järjest rohkem koguma tavalisi sileraudseid jahipüsse, sest drooni vastu on haavlitega jahipüss efektiivsem kui automaat, seda teadsid ukrainlased juba tükk aega tagasi.
The Washington Posti andmetel eemaldas USA piirangud, mille kohaselt ei saanud Azovi üksus kasutada USA relvastust. Siin on joonis, mis näitab selle üksuse kujunemislugu ja aitab mõista sellise piirangu põhjust omal ajal.
Sõjas kaotab ka Ukraina sõjatehnikat ning palju kõneainet on põhjustanud video Ukraina sõjalennuki S-25 ründamisest Venemaa Lancet drooniga Dolgintseva sõjalennuväljal Dnipro lähedal. Ukraina oli väidetavalt sealsamas alles hiljuti kaotanud ühe Su-25 ning nüüd on seda videot vaadanud Ukraina analüütikutel küsimus, et kas tõesti astus Ukraina armee teist korda järjest sama reha otsa või on lennuki näol tegemist peibutisega. Tuleb loota, et tegemist on teise variandiga, kuigi sellise peibutise ehitamine oleks päris töömahukas ja kallis tegevus.
Täna varahommikul toimunud Venemaa korraldatud raketirünnaku puhul põhjustas ekspertide hulgas kõige enam arutelu väljalastud tiibrakettide arv, sest neljalt lennukilt lasti kokku ainult neli raketti H-101 ehk siis igal lennukilt üks, kuigi teoorias võiks iga lennuk kanda kuni kaheksa sellist raketti. Nende pommitajate lennuressurss ei ole piiramatu, seega eks ta kummaline paistab.
Ukraina korraldas täna öösel järjekordse raketirünnaku Krimmi ja seal lähedal asuvatele okupeeritud territooriumitele. Esialgse info kohaselt kostusid plahvatused Sevastoopolis, Jevpatoria lähedal ja ka Armjanskis ning pole välistatud, et Venemaa S-400 õhutõrje kompleks kohtus taas ATACMS raketiga. Loodetavasti tuleb selles osas päeva peale lisainfot. Venemaa meediakanalite info kohaselt nad tulistasid kõik ATACMS-id alla, nagu varemgi. Või kuidas see Venemaa uus kaitseminister ütleski, et eksida võib, aga valetada mitte (iroonia).
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.