Olen oma varasemates ülevaadetes korduvalt kirjutanud, et Ukraina vajab suurema lennuulatusega rakette, et anda löök sildade pihta, mille kaudu toimub peamine logistika Krimmi ning Hersoni ja Zaporižžja oblastite vahel. Enne Storm Shadow tiibrakettide mängutulekust oli antud kontekstis peamiselt juttu ballistilistest rakettidest ATACMS, sest tiibrakettide puhul oli ikka kahtlus, et Venemaa suudab neid maha võtta sama edukalt, nagu Ukraina suudab maha võtta Venemaa tiibrakette. Storm Shadow/Scalp EG (Système de Croisière Autonome à Longue Portée – Emploi Général) tiibrakette toodeti nii Suurbritannias kui Prantsusmaal ning seetõttu on samal raketil mitu nime, aga eks headel lastel pidavat ju ikka mitu nime olema. Tegemist ei ole tehnika viimase sõnaga ja nii on Suurbritannias plaanis olemasolevad tiibraketid vahetada aastaks 2030 uute vastu ning see sobib väga hästi Ukrainale, sest utiliseerimise asemel teevad need raketid nüüd tegusid Ukrainas.

Teooria on üks asi, praktika midagi muud. Teoorias peaksid Venemaa analooge mitteomavad õhukaitsesüsteemid sellised tiibraketid probleemideta maha võtma, aga praktika on näidanud, et Venemaa pole siiani mitte ühtegi sellist raketti suutnud maha võtta, sest Storm Shadow lendab väga madalalt ja suudab pidevalt liikumistrajektoori muuta. USA-s on palju lärmi ainult 50 ATACMS-i Ukrainale üleandmise osas, samas kui Storm Shadow osas räägitakse juba tänasel päeval Ukraina kontekstis 200 raketist ja see arv võib lühemas perspektiivis kordades suureneda. Tšongari silla ründamise kontekstis on olemas video, kus Venemaa õhukaitsesüsteemiga Pantsir S-1 küll nähakse radariga rakettide lähenemist, aga lihtsalt ei suudetud neile pihta saada, kuigi teoorias võiks see õhukaitsekompleks sobida tiibrakettide allalaskmiseks küll.

Eelnevat kokkuvõttes võib öelda, et oma eesmärkide saavutamiseks lõunarindel ei ole ATACMS rakettide saamine kõige olulisem, tiibraketid on osutunud väga edukateks ning nüüd saab Ukraina ellu viia oma plaani, mis arvestades vastase rohkearvuliste kaitseliinide olemasolu, saab olla ainult kompleks tegevusi, mille peamiseks eesmärgiks on häirida vastase logistikat sedavõrd, et nad ühel hetkel ei ole enam võimelised tõsist vastupanu osutama, sest laskemoona lihtsalt napib. Sakslastel on tiibraketid Taurus, mis on vähemalt sama head kui Storm Shadow, aga tänase info kohaselt Saksamaa ei julge neid Ukrainale anda, kuigi väidetavalt saaksid nad neid vajadusel lausa sadades ühikutes lühikese aja jooksul töökorda sättida. Veel ei julge anda ja eks natuke ole ka Saksamaa poole sihitud Šoigu ähvardused brittide ja ameeriklaste aadressil.

Rõkove ilutulestikule järgnes minu jaoks kauaoodatud rünnak maanteesildadele, mis ühendavad Krimmi ja Hersoni oblastit. Need ei ole väga suured sillad, millest üks on uus sild ja teine tema kõrval vana. Olemasoleva video järgi on näha, et uuele sillale toimus rünnak ajal, kui seal ei olnud ühtegi masinat, kuigi Venemaa propagandakanalid hakkasid levitama eelmise aasta märtsist pärit videot, kus sõiduautod olid sillapiiretes kummuli. Storm Shadow on mõeldud punkrite purustamiseks, seega on lõhkepea kaheastmeline, kus põhiplahvatus toimub teises faasis. Silla tabamise puhul tähendaks see ideaalis seda, et rakett läbistaks sõiduraja ja plahvataks sillakonstruktsiooni pihta. Seega fotodelt ja videotelt näidatav mitte eriti suur auk ei ole kogu kahju, on eelinformatsiooni, et rakett tegi olulist kahju ka kandekonstruktsioonile ja kui see peaks tõeks osutuma, siis on see Venemaa jaoks väga suureks löögiks. Loomulikult on võimalik seal ehitada pontoonsillad, aga kõik see vähendab transpordi läbilaskevõimet olulisel määral, aga sõja aktiivses faasis on vaja rindele saata pidevalt palju laskemoona. Lisaks on ka need pontoonsillad rünnatavad.

Venemaa sõjablogijad on toonud välja, et viimaste kuude jooksul on Venemaa järjest rohkem suurendanud maanteetranspordi rolli seal piirkonnas ning nii oli peamiseks logistikakeskuseks kujunenud Džanko, kus toimus rongidelt laskemoona ümberlaadimine autodele, mis liikusid mööda lühimat teed üle Tšongari silla Melitopoli, kuskohast jagati see juba erinevate lõunarinde lõikude vahel. Väidetavalt liikus sealtkaudu viimasel ajal lausa 70% Venemaa lõunarinde laskemoonast. Venemaa jaoks oli suureks plussiks ka asjaolu, et sellise teekonna puhul olid masinad suurema osa ajast Ukraina mitmikraketiheitjate laskeulatusest väljas. Nüüd on aga olukord ootamatult muutunud. Liiklusele avatud on kaks teed, millest ühel on küllaltki väikese kandevõimega sild, mis kipub sõjaväelise rasketehnika jaoks nõrgaks jääma. Jääb järgi ainult üks tee läbi Armjanski, mis on Hersoni suunas, aga sellega seoses on mitu suurt probleemi. Kõigepealt pikeneb teekond rohkem kui 100 kilomeetrit, mis on aga laskemoonaveol veoautodega oluline ajakadu. Teiseks tuleb Hersoni trassi pealt maha sõites liikuda mööda teid, mille läbilaskevõime ei ole võrreldav korralike maanteedega. Kolmandaks tuleb liikuda läbi Tšaplinka, mis on Ukraina lääne päritolu mitmikraketiheitjate laskeulatuses. Kõrvalmaantee kasutamine annab palju rohkem tegevusruumi ka nii kohalikele partisanidele kui Ukraina luureüksustele.

Ukraina poolelt on tulnud infot, mille järgi oli Tšongaris sildade ründamine alles avapauk ning tiibrakettidega hakatakse ründama ka ümbersõidul olevaid väiksemaid sildasid ning kõige lõpus antakse tuld Kertši silla pihta. Venemaa z-kanalites ei olegi kõige suurema paanika põhjuseks mitte sildade ründamine ise, sest seda oli oodata, vaid teadmine, et Venemaa õhukaitse on nende rakettide vastu täiesti võimetu ning just sellega seoses kõlavad seal üleskutsed, et Venemaa peab vastama samaväärse rünnakuga Ukraina infrastruktuuriobjektide vastu. Just selles kontekstis võib ka vaadata Venemaa rünnakut rakettidega Kinžal ja H-22 Krivoi Rigis, kus väidetavalt oli nende eesmärgiks tabada ka veehoidla tammi, aga seekord pihta ei saadud.

Selles kontekstis võib vaadata tänaöist rünnakut Hmelnitski sõjaväelennuväljale, sest ega Ukrainal väga palju Su-24 lennukeid ei ole, millelt lasta välja Storm Shadow tiibrakette. Ukraina aga võttis kõik 13 Kaspia mere kohalt väljalastud H-101 tiibraketti maha. Prigožin aga rääkis peale sildade ründamist, et „meil puuduvad ammu igasugused punased jooned, on jäänud ainult pruunid triibud aluspükstes“. Minu jaoks on kogu Venemaa ideoloogia antud sõja kontekstis pruuni värvi ja ega Prigožin ideoloogilises plaanis ka suurt erine, ta lihtsalt tahab võimu juurde.

Kui jutt juba Prigožinile läks, siis oma jutus rääkis ka ta sellest, kuidas Venemaa meedia mõõdutundetult valetab rinnetel toimuva kohta ja lisas endapoolseid väiteid ukrainlaste edenemiste kohta. Kuna Ukraina pool hoiab endapoolset infot kinni isegi mitu päeva, siis ongi omajagu nuputamist analüütikutel, et palju tema jutul tõepõhja all on. Prigožini sõnul on ukrainlased jõudnud Robotne asula põhjaosasse ning eile õhtul oli samasisulisi sõnumeid ka Venemaa z-kanalites. Ukraina seda ei kinnita, aga tähelepanuväärne on teadmine, et seal on Venemaa esimene kaitseliin, muudes rindelõikudes ei ole Ukraina selleni veel jõudnud.

Velika Novosilovka suunal rääkis Prigožin, et Ukraina on Urožaines, aga Ukraina seda ei kinnita. Küll aga toimus seal suunas minu jaoks huvitav areng, kui Ukraina suutis edasi liikuda Makarivkast lääne poole, kus nüüd tekib Venemaa tõsine probleem Rivnopoli hoidmisega, sest asulast lõuna pool on jõgi ning kui Ukraina suudab veel seal suunas edeneda, muutuks Venemaa üksuste lahkumine Rivnopolist äärmiselt problemaatiliseks.

Pjatihatki suunalt on Ukraina suutnud kõik Venemaa rünnakud tagasi lüüa ning nad ei ole eriti kaugel Žerebrjankast. Ukraina poole andmetel olid Venemaa üksused üritanud Pjatihatkit rünnata ka üle miinipõldude lõunast, aga kui paar Venemaa sõjamasinat olid iseenda pandud miinidele sõitnud, olid nad olnud sunnitud tagasi tõmbuma. Ukraina poole andmetel on neil ka seal rindelõigus suurimad probleemid vangidest moodustatud üksustega Storm Z, sest nad ei taandu ka lootusetus olukorras, sest vastasel juhul laseksid neid maha Venemaa tõkestamisüksused. Enne surevad, kui taanduvad.

Lõunarindega seoses on lääne poolt tulnud rahulolematuid väljaütlemisi stiilis, et pealetung ei olevat edenenud oodatud kiirusega. Samas on mitmed eksperdid toonud välja seisu enne rünnakute algust lõunarindel, kus kaitsjatel oli just siis maksimaalselt suur eelis. Volodõmõr Datšenko tõi need ka välja:

1. Vastane on pikalt valmistunud ja ehitanud korralikud kaitseliinid.
2. Piisavalt on sõdureid nii kaitseliinides kui reservis.
3. Suurtükid on ootel, laskemoona on piisavalt.
4. Lennuvägi on lahinguvalmis.
5. Droonidega suudetakse vastase väeosade liikumist jälgida.
6. Miiniväljadest läbimurdmiskatse viib vastase suurte kaotusteni tehnikas ja elavjõus.
7. Nn puhvertsoonis (territoorium enne Venemaa esimest suuremat kaitseliini) saab korraldada vasturünnakuid hetkel, kui vastase edasiliikumine on miiniväljadel takerdunud.
8. Miiniväljad ei võimalda vastasel peale tungida laial rindel, nad peavad liikuma kitsal alal, mis miinidest puhastatud ja seal on neid palju kergem erinevatest relvadest lasta.

Datšenko sõnul on sellises olukorras just esimesed nädalad Ukraina jaoks kõige raskemad, sest vastase väljakurnamine võtab aega. Ründama peab, et vastane kulutaks laskemoona ja näitaks ära rasketehnika asukohad, need rünnakud on ohvriterohked, aga lihtsalt ei ole muud varianti. Kui suudetakse häirida logistikat, hävitada Venemaa rasketehnikat, eeskätt suurtükke (eile päeva jooksul vaat et rekordilised 44 suurtükisüsteemi!), siis ajapikku hakkab Ukrainal järjest rohkem tekkima nö võimaluste aknaid.

Logistikat tuleks vaadata ka selle nurga alt, et lõunarinde läänepoolsesse ossa oleks Mariupolist nii pikk maa, et veoautodega lihtsalt ei jõua piisavas koguses laskemoona kohale vedada, kui nüüd lisanduvad probleemid Krimmiga, siis pikemas perspektiivis Venemaa jaoks seal midagi head ei paista. Lihtsalt on vaja kannatust ja lasta Ukraina sõjaväelastel oma plaane ellu viia nende jaoks niigi ülikeerulises olukorras, kus õhus ülekaalu ei ole ja ei ole ka arvulist ülekaalu elavjõus. Niiöelda pea ees Venemaa kaitseliinidesse tormamine hävitaks kiirelt Ukraina rünnakupotentsiaali, selle asemel tegutsetakse pigem väiksemate üksustega kogu lõunarinde ulatuses.

Venemaa armee juhtkond tunneb juba lõunarindelt kerget kärsahaisu ning nendepoolne loomulik vastukäik on üritada Luganski rindel rünnata, sundimaks Ukrainat osa üksusi sinna saatma. Kreminna juurde saatiski Ukraina abiväge, aga Oleksii Arestovitši sõnul ei tulnud see lõunarinde arvelt. Torske ja Jampolivka suunal Venemaa rünnakute hoog vaibus, natuke suutsid nad edeneda Kreminna metsas lõuna poole, aga ka siis sai neil jaks otsa. Venemaa on koondanud jõude ka Kupjanski suunal liikumiseks, aga ukrainlased on seal teinud korralikud kaitseliinid ja nende käes on ka olulised kõrgustikud, nii et Venemaal saab olema keeruline midagi suuremat saavutada, kuigi mingi väiksem edenemine ei ole välistatud.

Donbassis on Ukraina natuke maad tagasi võtnud Marinkast põhja pool Staromihhailivka suunal.

Enda poolt soovin kõige häid pühi ning minu poolt järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING