Ukraina tank Donetski lähedal, 16. aprill 2023. Foto: Anadolu Agency/Getty Images
Lahingutegevuses oli nädalavahetusel jätkuvalt kõige ägedamad lahingud Bahmuti pärast, kus Venemaa üritas järjekordselt rünnata Hromove ja Ivanivkse suunal, et edu korral piirata ümber Ukraina väed Bahmutis. Edu nendel rünnakutel ei olnud. Bahmutis endas on Venemaa paaris kohas natuke edenenud, aga samas on Ukraina teinud ka edukaid vasturünnakuid raudteejaama hoone juures. Ukraina kätte jäänud Bahmuti lääneosas on linna kõige kõrgemad hooned ning seal on Venemaa armee üksuste jaoks edasiliikumine palju keerulisem kui oli valdavalt madalate hoonetega piirkondades. Nädalavahetusel suutsid Ukraina üksused vasturünnaku käigus vangi võtta 40 Venemaa sõjaväelast. Tänasel päeval kannavad Venemaa poolelt jätkuvalt rünnakute peamist raskust wagnerlased, aga linnalahingutes rünnates on kaotused inimjõus ründajatel alati suured ning Prigožinil ei ole oma kõige paremaid võitlejaid samaväärsetega võimalik asendada. Bahmuti kontekstis on viimastel päevadel palju juttu olnud sellest, et Venemaa dessantväelased hakkavad tõenäoliselt rünnakutes suuremat rolli täitma, aga seda infot kommenteeris Ukraina sõjaväeekspert Roman Svitan järgmiselt, et Venemaa dessantväelased on samuti kaotanud enamuse oma kogenud sõjameestest ja kui mobiliseeritutele anda helesinised baretid, siis see neid ei tee veel headeks sõjameesteks.
Luganski rindel oli nädalavahetus märkimisväärne selles mõttes, et Ukraina poolelt töötasid HIMARSid ning ühe Rubižjes asuva laohoone pihta lasti lausa 12 raketti, lisaks tulistati mitmitraketiheitjatest ka objekte Svatove ja Kreminna juures. Ukraina poolelt võib tegu olla katsega takistada Venemaal seal piirkonnas koguda üksuseid ja moona, et siis pealetungile minna. Venemaa üritab Luganski rindel kõige aktiivsemalt Kreminnast edela suunas liikuda, aga metsadega kaetud piirkonnas ei ole rasketehnikal edasiliikumine kerge ja nii on omajagu videosid Venemaa tankide ja jalaväe lahingmasinate tabamisest.
Venemaa z-kanalitest õhkus rahulolu, et lõpuks ometi olevat nn rahvavabariikide üksused Avdiijivka juures lahingusse läinud nende arvates nö õigesti – kõige ees tankid, nende järel jalaväe lahingmasinad koos jalaväega ning kõige lõpus termobaarilised relvad TOS-1A ning õhust juhivad tagapool asuvate suurtükkide tuld droonid. Parku on senine sõja käik näidanud, et nii rünnakule minemine on kõige kindlam viis Venemaal oma tehnikast ilma jääda – tankid on lagedal maastikul suurepärased sihtmärgid ukrainlaste jaoks, niimoodi rünnates pole nad viimasel ajal kuskil edu saavutanud. Aga las nad üritavad ja ainuke hea Venemaa tank on sodikslastud Venemaa tank.
Prigožin avaldas nädalavahetusel pika ja kohati segasevõitu sisuga artikli, milles oli siiski mitmeid päris huvitavaid momente. Prigožinile annab Venemaal legitiimsuse tema võitlejad, kes on hetkel üks väheseid jõude, kes Venemaa poolelt on üldse võimelised rünnakuoperatsioone läbi viima. Samas kuluvad Prigožini üksused Bahmuti all kiirelt ja seetõttu muutub ka tema enda positsioon järjest hapramaks. Oma kirjatükis ei olnud Prigožin ülearu originaalne ehk siis ta pani peale plaadi, mida ta oma meediakanalite kaudu on mänginud nii USA-s kui Euroopas. Nimelt olevat Venemaal kurja juureks nö süvariik (sõjaväe ja jõustruktuuride juhid, kõrgemad ametnikud), kes otsivat kujunenud olukorras väljapääsu läbi kokkulepete sõlmimise läänega ning lõpptulemusena võivat juhtuda selline hull asi, et Venemaast võib saada liberaalseid väärtusi hindav demokraatlik riik. Selle vältimiseks tuleks Prigožini nägemuses hävitada kogu Venemaa eliidi, et siis saaksid paremäärmuslased riigi üle võtta ja Putin oleks siis nende juht ning Prigožin ise juhataks vägesid.
Paremäärmuslased saaksid endale nö süvariigi esindajatelt võetud varad ja nende jaoks oleks elu lill. Prigožini sõnul oleks mõeldav variant, et Venemaa kaotaks sõja, siis toimuksid siseriiklikud repressioonid nö eliidi vastu, paremäärmuslik Venemaa aga relvastuks ja siis lõpuks ründaks uuesti oma naabreid. Huvitav on märkida, et viimastel päevadel on täpselt sama stiilis laulu hakanud laulma teine kurjategija, Igor Girkin, kes samuti kardab, et Venemaa nö eliit tahab sõda lõpetada läbi kapitulatsiooni ning tähendaks see ka sõjakurjategijate kohtu alla andmist. Hädaldamist on Venemaa paremäärmuslastel viimasel ajal palju.
Jätkuvalt on palju juttu võimalikust Ukraina pealetungist ning Ukraina poole infosõda töötab meediamaailmas hästi. Samas on teadmatust jätkuvalt palju ning The Financial Times kirjutas selles kontekstis ka Venemaa rajatud kaitseliinidest lõunas, kus neil on rajatud mineeritud põllud koos kaevikute ja punkritega. Ukraina peaks nendest liinidest läbi murdma ning kui see peaks edukaks osutuma, siis kukuks lääne ekspertide hinnangul kogu Venemaa kaitse seal piirkonnas kiirelt kokku. Aga ka Ukraina jaoks on võimalik pealetung seotud suurte riskidega, sest Ukrainal ei ole õhus ülekaalu ja nad ei suuda õhust oma rünnakule läinud rasketehnikat piisavalt kaitsta. Tänapäeva sõdades ei olevat ülearu palju näiteid, kui sellises olukorras on pealetung osutunud edukaks. Ukraina armee kontekstis toovad lääne eksperdid välja ka mõtte, et Ukraina võimalik edu sõltub palju sellest, kuivõrd nad suudavad koordineeritult tegutseda korpuste tasandil, aga see selgub lõplikult alles lahinguväljal. Omaette teema on Venemaa üksuste motiveeritus lagedal maastikul kaitselahinguid pidada, Ukraina suurtükivägi koos Ukraina hea õhuluurevõimekusega võib Venemaa sõdurite jaoks kujuneda tõeliseks õuduseks.
Eksperdid on juhivad tähelepanu ka sellele, et seni sõja käigus on enne edukaid operatsioone Ukraina hävitanud rohkem Venemaa elektroonilise võitluse vahendeid ja õhukaitsekomplekse (eeskätt radareid).
Ülalolevalt jooniselt on näha, et selle aasta märtsi kuus on Ukraina selles osas asunud väga aktiivselt tegutsema ning ka aprillis on hävitustöö jätkunud. Kui Ukraina tahab tõsta oma juhitava laskemoona efektiivsust, siis tuleb Venemaa elektroonilise sõjapidamise vahendid esmalt elimineerida ning ilma radariteta pole ka S-400 rakettidest mingit kasu, kui ei tea, kuhu neid tulistama peaks.
Viimastel nädalatel on omajagu infot olnud selles võtmes, et paljud Hiina väike-ettevõtted (eriti Hongkongi omad) on Venemaale eksportinud sadade miljonite dollarite väärtuses komponente, mida Venemaa saab kasutada oma sõjatööstuses. Nii on ukrainlaste andmetel Venemaa droonides Orlan järjest rohkem Hiina päritolu detaile, samuti olevat Hiina päritolu detailid ilmunud ka uutesse Venemaa tankidesse T-90A (nädalavahetusel sai maailma meedias palju tähelepanu T-90A trofeetank, mis on viidud USA-sse, kus seda põhjalikult analüüsitakse). Eks paistab, kas Hiina RV kaitseministri visiidi järel Moskvasse hakatakse Venemaale ka tapvat relvastust andma või mitte.
Itaalias remonditakse USA antud rahadega 60 liikuvsuurtükki M 109 ning kuuldavasti on 30 neist juba Ukrainas ning osalemas lahingutes. Samal ajal ilmusid Venemaa z-kanalitesse ka esimesed fotod rinnetele jõudnud tankidest T-55. Ukraina sõjaväelise eksperdi Aleksandr Kovalenko sõnul olevat venemaalastel mingi eriline tankifetiš (mis väljenduvat ka nende kõikvõimalikes kohtades postamentidele paigutamises ja kummardamises) ning nad on siiralt rõõmsad, et uunikumid on rindel – nüüd sõdivat nad peaaegu juba nagu nii, nagu esiisad tegid. Viimases hädas saavad nad postamentidelt T-34-85 maha võtta ja sõtta saata, siis on õnn täielik.
Moskvas on omajagu poleemikat tekkinud Moskvitši uudismudel, mida siseriiklikult üritatakse reklaamida kui sõiduautot nimega Moskvitš 6. Tegelikkuses on tegu Hiina autotootja JAC mudeliga Sehol A5 Plus, mis pannakse Hiinas kokku, transporditakse Venemaale, kus kruvitakse rattad alla ja pannakse autole Moskvitši logo ning venemaalasi ärritab sealjuures kõige rohkem see, et peale sellist nö operatsiooni saab Hiina odavama otsa autost Venemaal oluliselt kallim sõiduauto.