Täna alustan olukorrast rinnetel. Viimastel päevadel on märgatud huvitavat tendentsi, kus seniajani küllaltki objektiivset infot edastanud z-blogijad on hakanud edastama ilmselgelt valeinformatsiooni ja seda peamiselt seoses Luganski rindega seoses. Nii edastas üks z-blogija video, mis pidi näitama, justkui oleks Venemaa armee üksused Sinkovkas, aga selgus, et see video on üles võetus hoopis Voronova külas, mis asub Lõssõtšanski lähedal. Ukraina sõjalise eksperdi Aleksandr Kovalenko arvates võib see suunatud olla lõunarindel olevatele Venemaa sõduritele, et tõsta nende kiirelt langevat motivatsiooni. Reaalsuses Venemaa ei ole Kupjanski suunal viimastel päevadel edenenud, nad on küll teinud mitmeid katseid liikuda edasi Sinkovkast ida poolt, aga põldude peal on Ukraina poolt kasutatav kassettmoon väga efektiivne ning Venemaa üksused on olnud sunnitud taganema.
Kuigi mitmete ekspertide arvates ei suuda Venemaa lühiajalises perspektiivis Luganski oblastis kuskil suuremaid läbimurdeid teha, on nende surve Kupjanski suunal väga tõsine, nad kasutavad palju droone luuretegevuseks ning tulistavad Ukraina armee positsioone nii suurtükkidest kui mitmikraketiheitjatest. Ukraina poolse kaitsetegevuse muudavad keerukamaks kohalikud elanikud, kelledest paljud ei soovi evakueeruda rindejoonest kaugemale ning nii pidavat evakuatsioonibussid lahkuma Kupjanskist peaaegu tühjadena, samas kui kohalikud elanikud on sundevakuatsiooni nõudest üles ärritatud ning nii mitmedki neid on seetõttu ka välja näidanud oma vastumeelsust Ukraina armee piirkonnas viibimise vastu ning suure tõenäosusega on omajagu ka neid, kes Venemaa armeele annavad infot Ukraina üksuste paiknemise kohta. Ukrainameelsed elanikud on lahkunud, väheste kohapeale jäänud elanike sõnul ei ole neil aga mitte kuskile minna ning neil on juba ükskõik, kes seal territooriumi kontrollivad, peaasi, et sõda ükskord läbi saaks.
Lõunarindel on viimastel päevadel väga palju räägitud Robotinest ja selle vabastamisest. Reaalses elus ei ole asjad nii kiirelt kulgenud, kuigi Venemaa üritas Robotine lõunaosast lahkumisega korrata sama taktikat kui Urožaines, kus nad lahkusid asula lõunaosast, aga sinna saabunud Ukraina üksuste pihta avati suurtükituli ning korraldati vasturünnak. Nüüd oskas Ukraina sellist Venemaa armee poolset käitumist oodata ning asula lõunaossa nad ei läinud, see jäi nö halli tsooni. Ukraina armee ei läinud nö õnge, aga sellest hoolimata läksid Venemaa üksksused vasturünnakule ning nad jõudsid asula põhjaosasse välja, kuskohas nad omakorda jäid Ukraina tapva suurtükitule alla ja olid sunnitud taganema. Sellega seoses on ka Venemaa meedias liikvel koomiline video, kus rünnaku käigus Bradley’lt lastud TOW tanktõrjevahenditega pihta saanud tanki T-90 Prorõv tulistati täiendavalt Lancet drooniga ning Venemaa meedias oli juures jutt, et nii hävitati Sloveeniast saadud modifitseeritud tank T-55.
Kui lääne pool mitmed ajakirjanikud ootavad kannatamatult Ukraina kiiret edasiliikumist, on droonide asjastu saabumine ning Ukraina poolel moodsate hävituslennukite puudumine tekitanud sõjas olukorra, kus mõlemad pooled omavad päris head ülevaadet vastase rasketehnika liikumisest ning isegi kui Ukraina suudaks maha võtta põõsastikes passivad tankitõrjevahenditega sõdurid, on Ukraina armee ohvitseri Arty Green’e sõnul alati variant, et vaenlase kaitseliinist läbimurdnud soomuskolonni pihta avavad tule Venemaa helikopterid KA-52, mille vastu praegu veel väga head vasturohtu ei ole, kuigi mõned sellised helikopterid on ka alla tulistatud. Siis ongi kasutusele võetud taktika, kus mingi distants liigutakse edasi, hävitatakse suurtükkide laskeulatuses olevad Venemaa suurtükid ning liigutakse jälle natuke edasi. Nii kaitseb oma jalaväge ning säilitatakse soomustehnikat, miinuspoolel on aga aeglasem edasiliikumine.
Ehk siis praegu hävitatakse Venemaa suurtükke, mis ulatuksid laskma Robotine lõunaossa ja alles peale seda, kui nad on hävitatud, liigutakse edasi, sest sõjas ei ole tähtis mitte niivõrd võimalikult kiire territooriumi hõlvamine kui et vaenlase armee hävitamine. Ka tuleb arvestada asjaoluga, et Robotinest lõunas on päris arvestatavad põõsastike massiivid, kus Venemaa armee sõduritel on hea peituda ning Ukrainal võtab natuke aega, kuni need põõsastikud Venemaa sõduritele enam kaitset ei suuda pakkuda. Lisaks olevat Venemaa toonud Robotine alla kaks brigaadi Avdiijivka ja Marjinka suunalt, mis tähendab, et nendest suundadest väheneb surve Ukraina armeele, samas aeglustub ka Ukraina edenemine Tokmaki suunale, mis olevat ukrainlaste sõnul nüüd juba nende suurtükkide laskeulatuses.
Berdjanski suunal on Ukraina armeel sarnane lähenemine, kus praegu ollakse keskendunud Venemaa suurtükisüsteemide hävitamisele, enne kui minnakse uuesti suuremale pealetungile. Ukraina poolt toimub ka üksuste rotatsioon. Seoses Ukraina Urožaine suunal edasi liikumisega jäi lääne poole Venemaa kontrolli alla päris suur ala, mis ulatub Prijutnest põhja poole. See ala on piiratud peamiselt veetakistustega, mis on seganud Ukrainat seda ära võtmast, aga nüüd on kujunenud olukord, kus seda ala ümbritsevad kolmest küljest Ukraina väed, kes kasutavad aktiivselt suurtükke nii Venemaa üksuste positsioonide kui ka logistika pihta. Selles rindelõigus võibki selle ala tagasivõtmine olla järgmiseks Ukraina armee eesmärgiks.
Donbassis jätkuvad ägedad lahingud nii Bahmutist põhja- kui lõunapool. Põhja pool on aktiivsem Venemaa armee, kes üritab Ukraina üksusi võimalikult kaugele suruda nii Berhovkast kui Jagidnest. Sellel suunal on Venemaal eelis ka seetõttu, et ta saab kasutada kaevandusi, kuhu peita Ukraina armee jaoks kättesaamatult nii laskemoonaladusid ja isegi elavjõudu. Bahmutist lõuna pool on Ukraina taas liikunud edasi nii Klišeejevka kui Avdiijivka suunal, aga orus asuvat Klišeejevkat tulistab suurtükkidest ka Venemaa ning Ukrainal ei ole lihtne seal paigal püsida, ilma kaotusi kandmata.
Ukraina armee ohvitser Arty Green, kes töötab sõjaväeluures, jagas omi mõtteid viimaste arengute osas rindel ning ta sõnumid oli minu jaoks üllatavalt optimistlikud (on olnud ka perioode, kus tema jutt on olnud vägagi tumedates toonides). Green’e sõnul on sõjas puhkusele saadetud terveid brigaade väga harva, sellest hoolimata olevat kõik Ukraina armee brigaadid säilitanud võitlusvõime. Nimelt olevat nüüd levinud praktika roteerida pataljone brigaadi siseselt, sest võrreldes aastataguse ajaga tulistavat Venemaa suurtükkidest Ukraina teist ja kolmandat kaitseliini väga harva, mistõttu sinna roteeritud üksused on suhteliselt ohutus kohas ja saavad jõudu koguda ning seal saavad oskusi omandada üksustele täienduseks toodud uued sõdurid.
Green’e sõnul on olnud lõunarindel ebaõnnestumisi, kui lahingusse on läinud läänes väljaõppe läbinud üksused, aga reaalne lahingukogemus (koos valusate ebaõnnestumisega) on üksusi kiirelt karastanud ning nende lahingvõimekus on kiirelt kasvanud. Kui räägitakse Ukraina reservide lahingusse viimisest, siis jutt käib ikka pataljonide kaupa üksustele reaalse lahingukogemuse andmisest, lihtsalt niisama reservis olles paraku reaalse sõja kogemust ei saa.
Green rääkis pikalt ja põhjalikult ka suurtükkidest. Kuigi teoorias on võimalik lasta lääne 155 mm suurtükkidega palju kaugemale kui Venemaa 152 mm, tehakse enamus laske (90%) siiski kuni 20 kilomeetri kaugusel suurtükkidest ning väga tihti suudaksid Ukraina armee sõdurid sihtmärgi kiiremini ja palju väiksema koguse laskemoonaga hävitada hoopis 120 mm miinipildujatega, aga kui miinipildujaid olevat piisavalt, nappivat laskemoona. Green tõi võrdlusena välja, et miinipildujate laskemoona olemasolul saaks tihtipeale töö kiiremini ära teha isegi kuni kümme korda väiksema kaaluga laskemoonaga, aga kalleid 155 mürske kasutatakse alternatiivi puudumisel. Selles osas on ka arenguid, nii on meedias info, et Ukraina alustas väljaspool Ukrainat 120 mm laskemoona tootmist miinipildujatele ning neid jõuab järjest suuremates kogustes ka rinnetele.
Green kommenteeris ka nn draakonihammastega seotud teemat, need on betoonist püramiidid, mis on asetatud maale. Green’e sõnul on õiged draakonihambad betoonist püramiidid, millest on suurem osa maa sisse kaevatud ja välja ulatuvat ainult väike osa, sarnaselt jäämägedele ookeanis. Venemaa on aga paigutanud maapinnale püramiidid, mille saab ära lükata soomusmasina ette paigaldatud sahkadega ning nende eemaldamine olevat võrratult lihtsam kui mistahes veetakistuse ületamine.
Droonid on sõjapidamist muutnud põhjalikult ning Ukraina pool tegi video, kus näidatakse rallidroone kasutava üksuse tööd. Rallidrooni operaator töötab paaris luuredrooni operaatoriga, kes otsib rallidrooni jaoks sihtmärke. Minu jaoks on huvitav info, et valdavalt kasutatakse rallidroone korduvalt ehk siis operaator viskab rallidroonilt peamiselt 3D printeriga tehtud nn kommipomme etteantud koordinaatidele ning lendab tagasi uue laadungi järele. Loomulikult kasutatakse rallidroone ka tapjadroonidena, aga seda ainult nö rasvasemate sihtmärkide vastu, milleks on vastase transpordivahendid. Ja soomustehnika jaoks on eraldi rallidroonid, millel on kumulatiivne lõhkelaeng. Ukraina droonioperaatori sõnul on rallidroonid juba praegu sõjapidamist niipalju muutnud, et kumbki osapool ei saa rinde läheduses probleemideta kasutada soomustehnikat, sest mõlemal poolel olevat väga palju tankitõrjevahendeid ning nendele lisaks kasutavad mõlemad pooled nii tapjadroone kui rallidroone. Ukraina kasutab soomustehnikat rohkem pimedas, sest Venemaa armeel on vähem soojuskaameraid ning öövaatlusseadmeid ning nende kvaliteet jäävat ka kõvasti alla lääne analoogidele.
Droonide teemaga jätkan. Ma ei tea, kas see on vastase suunas läbi viidud infooperatsioon või mitte, aga Ukraina poolelt tuli meediasse informatsioon, mille kohaselt olevat nad valmis teinud allveedrooni nimega Maritška. Allveedroon suutvat liikuda omal jõul lausa 1000 kilomeetri kaugusele ning sellel on pikkust tervelt kuus meetrit. Kujult meenutab allveedroon torpeedot, aga pole teada, kui kiiresti ta vee all liigub ning kui palju lõhkeainet selles on, aga täpse tabamuse korral arvatavasti piisavalt, et Venemaa pealveelaevastikku ümber profileerida allveelaevastikuks.
Ukrainale antavad F-16 lennukid on üles ärritanud Venemaa propagandistid ja propagandasaadetes räägivad Venemaa sõjaväelased, et nende lennukite lisandumine muutvat oluliselt rindel jõudude vahekorda. Kõige suurem efekt on Venemaa ründekopterite KA-52 kasutamisele, mis sellisel kujul enam lahingutes osaleda ei saa. Teine aspekt on F-16 kasutamine Venemaa raketirünnakute ja droonide tõrjumisel, sest eriti tiibrakettidega saavat need lennukid efektiivselt hakkama ning seda ka piirkondades, kus Ukrainal ei ole efektiivset õhukaitset.
Samas toovad eksperdid välja, et eelkõige on F-16 platvorm, mille efektiivsus sõltub esiteks lennukile paigaldatavast relvastusest ja teiseks integreeritusest süsteemi, mille kaudu oleks olemas reaalajas luureinfo nii satelliitidelt kui ka piiri taga lendavatelt luurelennukitelt. Ukrainale üleantavate F-16 radarite tööraadius olevat kuni 150 kilomeetrit, mis on ekspertide sõnul vähem kui Su-35-l, aga integreeritus võrku annaks infot ka nende Venemaa lennuvahendite kohta, mis on lennuki enda radari nö nägemisulatusest väljas. Ukraina on Venemaa ärritamiseks küsinud F-16 jaoks USA-lt meedias avaldatud info kohaselt tiibrakette JASSM, millel on sarnaselt Storm Shadow rakettidega 450 kilogrammine lõhkepea ning nad on radaritele raskesti avastatavad.
Homme, 24.08 kell 19.00 toimub Tallinnas, Vabaduse väljakul Ukraina iseseisvuspäevale pühendatud tasuta kontsert, kus osalevad tuntud artistid Eestist ja Ukrainast, nagu näiteks Ruslana .
