Maikuu hakkab lõpule jõudma ning ootused Ukraina kauaoodatud kevadise pealetungi osas on tõstmas pingeid nii kõrgele, et selles osas pidi sõna võtma isegi Mõhhailo Podoljak, kelle sõnul pealetung juba käivat. Bahmuti pärast peetava lahingu puhul oli linna kaitsmise põhiline argument see, et nii võidetakse aega kevadise pealetungi jaoks uute üksuste väljaõpetamisel ning seetõttu saadeti Bahmutisse ka Ukraina poolt vähese väljaõppega sõdureid, kuna
Ukraina pool kandis ka arvestavaid kaotusi. Nad said küll natuke aega adapteerumiseks Bahmutist eemal, aga õige pea saadeti neid eesliinile võitlema äärmiselt keerulistes oludes. Nüüd on Ukraina üksused sisuliselt Bahmutist taandunud, aga suurt pealetungi pole paljude ukrainlaste arvates kuskilt näha, ometi räägitakse lausa 11-st brigaadist, kes on valmis lahingusse minema.
Ukraina armee juhatuse tasandilt nähakse aga olukorda kindlasti teises valguses ning ega keegi päris täpselt ei teagi, missugune saab see pealetung olema. Ukraina poolelt on räägitud nn tuhande hammustuse strateegiast, kus väga pika rindejoone ulatuses toimuvad rünnakud paljudes kohtades (ka Venemaa piiri ääres), muutes nii Venemaal keerukaks kaitses oma üksuste liigutamise. Pealetungi ettevalmistamise kontekstis saab vaadata ka paari viimaste päevade kõige rohkem vastukaja põhjustanud sündmust. Kõigepealt Venemaa luurelaeva Ivan Kurs ründamine Ukraina pealveedroonidega. Tegemist on uue laevaga, mis lasti vette aastal 2017 ja esialgu oli see mõeldud Venemaa Vaikse ookeani laevastiku täiendusena, aga siis tehti otsus see laev hoopiski Musta mere laevastiku koosseisu lülitada. Selliseid laevasid on Venemaa armeel ainult kaks ja Ivan Mursi tähtsus kasvas oluliselt pärast raketiristleja Moskva merepõhja saatmist.
Laeval oli kolm peamist ülesannet:
1. Sidepidamine Venemaa Musta mere laevastiku laevade vahel, koordineerides ka tiibraketirünnakute läbiviimist.
2. Ukraina maismaal asuvate õhukaitsekomplekside töö jälgimine.
3. Elektroonilise sõjapidamise vahendite kasutamine.
Ilmselgelt oli see laev pealetungi silmas pidades Ukraina jaoks tõsiseks probleemiks ja probleem oli ka selles, et laev asus Ukraina valduses olevate relvade laskeulatusest väljas. Newsaderi ajakirjaniku Aleksandr Kušnari andmetel oli Ukraina pealveedroonide maksimaalne laskeulatus 400 kilomeetrit, aga Ivan Kurs asus enamuse ajast kaugemal. Ometi liikus Ivan Murs Kušnari sõnul mingil hetkel pealelveedroonide laskeulatusse ning Ukraina sai kiirelt selles osas luureinfot oma liitlastelt. Missioonile saadeti kolm pealveedrooni ning Venemaa otsustas meediasõjas olla proaktiivsem, edastades video ühe drooni hävitamisest ja väites, et kõik kolm drooni on hävitatud. Päev hiljem avaldas aga Ukraina video droonist, mis tabab laeva ning 200 kilogrammi lõhkeaine plahvatus kindlasti vigastas laeva. Huvitav on märkida, et niivõrd olulisel laeval on tagasihoidlik relvastus, Oleg Ždanovi sõnul on laeval 14,5 mm kuulipildujad ja mõned mobiilsed õhutõrjeraketid. Newsaderi andmetel liikuvat laev kiirusega 0,8 sõlme (natuke üle 1,5 kilomeetri tunnis) ehk siis ilmselgelt on tabamus laeva kahjustanud. Kui see laev jääks remonti vähemalt kaheks nädalaks, olek sellest Ukraina jaoks võimaliku pealetungi kontekstis suur abi.
Omajagu järelmeid on ka nn Venemaa paramilitaarsete rühmituste sissetungile Belgorodi oblastis. Andmed kaotuste kohta on mõlemal poolel risti vastukäivad ja ega sellises olukorras olegi võimalik objektiivset pilti sündmustest saada, sest tüüpiliselt suurendatakse sõjakommunikatsioonis vastase kaotusi ja vähendatakse enda omasid. Erinevate poolte osas käib vaidlus, et kas fotod paramilitaarsete üksuste poolt väidetavalt kaotatud lääne sõjatehnikast on lavastatud või mitte, aga see on selgeks tehtud, et fotodel olev sõjatehnika on tõesti Ukrainale varem antud, küsimus lihtsalt on, et kas Ukraina on kaotanud tehnika varem või nüüd.
USA poolelt on ka tulnud info, mille kohaselt ei ole nad rahul olukorraga, kus Ukraina armeele antud sõjatehnika, mille osas oli kokkulepe seda Venemaa territooriumil mitte kasutada, on ühtäkki seal kolmanda osapoole käsutuses Venemaa territooriumil. Ja siis võibki mõelda, et miks Ukraina sellise sammu ette võttis ehk siis andis paramilitaarsete gruppide käsutusse lääne tehnikat. Ma ise arvan, et Ukraina jaoks oli oluline testida lääne tehnikat ning ei ole välistatud, et üle Venemaa armee kaitserajatiste sõitsid fotodel olevad masinad teadlikult, et testida neid eelseisva pealetungi kontekstis ja sellisel juhul ei ole paari masina kaotus maailma lõpp. Ja mis puudutab neid nn draakonihambaid, siis on olemas video, kus Challenger’i tanki ette pandud sahk pühib need probleemideta tee pealt eest.
Paramilitaarsed rühmitused aga avaldasid värske video, kus nad olevat uuesti Venemaal, nüüd Glotovo küla juures ning selline käitumine näitab soovi jätkuvalt pingeid kruvida selles piirkonnas, et Venemaa peaks sinna rohkem ressurssi saatma, mida nad saaksid kasutada Ukraina territooriumil. Seda kõike võib samuti vaadata kui suuremat pealetungi saatvat tegevust.
Rinnetel on Venemaa aktiviseerunud Luganski oblastis Kupjanski suunal ning lahingud on ägenenud ka Bilohorivka suunal, kus Venemaa proovib edeneda asulast põhja ja lõuna poolt, aga siiani edutult.
Bahmuti osas on suurim küsimärk, et kas wagnerlased viiakse välja ja mida see kaasa toob. Viimaste andmete kohaselt rotatsioon toimuvatki ning wagnerlased asendatakse peamiselt nn rahvavabariikide üksustega, kellest suurem osa on sinna liigutatud Avdiijivka ja Marinka juurest. Venemaa sõjablogijate entusiasmi täis postituste põhjal plaanivat Venemaa üksused Bahmutist pealetungi Tšashiv Jarile, aga seal suunas on kõrgustikud kõik Ukraina kontrolli all ja lagedal maal edasiliikumine on hoopis midagi muud, siin saab paralleeli tõmmata varasema rünnakuüritusega Vugledaris. Ukraina on enda kontrolli alla saanud ka osad olulised kõrgendikud Bahmutist lõunas ja põhjas ning kuigi nende edasiliikumine on seal takerdunud, on neil juba praegu head võimalused Bahmutis olevaid Venemaa sõjaväelasi nö suurtükitulega kostitada. Pigem võib eeldada, et seal piirkonnas suuremaid edenemisi ei ole oodata kummaltki poolt.
Avdiijivka juures jätkasid Venemaa üksused viljatuid rünnakuid, mille tulemusel kaotasid nad nii tehnikat kui sõjaväelasi. Samas õnnestus Venemaal kahjustada Avdiijivkast läänes asuv Karlivka veehoidla tammi, mistõttu katkes Ukraina jaoks oluline ühendustee Pervomaiske suunal. Oodata on tammist allpool asuvate asulate juures üleujutusi, samas Ukraina jaoks säilivad ka teised ühendusteed, aga need on oluliselt viletsamas seisukorras.
Lõunarindel toimus öösel suur plahvatus Berdjanski sadamas ning suure tõenäosusega kasutas Ukraina tiibrakette Storm Shadow, mille kohta ütles sõjaline ekspert Agil Rustamzade, et nende rakettide saamine oli Ukraina jaoks sõja käiku arvestades ülioluline, tema hinnangul olulisuselt teisel kohal peale mitmikraketiheitjate HIMARS kasutuselevõttu. Tema sõnul teevad need raketid Venemaa õhukaitse jaoks väga raskesti tabatavateks väga madal lennukõrgus ja raketi ehitamisel kasutatud stealth-materjalid, mistõttu suutvat Venemaa õhukaitse alla lasta ainult 10-15% rakettidest. Venemaa õhukaitse segadusseajamiseks kasutatakse neid rakette koos peibutusrakettidega ADM-160 MARD, mis maksavad kakskümmend korda vähem, aga mis suudavad Venemaa õhukaitse radarite tööd segada või suudavad neid nö ära lollitada, luues mulje, et korraga tuleb rakette eri suundadest. Agil Rustamzade sõnul suudaks 300 Storm Shadow raketti juba väga oluliselt sõja käiku muuta, aga ka vähemalt 100 raketti oleks suureks abiks ning tema hinnangul on need raketid paremad kui ATACMSid. Ainuke probleem olevat see, et neid rakette saab lasta ainult lennukitelt ning selleks otstarbeks saavat neid panna vanadele Su-24-dele igaühele kaks raketti.
Käesolev sõda on näidanud, et suurtükkide roll on väga oluline, aga samas on mürske võimalik välja lasta kiiremini, kui neid suudetakse asemele toota. Selles osas on probleemid mõlemal poolel ning selles kontekstis on USA viimasel ajal tugevdanud survet Lõuna-Koreale, kellel on vägagi arvestatavad laovarud. Wall Street Journalis kirjutati antud kontekstis, et Lõuna-Korea annab sadu tuhandeid mürske USA-le, kes omakorda viib need edasi Ukrainasse. See tehing võtvat WSJ andmetel oluliselt pingeid maha USA-lt, kes äärmiselt vastumeelselt kaalus viimases hädas Ukrainale kassettmoona sisaldavate mürskude andmist, milliseid on USA ladudes vanast ajast järgi miljonites, aga kuna sellise laskemoona kasutamise järel kuni 5% laskemoonast ei lõhke, jääb see eluohtlikuks pikaks ajaks ka peale sõja lõppu ning just seetõttu on 110 riiki teatanud, et nemad sellist laskemoona enam ei kasuta. Antud kontekstis lisan omalt poolt, et Ukrainal on mingi kogus 155mm kassettmürske siiski olemas, nimelt on fotode põhjal otsustades tegemist Türgis MKE poolt toodetud mürskudega M483A1. Ukraina pool on USA-le andnud lubaduse, et neid kassettmürske kasutaksid nad ainult steppides Venemaa jalaväe ja tehnika vastu, aga eks Ukraina ole varemgi lubanud ja teinud teisiti, nagu juhtus ka Belgorodi oblastis.
Eelmises ülevaates kirjutasin brittide poolt avaldatud materjalist, kus toodi välja Venemaa-poolsed edusammud oma tehnika kaasajastamisel sõja käigus. Aga täpselt sedasama teeb ka Ukraina, toimub vastastikune tehnoloogiline ületrumpamine ning arengud on kohati nii kiired, et mistahes uuringud aeguvad kiirelt. Nimelt on Ukraina suutnud väga kiirelt kasvatada nn rallidroonidest tehtud tapjadroonide tootmist ning Escadroni andmetel toodavad nad praegu Ukraina armee jaoks juba 600 sellist drooni nädalas.
Rallidroonide juhtimine nõuab head väljaõpet, pähe pannakse seade, mille abil on operaatoritel arvutimängudest tuntud nn first-person-view ja sealt ka selliste droonide lühend FPV. Allpool on video, kus sellise drooniga võetakse näiteks õhulahingus maha Venemaa laiatarbedroon DJI Mavic (Escadroni väitel maksab nende droon ainult 400 dollarit), aga olemas on ka videosid Venemaa suurtükkide, veoautode, blindaažide jne ründamisest. Kui lisame droonidele suurtükid, siis on suutnud Ukraina viimase paari nädala jooksul iga päev kas hävitada või kahjustada 20 ja rohkem Venemaa suurtükki ning nii jätkates on Venemaal varsti suurtükkidega suured probleemid ees (või juba ongi, sest kuidas muidu seletada Venemaa Su-25 reide rindejoone lähedale lõunarindel, mille käigus kaks lennukit said mobiilsetest õhukaitsevahenditest tabamuse).
Venemaa meedias on viimastel päevadel palju lärmi löödud kindral Zalužnõi ümber, kes pole viimasel ajal meedias figureerinud. Venemaa propagandistide versioonid läksid järjest lennukamaks, kuni selleni välja, et Zalužnõi olevat Hersoni lähedal juhtimispunktis viibides jäänud Venemaa raketirünnaku alla, peale mida olevat ta küll ellu jäänud, aga saanud sealjuures väga raske peavigastuse ning ta ei olevat edaspidi võimeline Ukraina armeed juhtima. Lärm läks meedias (ka Ukrainas) juba nii suureks, et eile avaldati Ukraina poolt video, kus Zalužnõi naeratas oma ikoonilist naeratust ja tegi V-märgi. Tegelikult on ta üldse harva meediasse sattunud varasemal ajal, aga Venemaa jaoks on vist olukord juba nii hapu, et tuleb hakata selliseid meeleheitest kantud infosõja võtteid kasutama.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
