Täna öösel toimus üks kõige massiivsemaid Ukraina droonide rünnakuid nii okupeeritud Ukraina territooriumil kui ka Venemaal asuvate sihtmärkide pihta. Venemaa enda meediakanalite info kohaselt oli Krimmi rünnanud 70 drooni, Krasnodari kraid 46 drooni, aga droonirünnakuid toimus ka mujal Venemaal. Loomulikult Venemaa nö ametliku informatsiooni kohaselt lasti kõik droonid alla, aga siiani pole ükski selline info tõele vastanud ning meediasse ilmub järjest videosid, mis näitavad maapinnal toimunud plahvatusi.

Krimmi kohta on hetkel infot kõige vähem, teada on, et droonid ründasid taas Eiski sõjaväelennuvälja ja ka juba kolmandat korda Lõuna-Venemaa suurimat nafta rafineerimise kompleksi Ilskisi, mis 2022. aastal töötles 6,6 miljonit tonni naftat. Eelmised rünnakud olid veebruaris ja aprillis ning eks ütle ju rahvatarkuski, et kaks kolmandata ei jää. Lisaks nafta rafineerimise tehastele on Ukraina armee viimaste nädalate jooksul intensiivistanud rünnakuid kütuseterminaalide vastu ning päris edukalt, nii põleb kütuseterminal Azovis juba kolmandat päeva järjest.

Kas nendel katkematutel rünnakutel ka tulemust on? On, nii laekus info Hersoni rindel olevatelt Venemaa sõjaväelastelt, et 42. diviisis seati sisse bensiini limiidid. Aga asjad ei ole hästi Venemaal ka suures plaanis, The Moscow Times andmetel salastas Venemaa mai lõpus andmed naftatoodete toomise kohta, selleks hetkeks oli bensiini toomine langenud 20% võrreldes detsembri lõpuga, samas on juunis rünnakud jätkunud, viie ja poole kuu jooksul on rünnatud rohkem kui 40 nafta rafineerimise tehast ja kütuseterminaali, kusjuures mitmeid neist korduvalt.

Energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul on tegelikkuses Venemaal probleem palju suurem, kui välja tahetakse näidata, sest valdavalt lääne päritolu seadmeid ei ole võimalik uutega asendada ja remontida ka neid kõiki ei saavat. Suurem pidi olema probleem just bensiini tootmisega, kus selleks kasutatav tehnoloogia on keerulisem ning seetõttu on teatud komponentide hävimise korral äärmiselt keeruline tootmist taastada.

Venemaa z-kanal Kremljovskaja tabakerka andmetel kaotas Venemaa Aktjubinski lennuväljale varem toimunud rünnakus ühe Su-57 ning teine sai pihta, aga olevat mõeldav pikema aja jooksul selle taastamine. Loodetavasti tuleb täna-homme rohkem infot öise droonirünnaku tulemuste kohta.

Olukord rinnetel. Kuigi rindejoones suuremaid muutusi ei toimunud, siis aktiivne lahingutegevus toimub pea kogu rindejoone ulatuses. Meedias sai palju vastukaja Venemaa meedias avaldatud video väidetavalt esimese FAB-3000 M-54 kasutamise kohta, mis oli muudetud liugpommiks. Nagu nimi ütleb, kaalub see pomm 3000 kilogrammi, millest lõhkeainet on 1200 kilogrammi. Sihiti sellega Liptsi haigla hoonet, liugpomm kaldus küll sihtmärgist kümneid meetreid kõrvale, aga sellest hoolimata on tegemist väga valusa relvaga, sest ülisuur kogus lõhkeainet kompenseerib tabamistäpsust.

Aleksander Kovalenko sõnul on Ukraina armee hetkel sisuliselt abitu liugpommide vastu, sest nad ei suuda efektiivselt elektroonilise sõjapidamise vahenditega liugpomme mõjutada, ei suuda Venemaa kohal lennukeid alla lasta ja Ukrainal ei lubata tulistada ATACMS rakettidega lennuväljasid, kus on lennukid, mis neid pomme viskavad. Kusjuures minu enda arvamuse kohaselt oleks Venemaa sõjalennukite hävitamine Venemaa lennuväljadel väga kasulik ka NATO-le endale, sest sõjalennukeid Venemaa lähiaastatel palju asemele ehitada ei suuda.

Samas ei ole nende FAB-3000 M-54 viskamine nii lihtne ka Venemaa sõjalennukitele, Su-34 saab sellega hakkama, aga praegu teadaoleva info kohaselt ei lenda need liugpommid nii kaugele kui kergemad liugpommid ning suure koormaga sõjalennuk võiks vähemalt teoorias olla ka lihtsam sihtmärk õhukaitserakettidele, sest peab tulema rindejoonele lähemale.

See kõik on teoorias, praktikas viskavat Venemaa ainuüksi Liptsi asulale iga päev suurusjärgus 30-40 liugpommi. Ukraina 3. brigaadi sõjaväelase sõnul vahetult rindejoonel liugpommid nii suur probleem ei olevat, sest tulenevalt nende suurest ebatäpsusest Venemaa armee ei julgevat seal neid eriti kasutada, kartes kogemata tabada oma sõjaväelaste positsioone.

Küll aga on nad suureks probleemiks tagalas asuvates asulates, sest sinna liugpommi visates millelgi ikka pihta saab ja kui neid visata palju, siis võib pihta saada ka Ukraina armee jaoks olulistele objektidele. Liptsi suunal aga pidi Venemaa pidevalt juurde tooma reserve ning kuskilt ei paista seda, et nad oleksid nõus sealt taanduma.

Vovtšanskis on olukord suuremalt jaolt muutusteta, arvestav osa linnast on hallis alas ning positsioonid pidavat käima käest-kätte. Kuigi Venemaa poolelt üritatakse halva mängu juures teha head nägu ja rääkida, et me hoiame seal kinni parimaid Ukraina üksuseid, siis hetkel on nende jaoks reaalsus see, et nad ise toovad ka mujalt rinnetelt sinna suurema lahingukogemusega üksusi ning seetõttu väheneb nende võimekus muudes rindelõikudes pealetunge läbi viia.

Ukraina armee jaoks on jätkuvalt kõige keerulisem olukord Donbassis, kus Venemaa armeel on ülekaal nii tehnikas kui elavjõus. Kaotustest elavjõus nad ei hooli ning kui suurte kaotuste hinnaga hammustatakse tükkhaaval Ukraina territooriumi, siis Putini jaoks see sobib. Avdiijivkast põhja pool Oleksandopolit kaitsvad Ukraina sõjaväelased tõid välja Venemaa armee efektiivse töö miinipildujatega ning ka erinevat tüüpi jalaväemiinide rohke kasutamise.

Ukraina armeel on puudus sõjaväelastest, aga see pole uudis. Kinnipeetavate värbamise osas Ukraina vanglatest toodi välja, et kui sama oleks tehtud kaks aasta tagasi, siis oleks tahtjaid palju rohkem olnud, nüüd olevat tahtjaid kordades vähem ning see teema on Ukraina ühiskonnas laiem, 3. brigaadi sõjaväelase sõnul on neil vaja armeesse nooremaid mehi, sest praegu on sõjas osaleva Ukraina sõjaväelase keskmine vanus omajagu üle 40 eluaasta, aga nn droonide sõja ajastul on sõjaväelaste füüsilised võimed palju olulisemad kui sõja alguses, vanemad mehed võivad küll suuri asju korda saata, aga nad vajavad taastumiseks rohkem aega, samas kui sõjas selleks väga tihti aega ei ole.

Aga suured probleemid on ka teisel pool ning peamine kurtmine käib droonide üle. Kõrvalolijatel on keeruline selle jutu paikapidavust hinnata, aga mitmete Venemaa sõjablogijate andmetel on Ukrainal suur ülekaal lahingutes kasutatavate droonide osas ja see pidavat suurenema (Ukraina sõjaväelased jälle räägivad teistsugust juttu). Z-blogijate sõnul on Ukraina edu taga see, et kujunenud olukorras, kus Venemaa pideva raketirünnakute ohu tõttu on keeruline arendada suuremaid relvatööstusi, võtsid ukrainalased suuna droonide tootmisel detsentraliseerimisele ja ning see on osutunud ülimalt edukaks lähenemiseks, sest kui droone pannakse kokku sadades ja sadades kohtades üle riigi, siis on keeruline seda takistada.

Ja asi ei piirdu ainult Ukrainaga, Ukraina meedias avaldatud info kohaselt aitavad aktivistid üle maailma 3D printeritega valmistada detaile, mis viiakse siis Ukrainasse ja mida kasutatakse peamiselt droonidelt visatavate lõhkekehade valmistamisel. Ja muidugi on kohal ka ettevõtjad ja nii aitavad droonide arendusprotsess kaasa ka kümned lääne ettevõtjad, kelle panus on osutunud märkimisväärseks.
Le Parisien kirjutas ettevõtjast Jerome Beuclaires’ist, kelle toodetud suured droonid Chimera teevad Ukrainas tegusid juba eelmise aasta aprillist Zaporižžja oblastis. Selgus, et need droonid on kokku pandud ainult Prantsusmaal toodetud komponentidest, ühe drooni hind on ettevõtja sõnul 15000 eurot ning ta ise nimetas seda huumorivõtmes väljendudes „liikuvsuurtükk Caesari odav-versiooniks“.

Neid suuri droone (kvadro- ja oktokoptereid) kasutab ju Ukraina armee pikemat aega ja kutsutakse neid Venemaa poolt Baba-Jagaaks, aga milles on siis Chimera trump? Drooni looja andmetel on see täiesti immuunne Venemaa elektroonilise sõjapidamise vahenditele, sest droonil olevat peenike optiline kaabel, mille abil seda juhitakse. Mingi aeg tagasi oli ju omajagu arutelusid Venemaa sarnase katsetuse üle, aga tuleb välja, et Ukraina ise on sellist lähenemist edukalt kasutanud rohkem kui aasta jooksul. Ukraina armee on ostnud siiani 250 Chimera drooni ning need pidavat lendama 400 meetri kõrgusel kümnete kilomeetrite kaugusele vastase tagalasse, tabades väga täpselt.

Droonide innovatsioon toimub ka teistes valdkondades. Ukrainas on lähiaastatel, et mitte öelda aastakümnetel, suureks probleemiks miljonid miinid, mis on ohuks kõigele elavale. Mineeritud alade demineerimine on tööjõumahukas, samas ohtlik töö. Ailand System otsustas välja arendada drooni ST-1, mis tegeleb aladelt lõhkeainete otsimisega, lihtsustades nii tunduvalt demineerijate tööd. Kõigepealt oli neil idee ja pealehakkamine, esimene grant sellise drooni arendamiseks 5000 dollarit, teine 25000 dollarit ning nüüd on neil kolmas versioon ehk siis täiesti töötav prototüüp.

Ettevõtte andmetel suudab droon leida lõhkekehasid inimestest neli korda kiiremini ehk kui inimesel kulub hektari suurusel alal lõhkekehade leidmiseks 16 tundi, siis droon saab hakkama nelja tunniga. Kasutatakse droonil täpselt samasid sensoreid ja tehnoloogiat, mida kasutavad ka demineerijad ning et osades lõhkekehades on metalli vähe, peab see droon töötama maapinnast 70 sentimeetri kõrgusel ehk siis drooni saab kõige paremini kasutada jala, kui rohi on madal ehk siis eeskätt kevadel.
Droon suudab lõhkekehasid kaardistada sentimeetrise täpsusega, et siis hiljem oleks võimalik neid kaardi järgi probleemideta üles leida ja kahjutuks teha. Arendustööd on veel palju teha, aga asjad liiguvad kiirelt soovitud suunas ning tulevikus saab droonidest demineerimisel loodetavasti palju abi olema.

Putini ja Põhja-Korea diktaatori teineteiseleidmine on z-kanalites põhjustanud vastakaid emotsioone, on neid, kes loodavad tänu sellele Põhja-Koreast abi nii relvastuse kui elavjõu näol ning kõige julgemates fantaasiates räägitakse isegi kuni 100000 Põhja-Korea vabatahtliku rindele tulemisest. Aga on ka neid, kelle arvates madalakvaliteedilised Põhja-Korea mürsud ja mitmikraketiheitjate raketid midagi ei muuda, sest neid on suures kogustes kasutatud varemgi ning ummikusse jooksnud pealetungi aitaksid päästa ainult kas 500000 inimese täiendav kiire mobiliseerimine või Ukrainas taktikalise tuumarelva kasutamine, sest konventsionaalses sõjas ei olevat Venemaa armeel mingit lootust lähiaastatel soovitud eesmärke saavutada.

Samas taktikalise tuumarelva kasutamine oleks vastuvõetamatu ka Hiinale ning seda ei saa Putin lubada ning mobilisatsiooni ei julge ta ka läbi viia. Z-kanalites on viimastel nädalatel Venemaa sõjaväelaste meeleolud ilmselges langustrendis, aga samas on selge, et Venemaa jätkub jõudu veel pealetunge läbi viia ning lahinguvälja jätkub nö kuum suvi.

Venemaal on omajagu emotsioone põhjustanud jalgpalli EM-i mängu Georgia-Türgi ülekanne, kus Georgia fännid laulsid laulu, kus Putinit nimetatakse sõnaga, mille kolm esimest tähte kõlavad igati hiinapäraselt, mis võiks ju Putinile idee järgi meeldida, aga millegipärast ei meeldi. Nimelt süüdistavad z-blogijad Tina Kandelakit, et see ei olevat meelega eetris kõlavat Putini „ülistuslaulu“ vaigistanud, sest nii saavat jalgpalli-EM Venemaal rohkem tähelepanu ja vaadatavus paranevat. Kui otseülekandes kõlas laul täispikkuses, siis korduse ajal juba keerati seal heli maha. Ju siis Putini ikkagi ei ole nii suur Hiina sõber, kui välja näitab (nali).

Minu poolt järgmine ülevaade tuleva nädala kolmapäeval, sest esmaspäeval, pühade ajal, on natuke teised plaanid, mis ei võimalda töötegemisele keskenduda. Omalt poolt soovin kõigile häid pühi ja loodetavasti vahepeal lendavad Ukraina droonid sama aktiivselt Venemaa ja Ukraina okupeeritud alade suunas kui täna öösel nad seda tegid.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING