Ukraina üksuste lahkumine Dnepri vasakkaldal asuvast Krinkist on Ukraina meedias saanud omajagu tähelepanu. Sõdades kannavad kaotusi mõlemad pooled ning kui Ukraina sõjaväelased räägivad, et kurnamissõjas on kasulik, kui vastase kaotused on neli-viis korda suuremad, siis ikkagi on see ka nende poolt sajad ja tuhanded kaotatud elud.

Krinki operatsiooni viis läbi kindral-leitnant Juri Sodol, kes operatsiooni läbiviimise käigus sai ametikõrgendust, aga tagantjärgi on selgunud, et suur osa Ukraina madalama astme sõjaväelaste kriitikast selle operatsiooni läbiviimise osas, mida ka mina vahendasin, on olnud põhjendatud. Operatsiooni algfaasis ei olnud midagi halvasti ja kui see oleks lõppenud nö reidina ehk siis Ukraina oleks oma sõjaväelased paari nädala pärast välja viinud, siis oleks see olnud päris edukas operatsioon. Ja ega suures plaanis ei olnud midagi väga halvasti ka esimeste kuude jooksul, kui Venemaa armee kaotas lauprünnakutes väga palju hea väljaõppega sõjaväelasi, logistika enam-vähem toimis ning seoses Venemaa Su-34 allalaskmisega ei visatud mingi aeg liugpomme.

Olukord muutus, kui Venemaa suutis hakata efektiivselt häirima Ukraina logistikat ning siis siin jõuavad mitmed Ukraina analüütikud kohani, kus Ukraina armee ohvitseride käitumine oli väga sarnane sellele, millest nad rääkisid vaat et üleolevalt Venemaa armee kontekstis ehk siis fenomen, kus ülespoole raporteeritakse palju helgemast seisust kui on tegelikkus. Krinki kontekstis olevat see puudutanud eeskätt ujuvvahendite arvu, millega üle jõe logistikat korraldada. Venemaa poolelt oli palju videosid, kus nad kvadrokopteritelt visatavate granaatidega hävitasid Ukraina armee mootorpaate nii koos sõduritega kui ilma ning Ukraina armeel tekkis seal lõigus lihtsalt kiirete kaatrite puudus, tihtipeale toimus logistika vanade ja aeglaste paatidega, aga ka neid nappis.

Kõigele lisaks hakkasid Venemaa armee sõjaväelased paate ründama järjest rohkem rallidroonidega ning kui taastus liugpommide viskamine, olid Ukraina sõjaväelased olukorras, kus ühelt poolt oli ülimalt eluohtlik jõge ületada, aga kui kohale jõudsid, oli seal järjest vähem kohti, kus kaitses olla, sest toimus pidev pommitamine ning küllaltki väikesest külast ei olnud enam mitte midagi järel.

Peamine kriitika käibki ajaperioodi kohta, mis sellele järgnes ehk siis nüüd jõudis Ukraina armee olukorda, kus nad ei suutnud enam vaenlast efektiivselt hävitada kaitses olevate jalaväelaste abil, sest Venemaa armee loobus Krinki ründamisest ning Venemaa läks kurnamistaktikale, mis töötas – ukrainlastel oli ülimalt keeruline oma haavatuid evakueerida ja sõdureid roteerida, rääkimata langenud sõdurite äraviimisest, samas pommitati ukrainlaste positsioone järjekindlalt. Mingeid Venemaa üksusi enam kinni ei suudetud seal hoida, toimus omamoodi kurb lõppmäng.

Ukraina meediasse ilmunud info kohaselt suudeti Krinkist ära tuua 262 langenud sõduri surnukeha, aga teadmata kadunutena on kirjas 788 Ukraina sõjaväelast, kes ülimalt suure tõenäosusega on langenud. Mitmete analüütikute arvates oleks operatsiooni varasem lõpetamine võimaldanud säästa sadade hea väljaõppega sõjameeste elusid, aga oleks on nagu teada paha poiss. Suures plaanis siiski kandsid Venemaa sõjaväelased seal lõigus hinnanguliselt neli-viis korda suuremaid kaotusi kui ukrainlased, aga see teadmine lohutab vähe neid peresid, kes kaotasid seal rindelõigus oma pereliikme.

Samas ei ole ülearu suuri rõõmuhõiskeid ka Venemaa poolelt, sest Ukraina armeel on jätkuvalt suur eelis Dnepri kõrgema paremkalda näol, mis võimaldab distantsilt efektiivselt rünnata ning Ukraina kasutab seal suunas jätkuvalt palju droone. Venemaa sõjaväelaste sõnul näitas ukrainlaste operatsioon, kui keeruline on sellistes oludes vastaskaldale tugipunke rajada ning kui väidetavalt pidavat kindral-polkovnik Teplinski unistama Dnepri forsseerimisest, siis saaks see Venemaa armee jaoks lõppeda ainult suure katastroofiga.

Valgevenes lennanud Shahed-tüüpi droonide ümber on ikka veel saladusloor. Sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko sõnul oli esimeste droonide puhul selge, et Venemaa lihtsalt kasutas Valgevene territooriumi, et droonidel oleks lühem lennutee. Kõigil juhtudel tõstis Valgevene õhku sõjalennukid ja helikopterid, seega on Kovalenko sõnul keeruline väita, et Lukašenka sellise Venemaa poolse käitumise oleks heaks kiitnud, pigem seati ta lihtsalt fakti ette. Küll on aga palju rohkem küsimärke Kovalenko sõnul kahe viimase juhtumi osas, kus droonid lendasid sügavale Valgevene territooriumile ning tema sõnul on peamine versioon mingil kujul drooni lennu juhtimisse sekkumises, aga siis on esimene küsimus, et kes seda tegi ja teiseks, kuidas seda tehti.

Kovalenko ei välista, et ukrainlaste asemel võisisd droonide lennutrajektoori muuta valgevenelased ise, kellele lihtsalt ei sobinud, et Venemaa otsustas Shahed-tüüpi droone üle Valgevene Ukrainasse saata, aga see võib olla ka ukrainlaste töö, seda enam, et väidetavalt olla Shahed-tüüpi droone arendatud suunas, kus neid on võimalik ka distantsilt juhtida ning sellisel juhul pidavat olema lihtsam drooni juhtimist üle võtta. Väga segane lugu, samas oleks äärmiselt positiivne, kui Venemaa saadaks edaspidi järjest rohkem oma droone Valgevenesse alla kukkuma.

Harkivi rindel on olukord muutusteta, kuigi Venemaa ei ole loobunud katsetest pealetunge läbi viia. Drooniükskus „Madjari linnud“ lahkus Liptsi suunalt, selle otsuse tagamaid ei ole selgitatud, samas on Ukraina armeel seal lõigus niigi teine nende eliitdrooniüksus ehk siis 92. brigaadi Achilles ning varasemalt kippusid nende tegevused seal lõigus isegi kattuma. Vovtšanskist tehtud droonivideotest nähtub, et Venemaa armee on linna suures osas juba maatasa teinud ning varsti on seal tekkimas järjekordne hall tsoon, kus on mõlema poole sõjaväelastel eluohtlik olla.

Luganski oblastis oli Venemaa armeel väike edenemine Makiijivkast lõuna pool, mujal muudatusi rindejoones ei toimunud. Ukraina sõjaväelaste sõnul on Venemaa oma madalamatel sagedustel sidet pidavad droonid (450-550 MHZ) viinud ka Kupjanski suunale, kus nad omajagu probleeme tekitavad ehk kui Venemaa armee leiab nö töötava lahenduse, suudab ta seda kiirelt laiendada ka rinde muudes lõikudes. Ukraina droone tootvate ettevõtete juhtide sõnul on selles osas Venemaal eelis heade suhete näol lähedal asuva Hiinaga, kuskohast nad pidavat saama nö ebastandardsetel sagedustel töötavate droonide ehitamiseks vajalikke komponente palju kiiremini ja suuremas kogus kui ukrainlased, kes tihtipeale tellivad komponente täpselt samadelt ettevõtetelt kui ka Venemaa droonide tegijad.

Ukraina elektroonikaekspert Serhii „Flash“ Beskrestovi sõnul on droonide arendamiseks loodud startup’id vajalikud, kuigi üldjuhul loodud lahenduste prototüüpide kontseptsioonid lahinguväljal tööle ei hakka, aga kiire ja adekvaatne tagasisidet lahinguväljalt on arendusprotsessis hindamatu väärtusega. Samas oleks tema sõnul hetkel võimalik kiirelt võtta kasutusele Venemaa poolne lahendus ebastandardsete lahenduste osas ning nii saaks kiirelt ja efektiivselt lüüa Venemaa armeed nende oma lahendusega. Sõjas on kõige kiirem tee efektiivseks vastase toimiva lahenduse kopeerimine, sellest kirjutan allpool ka nn Ukraina Lanceti kontekstis.

Donbassis oli Venemaa armeel edenemisi nii Tšasiv Jari kui Pokrovski suunal. Tšasiv Jari suunal jõudsid Venemaa üksused veekanalini Kalinivkast põhja pool ning lähiaeg peaks näitama, et kas neil õnnestub sealt edasi liikuda või mitte. Hetkel on Ukraina suutnud vaenlast kanali taga hoida, aga kui Venemaa jätkab sama intensiivselt Tšasiv Jari pommitamist, siis võib selliste arengute jätkumisel keerukas olla pikemas perspektiivis seal kaitset sellisel joonel hoida.

Pokrovski suunal jõudis Venemaa armee Progressi asulani ehk siis jooneni, kus on põhja-lõuna suunaliselt Ukraina suuremad kaitserajatised pikki kõrgustikke. Sellel suunal viib Venemaa armee läbi praegu kõige rohkem rünnakuid.

Lõunarindelt tuleva info kohaselt olevat Venemaa armee koondamas sinna suunda täiendavaid üksuseid, mistõttu on mitmete Ukraina sõjaanalüütikute hinnangul võimalik, et Venemaa läheb lähitulevikus suuremale rünnakule ka sellest suunas.

David Hambling analüüsis Forbes’is teemat, et kui palju on Venemaal veel suurtükke alles. Tema sõnul on suurtükkidel Venemaa sõjalises doktriinis kandev roll ning seda on kinnitanud ka sõda Ukrainas, kus Venemaa armee eelistab ohvriterohketele tänavalahingutele kõik lihtsalt maatasa pommitada, et kaitsval poolel ei oleks võimalik enam seal olla ning nad peavad lõpuks taanduma. Ukraina on küll päris edukalt Venemaa suurtükke distantsilt hävitanud, aga siiani pole Venemaa armeel olnud probleemi tuua ladudest vanu järelveetavaid haubitsaid hävitatute asemel ning et nad tulistavad peamiselt kvadraate, ei oma täpsus suurt rolli, kvantiteet lööb nende arusaama kohaselt kvaliteeti.

Äärmiselt keeruline on hävitatud suurtükkide kohta arvestust pidada, kuna nad asuvad tihtipeale küllaltki kaugel vastase tagalas ja videomaterjal tabamuste kinnitamiseks pole ning just suurtükkide osas on suurimad lahknevused Ukraina armee poolt väljaöeldud ning videotega tõestatud tabamuste vahel.

Võttes aluseks Ukraina armee andmeid, siis on märgata tabamuste arvu järsku tõusu viimaste kuude jooksul, aprillis hävitati 942, mais 1160, juunis 1460 ja juuli esimesel poolel 769 suurtükisüsteemi.
Mis siis tõstis nii oluliselt Ukraina armee efektiivsusest suurtükivastases võitluses? Hambling toob välja kaks põhjust:

1. Venemaa armee on hakanud järjest rohkem kasutama 122 mm haubitsaid, mis ei lase nii kaugele kui 152 mm haubitsad, seega peavad nad asuma rindejoonele lähemal ning nendeni lendavad ka kõige tavalisemad rallidroonid, kasutades vajadusel retranslaatorite abi lennukauguse suurendamiseks koos lisaakudega. Suurtüki hävitamiseks suurt kogust laskemoona vaja pole, sellisel juhul võib lennuulatuse suurendamise nimel vähendada lõhkeaine kogust.

2. Venemaa 152 mm suurtükid asuvad üldjuhul tüüpiliste rallidroonide lennuulatusest väljaspool, kuigi on ka videosid juhtudest, kus Ukraina rallidroonid hävitavad Venemaa 152 mm haubitsaid. Droone võib nende lennu-ulatuse järgi liigitada taktikalise, operatiivse ja strateegilise tasandi droonideks ning Hamblingi järgi on Ukraina edus oluline osa operatiivtasandi droonidel, mida kutsutakse ka Ukrolancet’ideks, sest Lanceti puhul on tegemist väga eduka operatiivtasandi ründedrooniga ning toimiva lahenduse kopeerimine on sõja tingimustes kõige kiirema ja efektiivsem tee innovatsiooniks.

Ukrainal on operatiivtasandi droone nüüd erinevaid mudeleid (kõige enam on ehk räägitud droonist RAM-X), need lendavad isegi rohkem kui 50 kilomeetri kaugusele. Need droonid on oluliselt kallimad kui kvadrokopteritest rallidroonid, neid kutsutakse väliskuju järgi „tiibadeks“, neil on parem optika, saavad paremini hakkama vastase EW vahendite segamisega ning Hambilngi hinnangul on just nende droonide suuremal kasutamisega seotud Ukraina armee hüppeline efektiivsuse kasv vastase suurtükkide hävitamisel.

Venemaa tootis omal ajal suurtükke lattu tuhandete kaupa, aga kui Ukraina suudab ka edaspidi sama palju Venemaa suurtükke igas kuus hävitada, siis juba järgmisel aastal võivad Venemaa armeel hakata otsa saama vanad varud ning siis võib järsult kukkuda Venemaa armee võimekus teha suurtükkidest palju laske, aga ilma selleta neil lahinguväljal edulootust ei ole.

Krimmi kontekstis on palju räägitud probleemidest veega, sest enne tammi rajamist Dneprile, peale mida hakati kanali kaudu vett Krimmi juhtima, oli Krimmi sisemaa sarnane poolkõrbega, kus oli äärmiselt keeruline põldude toitu kasvatada. Peale II maailmasõda rajatud veekanal äratas ellu Krimmi ja ka jõe vasakkaldal asuvad piirkonnad, aga 2014. aastal sulges Ukraina kanali ning aastate jooksul hakkas veekriis süvenema ning selles kontekstis on arusaadav, mis ühena esimestest asjadest Venemaa avas territooriumi okupeerimise järel vahepeal suletud kanali 2022. aastal. Eelmise aasta kevad ja suve esimene pool oli selle piirkonna kontekstis väga vihmarohked, Krimmis olid veehoidlad täis ning enne tammi lõhkumist ei olnudki erilist vajadust kanalist tuleva vee järgi.

Peale tammi lõhkumist aga järgnes talv, kus Krimmi mägedes tuli ainult 17% tavapärastest sademetest, madalamal 10-50% tavapärastest sademetest, järgnes kuiv kevad ja kuum suvi ning praeguste protsesside jätkudes süveneb veekriis kiirelt. Kuna tammi taastamine ei ole lähiaastatel reaalne, siis jätkub Krimmi kiire kõrbestumine ning väidetavalt on võrreldes aastaga 2013 seal vähenenud saaki andva põllumaa pind rohkem kui 85% ning veepuuduses peab tulevikus poolsaarelt lahkuma suurusjärgus pool miljonit inimest, sest kõigi jaoks lihtsalt ei jagu seal põhjavett. Selles kontekstis on mõistetav väidetava Putini nö rahuplaani punkt, et tuleb taastada Krimmi varustamine veega peale seda, kui tamm on uuesti üles ehitatud.

Sõja algusest saadik on Venemaa kontekstis räägitud, et Venemaa elanike suhtumises sõtta peaks kõigepealt külmik võitma telekat. Nüüd aga on Venemaa lõunapiirkonnas erinevate faktorite koosmõjul (kuumalainest tingitud elektritarbimise ülekoormus, mis seab amortiseerunud taristu suure surve alla + Ukraina droonide rünnakud) tekkinud olukord, kus pole elektrit ning pole ka seetõttu ei telekat ega külmkappi, sest viimastes on elektrikatkestuste tõttu toiduaineid kas halvaks läinud või pole neid võimalik seal hoida. Kuumus võitis mõlemat.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING