Olukord rinnetel:

- Bahmutis on Ukraina olukord jätkuvalt väga keeruline. Sul võivad olla kuitahes professionaalsed üksused, aga kui logistika ei toimi, siis on sellest vähe abi. Pidevalt on vaja juurde tuua laskemoona ja toitu ning ära viia haavatuid ja langenuid. Ukrainlaste sõnul purustasid Venemaa üksused silla, mis oli senisel põhilisel varustusteel lähi Hromovka küla Tšasiv Jari. Videotest nähtub, et häda sunnil kasutatakse varianti, et sõidetakse Konstantinovka suunal kuni purustatud sillani ja siis sõidetakse sisuliselt mööda põllu äärt mitu kilomeetrit, kuni jõutakse Hromovka – Tšashiv Jari teeni. Kuna kätte on jõudnud rasputitsa, siis jääb tehnika seal pidevalt kinni ja tõsised probleemid olevat haavatute kiire evakueerimisega.

Ukraina väejuhatus võttis vastu otsuse hoida Bahmutit enda käes nii kaua kui võimalik, plaaniga hävitada kaitselahingutega vastase eliitüksusi. Tänase päeva seisuga on Ukraina üksused kuuldavasti lahkunud Bahmuti idarajoonist ja nüüd on piiriks Bahmutka jõgi. Ukraina üksused tegid ka lõuna poole vasturünnaku, aga vastast linnast eemale suruda kokkuvõttes ei suutnud. Ukrainat on kujunenud olukorras aidanud probleemid Venemaa üksuste varustamisel laskemoonaga, nii on Prigožin mitu korda järjest värvikalt meedias sõna võtnud ja nõudnud juurde suurtükimürske, aga kuuldavasti ilma eriliste tulemusteta. Linna lääneosa äravõtmine ainult jalaväega tooks kaasa suured kaotused elavjõus ja kuigi Venemaa on kuuldavasti Bahmuti alla toonud suurtükke lisaks teistel rinnetelt, on probleemid laskemoonaga nii tõsised, et eelneva suvega võrreldavat laskude arvu ei suuda nad ligilähedaseltki teha (väidetavalt vähenes mingil põhjusel eelmise aasta detsembris Venemaal laskemoona tootmine kaks korda). Ka ei ole Venemaa armeel jõudu, et ümberpiiramine lõpuni viia.

Bahmuti kontekstis on viimastel päevadel palju räägitud selle linna tähtsusest Ukraina kaitse organiseerimise kontekstis. Bahmuti langemine avaks Venemaale tee korraga kahes suunas – nii Kramatorski kui Konstantinovka suunas. Samas tähendaks see praegustes ilmastikuoludes edasiliikumist peamiselt mööda teid, aga nende juures on ukrainlastel head kaitsepositsioonid. Ka arvavad mitmed eksperdid, et Venemaa on pealetungis nii palju oma rünnakupotentsiaali ammendanud, et neil jätkuks jõudu liikuda ainult ühes suunas korraga. Jälgime arenguid, aga tuleb tunnistada, et Ukraina olukord on linna kaitsmisel muutunud väga keeruliseks.

- Ukraina jaoks tulid alarmeerivad uudised ka Avdiijivka juurest, kus Venemaa on suutnud edeneda nii asulast põhja kui lõuna poolt. Venemaa üksused on kandnud selle asula pärast peetavates lahingutes väga suuri kaotusi ning just sealt piirkonnast on pärit enamus videosid, kus tšmobikud kurdavad, et neid saadetakse nö lihana lihtsalt surma rünnaku esimeses laines. Aga paistab, et seda nö kahuriliha jätkub ning üks rünnak järgneb teisele. Midagi originaalset selles kõiges ei ole, seda taktikat on Venemaa üksused kasutanud eelmisest suvest saadik – kahuriliha saadetakse surma, samas kaardistatakse ukrainlaste laskepositsioonid ning siis tulistatakse neid nii miinipildujate kui suurtükkidega. Samas kurdavad Venemaa sõjaväelased, et järsult on suurenenud nende tšmobikute arv, kes ei ole nõus sellisel kujul surma minema ning see olevat tõusnud suureks probleemiks. Samas on Venemaa suurendanud Avdiijvka pommitamist lennukitega.

- Luganski oblastis on Venemaa kõige aktiivsem Kreminna juures, aga nende edenemine on olnud kokkuvõttes minimaalne. Rasputitsa segab seal mõlemat poolt, nii on Ukraina armee kaotanud seetõttu palju tehnikat, millega evakueeriti haavatuid, samuti on kaotatud seetõttu palju maastikuautosid – kui tehnika jääb mutta kinni, muutub see Venemaa jaoks heaks sihtmärgiks. Kreminna juures ründavad peamiselt Venemaa dessantväelased ning ukrainlaste sõnul teevad nad seda professionaalselt, lahingud olevat seetõttu nende jaoks väga rasked.

- Zaporižžja rindelt on ka tulnud infot, justkui valmistuvat Venemaa seal pealetungiks. Teisalt on seda infot kommenteeritud nii, et Venemaal ei jätku hetkel tehnikat, et korraga nii mitmest kohast pealetungile minna, küll aga võivat see olla manööver, et sundida Ukrainat seal piirkonnas rohkem oma üksusi kaitses ära siduma. Ukraina omakorda tulistas rakettidest nii Melitopolit kui Berdjanskit.
Eelmises postituses kirjutasin infost, et Venemaa kasutas Ukraina ründamiseks nö planeerivat pommi ehk siis lennukipommile on pandud tiivad, mis võimaldavad sellel kaugemale lennata. Venemaa variandi probleem on aga selles, et pommi viskamiseks peab lennuk tõusma väga kõrgele, kus ta on aga Ukraina õhukaitse jaoks magusaks sihtmärgiks. USA kindrali James B. Heckeri andmetel on aga USA juba kolm nädalat tagasi antud Ukraina armeele JDAM pomme ehk siis lennukipommid, mis on muudetud juhitavateks täppispommideks. Suurim eelis on nende pommides sisalduva lõhkeaine kogus – kui HIMARS-i raketil on see vähem kui 100 kilogrammi, siis JDAM komplekte saab lisada nii 500, 1000 kui 2000 naelastele lennukipommidele (nael = 0,454 kilogrammi). Väga suurt perspektiivi nähakse nendel pommidel just lõunas planeeritaval suurpealetungil vastase betoonpunkrite hävitamisel. Ja JDAM-il on kaks suurt plussi. Esiteks on juhitamatuid lennukipomme USA sõjaväeladudes väga suurtes kogustes juba olemas. Teiseks on see komplekt sõjalises mõistes odav – lennukipommid on niigi mahakandmisele minemas.

Kuidas aga saada antud kontekstis hakkama Venemaa õhutõrjega, kes kõrgel lendavaid lennukuid suudab päris efektiivselt alla tulistada? Ukraina sõjaväelaste info kohaselt tuleb kavaldada – Ukraina lennuk lendab madallennul Venemaa armee positsioonide suunas, siis teeb järsu tõusu 6 kilomeetri kõrgusele, laseb pommi lahti ja vähendab kõrgust nii kiirelt kui võimalik. Väidetavalt on sellisele kõrgusele tõusmine veel viimane piir, mille puhul võib arvestada, et Venemaa õhukaitse ei suuda reageerida. Loomulikult ei lenda selliselt kõrguselt välja lastud pomm 75 kilomeetri kaugusele, aga vastase kaitserajatiste lõhkumiseks pole seda vajagi. On olemas ka esimesed videod, kus Ukraina väidetavalt juba kasutab neid pomme ja plahvatused on tõesti muljetavaldavad. Neid pomme on ülimalt keeruline õhukaitsel maha võtta, sest soojajälge neil ei ole.

Ukraina on suutnud viimasel ajal rünnata rakettidega Mariupolit ja sellega seoses on olnud omajagu spekulatsioone, et millega seda tehti. Eelmisel nädala hakati Ukraina poolelt rääkima, et Ukraina kasutab juhitavaid rakette Olha-M, mida tulistatakse välja Smerš mitmikraketiheitjatest. Need raketid on oluliselt suuremad kui HIMARSitelt lastavad raketid, nendel on rohkem kui kaks korda rohkem lõhkeainet ja lendavad nad kuni 120 kilomeetri kaugusele. Nüüd on olemas Venemaa poolt ka fototõestus, et tõepoolest tulistab Ukraina nende rakettidega. Tahaks loota, et Ukraina suudab neid suurtes kogustes valmistada.

Eelmisel aastal kirjutasin sellest, et kuigi USA-l on ladudes väidetavalt suurusjärgus miljon kassettmürsku suurtükkidele (kasutatakse eeskätt võitluses jalaväe vastu, kus mürsk plahvatab õhus, paisates laiali granaadid, mis siis omakorda plahvatavad), ei ole USA eriti vaimustuses nende üleandmisest, samas olid olemas videotõestused, et Ukraina kasutab sellist laskemoona. Foreign Policy andmetel annab sellist laskemoona Ukrainale hoopis Türgi ja USA jätkuvalt ei soovi neid mürske anda, sest kassettpommidel on üks väga halb kaasnev probleem – nimelt paljud laialipaisatud granaadid kohe ei plahvata ja põhjustavad seetõttu palju probleeme hilisemal ajal, eeskätt tsiviilelanikele. Ukraina vajab sellist laskemoona eeskätt Venemaa jalaväelaste massiivsete rünnakute tõrjumisel.

Venemaa majandusest ka natuke. Kui peale jaanuari väga viletsaid eelarvelaekumisi rääkisid mitmed Venemaa majandusinimesed, et jaanuar oli erakordne kuu ja edaspidi asjad nii halvad ei ole, siis veebruar nende optimismi ei kinnita. Kui jaanuaris oli eelarvepuudujääk 1,8 triljonit rubla, siis veebruaris lisandus 800 miljardit rubla ehk kahe esimese kuuga on puudujääk 2,6 triljonit rubla mis on 86% planeeritud aastasest puudujäägist. Energiakandjate müügist saadud tulu on vähenenud eelmise aastaga võrreldes 46%, muud tulud on vähenenud 9%.

Põhiprobleem on sõjatööstuse tellimuste kasv 3,5 korda ja see on kasvutrendis ning kui lisame tulude languse, ongi tulemus selline, nagu ta hetkel on. Hädas hakatakse ikka võtma sealt, kuskohast veel on võimalik võtta ehk siis suurettevõtetele tehti pakkumine, millest nad tahtsid loobuda, aga ei suutnud – nad annavad nö vabatahtlikult 300 miljardit rubla riigi eelarvesse. Kusjuures ettevõtete keeldumise põhipõhjus oli hoopis see, et neile ei sobinud õiguslik määratlus „vabatahtlik“, sest nii tegutsedes aitavad nad endi arvates kaasa agressiooni läbiviimisel Ukrainas ja võivat sattuda USA ja EL-i sanktsioonide alla. Nad soovisid, et võtke see raha seaduslikult, jõuga, aga lõpuks olid ikkagi sunnitud andma „vabatahtlikult“.

Kusjuures kaheksakümnendate teises pooles sai NSVL-i kokkukukkumine ainult hoogu juurde sellest, kui riik läks viimases hädas suurettevõtete säästude kallale, võttes neilt nii võimaluse investeerida ja oma tegevust arendada. Nüüd korratakse täpselt sama mustrit ehk siis astutakse uuesti sama reha otsa. Aga selle 300 miljardiga eriti midagi ei muuda, nii on Venemaal plaanis tõsta kütustelt võetavaid makse sellisel määral, et Ivan Jakovina andmetel tõuseb kütuste hind tanklates lähiajal 35-50%. Kütuste hinnatõus aga liigub kiirelt toodete hindadesse. Ka plaanitakse Venemaal kuuldavasti hakata eksporditavalt toornaftalt võtma makse, lähtudes mitte urals-tüüpi toornafta lepingulisest müügihinnast, vaid hoopis brenti-tüüpi toornafta hinnast, millest on maha võetud kuni viie dollari suurune allahindlus ehk nagu oli see enne sõda (praegu on see suurem kui 30 dollarit barrelilt). Ettevõtetele jääb nii veel vähem raha ja on veel vähem võimalusi investeeringuteks. Samas tuleb arvestada sellega, et kuigi Venemaal on järjest kasvavad probleemid eelarvetuludega, on neil veel piisavalt vahendeid, et lähimate kuude jooksul sõjapidamist finantseerida.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: