Kes on minu postituste pikaajalised lugejad, need peaksid mäletama, et juba mitu kuud tagasi avaldasin arvamust, et Ukraina jaoks ei tohiks ülejõu käiv ülesanne olla ehitada suures koguses odavaid droone, millega siis omakorda Venemaad ärritada. Nende droonide ehitamine võttis aega, sest need pidid olema Ukraina enda ehitatud, muidu oleks olnud lääne päritolu droonidega Venemaa ründamine vastaspoole propagandale mahlakaks kondiks, mida järada.

Tundub, et Ukraina on oma kodumaiste droonide arendamisel jõudnud punkti, kus neid saab massilisemalt kasutada ning Roman Svitani andmetel toimuvad need rünnakud juba alates 24. veebruarist, lihtsalt nüüd on hakatud neist rohkem rääkima. Mõned nendest droonidest on lihtsalt alla kukkunud, seega on olemas fotod ja on ka teadmine, millega tegu. Drooni tüüp on UJ-22 Airborne, tootja UKRJET. Maksimaalne autonoomne lennuulatus 800 kilomeetrit, minimaalne lennukõrgus 50 meetrit, lennukiirus keskmiselt 120 kilomeetrit/tunnis, suudab kanda 15-20 kilogrammi lasti. Neid on odav toota, samas ka lihtne alla lasta. Aga nende droonidega on Venemaa jaoks suur probleem selles, et riigi territoorium on hiiglaslik ning lihtsalt ei ole reaalne kogu riiki õhukaitsega katta. Ukraina jaoks ei ole samas kõige olulisem nende droonidega midagi niiväga õhku lasta, vaid olulisem on isegi odavate droonide abil saada parem ülevaade Venemaa õhukaitse paiknemisest piiri ääres ja teisalt tekitada Venemaal segadust, mille suurepäraseks näiteks on tsiviillendude ajutine katkestamine Pulkovo lennujaamas. Oluline on venemaalastesse süstida teadmist, et nad ei ole riigi lääneosas enam kusagil kaitstud. Nii leiti üks droon vähem kui 100 kilomeetri kauguselt Moskvast, vähem kui 100 meetri kaugusel maagaasi torujuhtme kompressorjaamast. Svitani sõnul on alust arvata, et Ukraina suudab edaspidi päevas vähemalt 10 sellist drooni Venemaa suunas lennutada. Väidetavalt on Ukrainal arenduse lõppjärgus ka suuremad droonid, aga siiani pole neid Venemaa suunas lendamas veel nähtud.

Tuapset aga ründas Ukraina teistsuguste droonidega ehk siis tegemist on samade Tu-141 reaktiivmootoriga droonidega, millega rünnati ka Engelsi lennujaama. Üks droon tabas sihtmärki (naftabaas), aga teine droon lendas edasi Adõgee vabariiki ja kukkus seal lihtsalt alla. Neid droone on Ukrainal aga järgi vähe. Ukraina aktiivsuse kasv droonide kasutamisel on tervitatav ja loodetavasti kasvab aja jooksul ka nende kasutamise tulemuslikkus.

Rinnetelt tuleb järjest rohkem fotosid mudasse kinni jäänud rasketehnikast, seega rasputitsa on kohale jõudmas ning see oluliselt vähendab edaspidi lahingutegevuse aktiivsust Luganski ja Donetski oblastis. Viimaste nädalate jooksul oodatud Venemaa suurpealetung kogu rinde ulatuses jäi ära, nad küll üritasid nii Vugledari juures kui Luganski oblastis, aga ilma suuremate tulemusteta.

Küll aga on neil rohkem edu olnud Bahmuti ümbruses, sest tiheasustusega piirkonnas on jalaväe väikeste gruppidena kasutamise efektiivsus suurem ning väga suurte inimkaotuste hinnaga on Venemaa suutnud Bahmutile läheneda kolmest küljest nii lähedale, et minule teadaolevalt on wagnerlased ühe kilomeetri kaugusel viimasest veel kasutuses olevast varustusteest, mis läheb Tšasiv Jari. Bahmutist põhja pool avasid ukrainlased veehoidla, et sealt tulev vesi muudaks Venemaa jaoks keerukamaks Bahmutske jõe ületamise, aga wagnerlased suutsid liikuda veehoidlast mööda lääne poolt. Ukraina vägede olukord on seal keeruline, sest Venemaa on lühikesele rindelõigule koondanud oma parimad veel sõjas alles jäänud üksused ja neile on abiks nii suurtükivägi kui lennuvägi. Wagnerlased kasutavad seal viimaseid veel alles jäänud vange ning et Venemaal on hädasti mingitki võitu vaja, seega nad panevad viimase välja, et linn enda kontrolli alla saada. Eks lähipäevad näitavad, kas Ukraina armeel on seal plaan linna veel hoida või taandutakse linnast.

Sõjakurjategija Girkin omakorda rääkis avameelselt Bahmuti ründamisest enda vaatenurgast. Tema sõnul on peale linna võimalikku äravõtmist wagnerlased sisuliselt lahinguvõime kaotanud ja nende panusega edaspidi sõjas arvestada ei saa, samas kui Bahmuti äravõtmine strateegilises plaanis ei anna Venemaa armee jaoks enam eriti midagi. Kaotada oma kõige paremad üksused väikese linna äravõtmiseks – sõja võidab üldjuhul ikka see pool, kes suudab oma armeed võitlusvõimelisemana hoida.

Girkin rääkis veel palju huvitavat. Nimelt olevat Venemaa relvatööstusel suur puudus püssirohust ning selles osas on lootus Hiina peal, sest Venemaa nägemuses annaks seda riiki Hiinast tuua ka nii, et nähtavaid jälgi ei jääks. Girkini sõnul on puudus nii paljudest asjadest (näiteks torud suurtükkidele, mürsud), et ilma Hiina massiivse sõjalise abita Venemaa pikalt sõdida ei suudaks. Ka tõi Girkin välja valdkonnad, kus Ukrainal on Venemaa sõjaväe ees suur eelis – need on (eriti) luure, droonid ja sidevahendid. Sellega seoses meenus juhtum eelmisest nädalast, kus Venemaa tanki komandör pidi sidepidamiseks tankist välja tulema (tankis olevat raadiosidesüsteemi suudab Ukraina pealt kuulata) ja siis lennutas Ukraina sealt luugist sisse pisikese drooni koos granaadiga.

Eelmisel aastal oli juttu, et Saksamaa saadab millalgi kaugemas tulevikus (jutt oli aastast 2024) Ukrainasse uue põlvkonna õhutõrjesüsteemi Skynex, aga nüüd andis Rheinmetalli esindaja teada, et nii Skynex kui Skyranger on mõlemad Ukrainas juba kohapeal olemas. Sakslastega on jah olnud siiani kummalised lood – kui puudub poliitiline tahe, siis leitakse sada põhjust venitamiseks, aga kui poliitiline otsus tuleb, selgub, et ettevõtted on võimelised vaid loetud nädalatega tegema asju, milleks neil varasema jutu järgi kulunuks vaat et aastaid.

The New York Timesi andmetel käivitatakse Bulgaarias, Kostenetsis peale 35-aastast vaheaega tehas, mis hakkab tootma Ukraina jaoks 122-millimeetriseid suurtükimürske nõukogude päritolu suurtükkidele. Venemaal on väga rahulolematu, sest selgus, et Ukraina armee kasutab Serbias toodetud rakette nõukogude päritolu mitmikraketiheitjatele „Grad“. Väidetavalt on raketid liikunud läbi mitme riigi omanikku vahetades, aga lõpuks on nad Ukrainasse jõudnud Slovakkiast.

Forbes’i arvestuste kohaselt kulutas Venemaa esimese sõja-aasta jooksul sõjale 114,4 miljardit dollarit. Muidugi võib alati arutleda, et mis metoodika järgi arvestada ladudest võetud aastakümnete vanust laskemoona ja sõjatehnikat, aga Forbes on oma metoodika alusel sellise arvuni jõudnud. Hea näide sõjakulutuste kohta on Belgorodi oblastis Ukraina piirile kaitserajatiste loomine, mis läks väidetavalt maksma lausa 20 miljardit (!) rubla. Jutt siis peamiselt betoonist püramiididest ehk nn draakonihammastest ja puitvooderdisega kaevikutest. Ega ei imestaks, kui hiljem selgub, et rohkem kui pool sellest rahast läks vasakule, nagu Venemaal kombeks olnud.

Igor Girkini sõnul Venemaa ladudes alles 20% laskemoonast (võrreldes sõja algusega) ja juurde ei ole Venemaa võimeline tootma samas suurusjärgus kui lahingutes ära kulutatakse (täpselt samad probleemid on ka Ukraina toetajatel hetkel). Mingi aeg tagasi levis sotsiaalmeedias foto Prigožinile saadetud roostes laskemoonast ja selgus, et Venemaal on laskemoon jagatud kolme kvaliteediklassi. Esimeses on kehtiva säilivusajaga, teises tähtaja ületanud ja kolmandas roostes laskemoon. Ladudest võetakse järjest vanemat laskemoona ja see pole vein, mis seistes paremaks läheb. Laskemoonast rääkides on huvitav märkida, et Transnistrias, Ukraina piirist kahe kilomeetri kaugusel asuvas Kolbasnas asub hiigelsuur laskemoonaladu, kuhu omal ajal koguti laskemoon, mis oli NSVL-i vägedel Ida-Euroopas. Ukrainlaste sõnul jätkuks neile sellest laskemoona mitmeks aastaks. Moldovas kisub kuumaks, jälgime arenguid.

Eelmises postituses oli mul juttu Venemaa lennuki A-50Y ründamisest Minski lähedal ning nüüd on olemas ka satelliidifotod, millelt on näha lennuki väikesed kahjustused kahes kohas, aga granaadi lõhkemisel piisab lennuki sisse lendavatest kildudest, et kogu aparatuur ära rikkuda.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING