Ukrainalaste pealetungile Bahmutist lõuna ja põhja pool eelnes nii Venemaa suurtükisüsteemide ja mitmikraketiheitjate hävitamine kui ka rünnakud Donetskis ja Makiijivkas asuvate ladude pihta. Makiijivas toimuv võimas plahvatus ning kuuldavasti oli ladu saanud tabamuse natuke peale seda, kui oli saabunud suurem kogus suurtükimürske ja neid ei olnud veel jõutud hakata laiali vedama. Donetskis oli ladu saanud tabamuse peale seda, kui sinna oli toodud relvastust, nii et Ukraina luure töötab hästi. Bahmutist lõuna pool Klišeejevka juures suutis Ukraina tagasi võtta asulast põhja pool oleva kõrgendiku taga oleva põllu ning hakati edasi liikuma asulast põhja poolt mööda. Samal ajal proovivad Ukraina sõjaväelased mööda liikuda asulast ka lõuna poolt, soovides saavutada olukorra, kus asulas olevad Venemaa sõjaväelased peavad taanduma ümberpiiramisohu tõttu. Ukraina poolt kannab seal lahingute põhiraskust üksus, kus on palju azovlasi, seega motivatsiooni ja oskuste puudust ei ole, aga kindlasti üritab Venemaa sinna veel reserve juurde saata ja isegi vasturünnakuid korraldada, samas hetkel on seal initsiatiiv selgelt Ukraina käes.
Avdiijivkas edelas asuvas Pervomaiskis plahvatas Venemaa ballistiline rakett Iskander elamurajooni lähedal ning seetõttu said rohkem kui 50 inimest haavata. Mitte mingisugust loogikat selles rünnakus ei olnud, sest sõjalise eksperdi Aleksandr Kovalenko sõnul kasutab Venemaa tsiviilelanike terroriseerimiseks pigem S-300 rakette, mida on tuhandeid ladudes ootel, samas kui Iskander rakettidega üritatakse rünnata ainult kõige olulisemaid sihtmärke. Kovalenko sõnul on kõige tõenäolisem variant, et rakett lihtsalt ei tabanud sihtmärki ja just Iskander ballistiliste rakettidega seoses olevat tema sõnul Venemaal viimasel aja palju probleeme, sest rakettide tootmisel kasutatakse hämaraid teid pidi saadud komponente, mille kvaliteet on tihtipeale küsitav, aga ballistilise raketi täpne juhtimine on keerukam kui tiibraketi juhtimine ning seal on komponentidega probleemid suuremad.
Bahmutist põhja pool on Ukraina suutnud taas edeneda Berhivka suunal ning terrorist Girkini sõnul on seal Venemaa poolel vastas kurikuulus kolmas armeekorpus, mida eelmisel suvel üritati formeerida vabatahtlikest, aga midagi suurt pole nad suutnud siiani korda saata ja Girkini sõnul olevat üksused seal suunal alamehitatud ja vähese motivatsiooniga. Girkin kipub olukordi kirjeldama tavaliselt väga tumedates toonides, aga tuleb loota, et seekord ongi asjad nii.
Venemaa omakorda on Luganski oblastisse koondanud väga arvestatavad jõud, aga siiani ei ole neil ei Kreminna suunalt ega Bilohorivka juures õnnestunud arvestatavat edu saavutada, samas ukrainlased tunnistavad, et olukord on nende jaoks seal keeruline ning sõjalise eksperdi Roman Svitani sõnul on Ukraina olnud sunnitud sinna lisaks tooma operatiivtasandi reserve, aga sellest on siiani piisanud. Venemaa pidavat väga aktiivselt kasutama Kreminnast edela suunas suurtükiväge, et nii seal olevat metsa nö hõrendada, et seeläbi luua endale sobivamad tingimused nii Ukraina üksuste jälgimiseks droonidega kui ka paremate eelduste loomiseks pealetungile minekuks.
Lõunarindel on nö sõjaudu rohkem, aga olemasoleva info põhjal on Ukraina suutnud natuke edeneda Pjatihatkist kagus Dolinka suunas ning Robotino lähedal ida poole. Antonovi silla juures on ukrainlaste sillapeale jätkuvalt alles, kuigi Venemaa üritas silda tulistada Iskander raketiga, aga väidetavalt ukrainlased selles rünnakus kaotusi ei kandnud. Siis üritasid Venemaa üksused korraldada dessandi, aga et korralikke kaatreid neil ei olnud, kasutasid nad kohalikelt elanikelt ära võetud paate, mis olid omakorda ukrainlaste jaoks kergeks saagiks ja kogu dessant hävitati. Peale seda üritati sillast allavoolu olevat suvilarajooni pommitada planeeriva lennukipommiga, aga see lendas Dneprisse. Nii et üritatakse Venemaa poolt hoolega, aga erilist efekti ei ole.
Kui nüüd vaadata lahingutegevust laiemalt, siis Arty Greene sõnul jätkab Ukraina asümmeetrilise lahingutegevusega nagu oli ka eelmisel suvel Dnepri läänekaldal, kus pidevalt avaldati kogu rindejoone ulatuses Venemaa üksustele nii tugevat survet, et need olid lõpuks sunnitud sealt taanduma. Ukraina on prioriteediks seadnud vastase suurtükisüsteemide hävitamise. Allpool olevalt jooniselt nähtub, et eelmine kuu oli selles osas rekordiline ning ainuüksi juulikuu esimese nelja päeva jooksul hävitati rohkem kui 120 Venemaa suurtükisüsteemi.
Arty Greene sõnul aga ei istu ka Venemaa sõjaväelased nö käed rüpes ning tema sõnul on Venemaa armeel võrreldes aastataguse ajaga palju rohkem tapjadroone Lancet, millele olevat viimase info kohaselt suurema purustusjõuga lõhkepead paigaldatud. Venemaa armeel olevat palju rohkem ka nn rallidroone (FPV).
Lõunarindel olevat Venemaa pannud nii palju miine, et väidetavalt sõjaajaloos varem neid nii palju pole kasutatud. Greene sõnul ei ole õhus suurimaks probleemiks mitte Venemaa sõjalennukid, vaid helikopterid KA-52, mille vastu hetkel head nö rohtu ei olegi. Nii suutsid küll Ukraina merejalaväelased tankitõrjevahendit Javelin kasutades paar päeva tagasi sellise helikopteri alla võtta, aga see oli pigem erandlik juhtum. F-16 likvideeriks K-52 probleemi kiirelt, aga selle aastanumbri sees nende lennukitega veel arvestada ei saa.
Ukraina saab juurde vanemaid tanke Leopard 1A5, aga Defence Expressi arvates ei saa see tank olema nö mängumuutja, sest tal 105 mm kahur ning küllaltki õhuke soomus, eriti üleval, mistõttu väljaande hinnangul peaks tankile paigaldama sarnaselt Leopard 2 tankidele reaktiivsoomuse (ERA). Kui juba tankidele jutt läks, siis proovisin leida infot selle kohta, kui palju lääne päritolu tanke on Ukrainas pihta saanud. Oryx peab arvestust tehnika üle, mille kohta on olemas kindlad tõendid ja neil on andmed, et seni on pihta saanud 3 tanki Leopard 2A4 (1 hävitatud) ja 5 tanki Leopard 2A6 (2 hävitatud). Kui tankid on vähe eesliinil lahingutes osalenud, siis jalaväe lahingmasinatega on teine teema ning nii on Oryxi andmetel Ukraina siiani kaotanud 27 M2A2 Bradley’d (13 hävitatud), aga et neid masinaid on USA-l ladudes tuhandeid, siis neid on lihtsam asendada kui tanke.
Prigožin on taas pildil ning ta edastas meediasse audiosõnumi, kus rääkis vajadusest suurema toetuse järele ja lubas võite rindel. Venemaa propagandistid on temaga püstihädas, sest kui alguses pidid nad teda kiitma taevani, siis manama maapõhja ja nimetama reeturiks … ja siis selgus, et kriminaalasja ei tulegi. Venemaa presidendi poolt edastatud info, et käimasolevas sõjas kattis wagnerlaste kulud riik, ei mõjutanud kuidagi Prigožinit, küll aga seadis väga halba valgusse Venemaa enda, sest nüüd on teada presidendi enda suu läbi, et seda organisatsiooni rahastas Venemaa, seega Venemaa ongi terrorismi rahastav riik. Prigožin sai tagasi sularaha 100 miljoni dollari väärtuses, mees liigub vabalt eralennukiga Peterburi ja Moskva vahet – no mis juttu peaksid propagandistid nüüd rääkima, neil on mõistus otsas, sest Venemaa kui õigusriik ei toimi, kõik sõltub ainult ühe inimese suvast, aga tema käitumine on tihtipeale ettearvamatu.
Arty Greeni arvates oli kogu mässukatse Prigožinil hoolega eelnevalt planeeritud ning ka Lukašenkoga oli kokkulepe juba varem olemas. Põhjus - Prigožin tahtis rindelt oma kogenud võitlejatega minema minna ning kui valida on kas surm või vigastada saamine rinnetel versus olesklemine Valgevenes (allpool foto laagrimugavuste kohta), siis ilmselgelt on teine variant parem.
Lukašenko loodab, et wagnerlased aitavad tal välja õpetada oma sõjaväelasi ning on vajadusel teha nö ihukaitse, aga Greene arvates on lootused liivale rajatud, sest Prigožinit huvitavat ainult Venemaa ning sobival hetkel saaks ta alustada uut nn õigluse marssi Moskva peale ning Greene sõnul saaksid siis Prigožiniga liituda ka tuhanded eksvangid, kes jäid peale kuute kuud rindel ellu ja on nüüd tsivilistid.
Venemaa majandus purjetab kursil, mis sai paika juba aasta alguses – riigi tulud energiakandjate müügist on vähenenud suurusjärgus poole võrra, aga kulud sõjale moodustavad kolmandiku eelarvest. Energiakandjate müügil on suurim kaotus maagaasi osas, kus oma tegevuse tõttu anti ära aastakümnete jooksul kättevõidetud turg Euroopas ning neid kaotusi lähiaastakümnetel uute turgudega asendada ei ole võimalik. Venemaa lootus, et gaasipuuduse tõttu on Euroopa sunnitud Ukraina vaherahule sundima, ei täitunud, vastupidi, Euroopa saab kenasti hakkama, gaasi hind on alanenud ja eelseisvaks talveks prognoositakse hinnataset kuni 450 dollarit tuhande kuupmeetri eest, samas kui eelmisel aastal müüs Venemaa hinnaga keskmiselt 830 dollarit tuhande kuupmeetri eest. Kui eelmisel aastal müüs Venemaa Euroopasse kokku 62 miljardit kuupmeetrit maagaasi, siis selle aasta esimesel poolel Reutersi andmetel ainult 12,1 miljardit kuupmeetrit. Ja aastatel 2017-2019 2021 oli The Moscow Times’i andmetel Euroopasse müüdav kogus vahemikus 170-175 miljardit kuupmeetrit. Missugune geniaalne mitmekäiguline kombinatsioon Putinilt!
Nafta müügiga on seis parem, aga ka siin on probleeme omajagu. Varilaevastikku kasutades kaob transpordiga teenitud raha ametnike loodud firmade arvetele, ametlikult müües on nafta hind sadamas madal. India tahab maksta ruupiates, lisaks on neil probleemid selles koguse nn raske nafta töötlemisega, ka pole sellisest naftast tekkivad suuremat kogust masuuti eriti kuskile panna.
Majandust veab sõjatööstus, aga tulevik on tume, sest Mihhail Krutihhini sõnul hakkavad senised naftaleiukohad ammenduma ning lääne firmade lahkumise järel ei ole Venemaal enam võimekust naftatootmisest senisel tasemel hoida ja väheneb tootmismaht, aga see tähendab ka Venemaa eelarvetulude langust, sest energiakandjate müük annab olulise osa riigi sissetulekutest. Venemaa rahandusministri Anton Siluanovi sõnul tuleks järgmisel aastal Venemaa eelarvet vähendada 10%, aga see ei saaks tulla sõjapidamise arvelt. Ja tavainimese jaoks on elu niigi keerulisemaks muutumas, sest rubla kurss on kiirelt langenud ja on jõudnud ära proovida taseme 90 rubla dollari eest, see aga tähendab kogu importkauba kallinemist lähimal ajal ning tähendab ka survet inflatsiooni kasvule. Mitmete majandusekspertide sõnul suudab Venemaa majandus kujunenud olukorras vastu pidada maksimaalselt järgmise aasta lõpuni, aga eks elu näitab, energiakandjate müügist on pool läinud ning kindlasti on sellel pikemas perspektiivis oma mõju olemas.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
