Purustatud majad Andriijvikas. Foto: Evgeniy Maloletka/AP
Veelgi suurem kaotus oli Venemaa jaoks 2014. aastal ehitatud KILO-klassi allveelaeva kaotus, millest on sõja ajal tiibrakettidega tulistatud Ukrainat. Teemaga kursis olevate ekspertide sõnul on nende allveelaevade juures palju kasutatud kummi, et paremini summutada allveelaevast lähtuvat vibratsiooni ning satelliidifotodelt on näha, et allveelaeva ümber on märgid suurest tulekahjust, mis ekspertide sõnul muutsid allveelaeva kasutuskõlbmatuks. Väga haruldane juhtum, kus tiibraketiga tabati allveelaeva.
Laevaremonditehase suurimaks varaks peetakse kuivdokke ning ka need said vigastusi. Nüüd on kõigepealt vaja kuidagi dokkides olnud laevade vrakid sealt eemaldada ja alles pärast seda saab dokke tõsisemalt remontima hakata. Kui kaua see kõik aega võib võtta, ei oska hetkel keegi prognoosida.
Võimalik selgitus tekkis eile, kui rünnati edukalt S-400 õhukaitsekompleksi Jevpatorias, kus suures osas korrati päev varem tehtud rünnaku mustrit. Jevpatoria on Krimmi läänerannikul, mitte kaugel Olenivkast, kus hävitati 23. augustil S-400 laskeseade. Jälle ründasid esimeses laines droonid, mis sundisid tööle S-400 kaitsnud Pantsirid ja BUK-id. Õhukaitsekomplekside laskemoona laadimise ajal väidetavalt tehti need kompleksid kahjutuks ning järgnes droonide rünnak S-400 radarite, antennile Oborona-14 ja juhtimispunkti pihta ning alles peale seda rünnati tiibrakettidega laskeseadmeid. Osa laskeseadmeid õnnestus Venemaa armeel kuuldavasti teisaldada, samas suurim kaotus on ikka radarijaamad ja juhtimispunktid. Defence Express heitis valgust ka sellele, et millega mõlemas rünnakus radareid tabati. Väljaande andmetel on Ukraina armee käsutuses nüüd droonid, mis on võimelised töötama sarnaselt rakettidega AMG-88 HARM ning maailmas kasutavat selliseid droone veel Israel ja Taiwan.
Ukraina ründas pealveedroonidega kahte Venemaa armee laeva ja nende rünnatuke ümber on ka omajagu vastukäivat informatsiooni. Sergei Kotovit olevat rünnatud viie drooniga, mis kõik väidetavalt hävitati, aga Vassili Bõkovile olevat üks droon pihta saanud. Kui pealveedroonid avastatakse, siis päris suure tõenäosusega nad ka hävitatakse. Arendustegevuses võikski järgmine samm olla pealveedroonidele väikeste torpeedode ehitamine, mille saab laevast ohutul distantsil välja lasta, et siis pöörduda tagasi uue torpeedo järele.
Olukorrast rinnetel. Bahmutist lõuna pool on meedias olnud omajagu segadust Andriijivka vabastamisega seotud info ümber. Venemaa üksused küll lahkusid asulast, aga see jäi nö halli tsooni. Tegemist on tillukese külaga, kus on paar üksteisega paralleelselt kulgevat tänavat, kõik hooned on hävitatud ja küla mineeritud. Tänase info kohaselt olevat Ukraina armee üksused siiski asula oma kontrolli alla võtnud. Venemaa armee aga edenes natuke nö hallis alas Jakovlikvast Veselje suunal ehk siis Soledarist kirdes.
Suurtükkidega seoses on mõlemal poolel puudus laskemoonast, sest lastakse rohkem, kui asemele suudetakse toota. Ukraina toetajad suurendavad kõik mürskude tootmist, aga see võtab aega. Viimases hädas oli USA sunnitud andma Ukrainale kassettmoona ning see aitab nö vee peal püsida, lisaks on teadmine, et neid mürske on USA ladudes mitme aasta varu, arvestades praeguseid lahinguid. Venemaa olevat eelmisel aastal kulutanud 10 miljonit mürsku, nüüd on ladudes neid vähe järgi, aga uute tootmise olevat nad Aleksandr Kovalenko sõnul suutnud tõsta 1,5-1,7 miljoni mürsuni aastas, aga mida on Venemaa armee jaoks ebapiisavalt. Ukraina toetajate osas tuleb arvestada sellega, et lisaks USA-le toodavad mürske ka teised riigid ning kõige suurem panus tuleb lähitulevikus hoopis Saksamaalt, nii et Kovalenko sõnul ei saavat rääkida seitsmekordsest mürskude tootmise vahest, pigem on see vähem kui kaks korda, aga Ukraina saab arvestada ka USA kassettmürskudega, milliseid on miljoneid juba ladudes olemas. Venemaa häda on nii suur, et Putin on sunnitud suhtlema Põhja-Korea diktaatoriga, seda olukorras, kus Venemaa ise on ka olnud ÜRO resolutsioonide poolt, mis keelavad igasuguse relvastuse ostmise Põhja-Koreast ja keelavad ka kosmosealase koostöö tegemise.
Venemaa on hädas oma gaasi müümisega Euroopasse, sest peale otsust viljatehingut mitte pikendada on „ootamatult“ toppama jäänud läbi Türgi kulgeva gaasijuhtme gaasi müümine. Väidetavalt olevat probleemid juhtimisalased, aga eks me mõistame, millise kivi all antud juhul vähid peidus on. Venemaa, kes aastatel 2017-2019 müüs Euroopasse 170-190 miljardit kuumeetrit gaasi, suutis eelmisel aastal müüa sinna 62 miljardit kuupmeetrit ning tänavuse esimese poolaastaga 12 miljardit kuupmeetrit. Palju on räägitud Hiinast, aga kui Sila Sibir saavutab täisvõimsuse, tähendab see 38 miljardi kuupmeetri gaasi eksporti ja seda ka nö sõbrahinnaga. Jutt Venemaa võimalikust kiirest gasifitseerimisest on ka hapuvõitu, sest suuremad linnad on üldjuhul gasifitseeritud niigi, aga hajaastuspiirkondade gasifitseerimine on töömahuks ja vähetulus ettevõtmine, sest tarbimismahtude suurt kasvu nii ei saavuta.
Venemaa miljardär Oleg Deripaška aga kirjutas, et Venemaa vajab investeeringuid Aafrikast ja teistest „sõbralikest“ riikidest, et likvideerida riigi tehnoloogilist mahajäämust. Kommentaarid on liigsed.
Järgmine ülevaade esmaspäeval
Au Ukrainale!
Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.