Täna keskendun peamiselt viimaste päevade sündmustele Krimmis. Üleeile toimus rünnak Sevastoopolis asuva laevaremonditehase pihta ja nüüdseks on olemas satelliidifotod, mis kinnitavad tabamusi. 1983. aastal Poolas ehitatud dessantlaev „Minsk“ sai raketitabamuse nö kümnesse ning see laev on vanaraud, rääkigu Venemaa propaganda sellega seoses mida iganes. Venemaa on selle sõja jooksul juba kaotanud neli dessantlaeva ning see on korvamatu kaotus, sest nende asemele pole Venemaa võimeline niipea uusi ehitama. Tõsi, neljast laevast üks on Novorossiiskis remondis peale pealveedrooni rünnakut, aga niipea kuuldavasti seda ära remontida ei suudeta. Dessantlaevade roll kasvaks hüppeliselt juhul, kui Krimmi sillal liiklus katkeks ja ilma nendeta on Venemaal üks oluline tagavarakäik puudu.

Veelgi suurem kaotus oli Venemaa jaoks 2014. aastal ehitatud KILO-klassi allveelaeva kaotus, millest on sõja ajal tiibrakettidega tulistatud Ukrainat. Teemaga kursis olevate ekspertide sõnul on nende allveelaevade juures palju kasutatud kummi, et paremini summutada allveelaevast lähtuvat vibratsiooni ning satelliidifotodelt on näha, et allveelaeva ümber on märgid suurest tulekahjust, mis ekspertide sõnul muutsid allveelaeva kasutuskõlbmatuks. Väga haruldane juhtum, kus tiibraketiga tabati allveelaeva.

Laevaremonditehase suurimaks varaks peetakse kuivdokke ning ka need said vigastusi. Nüüd on kõigepealt vaja kuidagi dokkides olnud laevade vrakid sealt eemaldada ja alles pärast seda saab dokke tõsisemalt remontima hakata. Kui kaua see kõik aega võib võtta, ei oska hetkel keegi prognoosida.

Väga paljude venemaalaste huulil on selle rünnakuga seoses ainult üks küsimus- kuidas see sai võimalikuks osutuda? Krimm pidi ju Putini sõnul olema ligipääsmatu kindlus, mida kaitsevad Venemaa analooge mitteomavad õhukaitsesüsteemid ja sealt ei lendavat kärbeski läbi. Rünnaku läbiviimise kohta tuli ka Ukraina poolelt palju versioone, kuni ilmselge trollimiseni välja stiilis, et Su-24 lasid kokku välja 10 tiibraketti Storm Shadow. No ei ründa Ukraina korraga nii paljude seda tüüpi tiibrakettidega, sest neid on vähe ja vähe on ka lennukeid, millelt neid saaks välja lasta. Eilse päeva jooksul hakkas selguma muster, kuidas rünnati ning on ka välja pakutud relvad, mida kasutati. Rünnak Sevastoopolis toimus mitmes laines. Kõigepealt droonid, mille ülesandeks oli Venemaa õhukaitse aktiivradarid tööle panna ning sundida neid kasutama ära laskemoona. Järgmises faasis hävitasid ukrainlased aktiivradarid koos õhukaitsesüsteemidega ning alles peale seda rünnati tiibrakettidega. Palju oli arutelu selle ümber, et millega radareid hävitati, sest Ukraina armee käsutuses olevate AMG-88 HARM variandiga nii kaugele ei ole võimalik tulistada.

Võimalik selgitus tekkis eile, kui rünnati edukalt S-400 õhukaitsekompleksi Jevpatorias, kus suures osas korrati päev varem tehtud rünnaku mustrit. Jevpatoria on Krimmi läänerannikul, mitte kaugel Olenivkast, kus hävitati 23. augustil S-400 laskeseade. Jälle ründasid esimeses laines droonid, mis sundisid tööle S-400 kaitsnud Pantsirid ja BUK-id. Õhukaitsekomplekside laskemoona laadimise ajal väidetavalt tehti need kompleksid kahjutuks ning järgnes droonide rünnak S-400 radarite, antennile Oborona-14 ja juhtimispunkti pihta ning alles peale seda rünnati tiibrakettidega laskeseadmeid. Osa laskeseadmeid õnnestus Venemaa armeel kuuldavasti teisaldada, samas suurim kaotus on ikka radarijaamad ja juhtimispunktid. Defence Express heitis valgust ka sellele, et millega mõlemas rünnakus radareid tabati. Väljaande andmetel on Ukraina armee käsutuses nüüd droonid, mis on võimelised töötama sarnaselt rakettidega AMG-88 HARM ning maailmas kasutavat selliseid droone veel Israel ja Taiwan.

Tiibraketid lasti välja alles peale seda, kui Venemaa õhukaitse võimekust oli oluliselt vähendatud. Ja loomulikult on jätkuvalt arutelusid, et mis tiibraketid need ikkagi olid, kas Storm Shadow’d või Neptunid, aga suures plaanis vahet pole, Ukraina demonstreeris, et on võimeline Krimmis edukalt läbi viima keerukaid operatsioone ning Venemaa armee jaoks on mõtlemisainest rohkem kui piisavalt. Kokku kaitses Krimmi neli kompleksi S-400, millest kaks on osaliselt hävitatud, alles on veel kompleksid Feodossias ja Sevastoopoli lähedal, aga eks ihuvad ukrainlased ka nende peale hammast. Kui õhukaitse on Krimmis hävitatud, siis saab käsile võtta sõjaväelised objektid, milliseid seal on palju. Venemaa loomulikult üritab neid õhukaitsesüsteeme seal asendada, aga nende komplekside Krimmi toomine tähendab nende äravõtmist kuskilt mujalt ning uute komplekside eluiga võib Krimmis lühikeseks jääda. Tänasel päeval ei ole Venemaal rohtu Ukraina poolt korraldatud õhurünnakute vastu Krimmis ning Ukraina armee võimekus droonide vallas kasvab iga päevaga.

Ukraina ründas pealveedroonidega kahte Venemaa armee laeva ja nende rünnatuke ümber on ka omajagu vastukäivat informatsiooni. Sergei Kotovit olevat rünnatud viie drooniga, mis kõik väidetavalt hävitati, aga Vassili Bõkovile olevat üks droon pihta saanud. Kui pealveedroonid avastatakse, siis päris suure tõenäosusega nad ka hävitatakse. Arendustegevuses võikski järgmine samm olla pealveedroonidele väikeste torpeedode ehitamine, mille saab laevast ohutul distantsil välja lasta, et siis pöörduda tagasi uue torpeedo järele.

Olukorrast rinnetel. Bahmutist lõuna pool on meedias olnud omajagu segadust Andriijivka vabastamisega seotud info ümber. Venemaa üksused küll lahkusid asulast, aga see jäi nö halli tsooni. Tegemist on tillukese külaga, kus on paar üksteisega paralleelselt kulgevat tänavat, kõik hooned on hävitatud ja küla mineeritud. Tänase info kohaselt olevat Ukraina armee üksused siiski asula oma kontrolli alla võtnud. Venemaa armee aga edenes natuke nö hallis alas Jakovlikvast Veselje suunal ehk siis Soledarist kirdes.

Lõunarindel ei ole rindejoones märkimisväärseid muutusi toimunud, Ukraina on natuke edenened Robotinest lõuna poole ja natuke ka Verbove suunal, aga lahingud on seal väga rasked ning Venemaa üksused teevad pidevalt vasturünnakuid. Olukorda kirjeldas üks Venemaa armee sõdur, kes ise asub Novoprokovivkas, kelle sõnul on mõlemal poolel palju rallidroone, millega jahitakse vastaspoole soomustehnikat. Venemaa sõduri sõnul ei suudeta küll nende droonidega hävitada Bradley jalaväe lahingmasinaid, aga kui droonirünnaku tagajärjel plahvatab Bradley aktiivsoomus, siis reeglina pidavat soomusmasin kiirelt tagasi pöörduma, ilma, et oleks saanud oma lahinguülesannet täita. Sõduri sõnul on soomustehnika roll lõunarindel muutunud teisejärguliseks, kõige olulisemad komponendid lahingutegevuses on suurtükid, droonid ja jalavägi.

Suurtükkidega seoses on mõlemal poolel puudus laskemoonast, sest lastakse rohkem, kui asemele suudetakse toota. Ukraina toetajad suurendavad kõik mürskude tootmist, aga see võtab aega. Viimases hädas oli USA sunnitud andma Ukrainale kassettmoona ning see aitab nö vee peal püsida, lisaks on teadmine, et neid mürske on USA ladudes mitme aasta varu, arvestades praeguseid lahinguid. Venemaa olevat eelmisel aastal kulutanud 10 miljonit mürsku, nüüd on ladudes neid vähe järgi, aga uute tootmise olevat nad Aleksandr Kovalenko sõnul suutnud tõsta 1,5-1,7 miljoni mürsuni aastas, aga mida on Venemaa armee jaoks ebapiisavalt. Ukraina toetajate osas tuleb arvestada sellega, et lisaks USA-le toodavad mürske ka teised riigid ning kõige suurem panus tuleb lähitulevikus hoopis Saksamaalt, nii et Kovalenko sõnul ei saavat rääkida seitsmekordsest mürskude tootmise vahest, pigem on see vähem kui kaks korda, aga Ukraina saab arvestada ka USA kassettmürskudega, milliseid on miljoneid juba ladudes olemas. Venemaa häda on nii suur, et Putin on sunnitud suhtlema Põhja-Korea diktaatoriga, seda olukorras, kus Venemaa ise on ka olnud ÜRO resolutsioonide poolt, mis keelavad igasuguse relvastuse ostmise Põhja-Koreast ja keelavad ka kosmosealase koostöö tegemise.

Põhja-Koreas endas ei peeta Venemaa usaldusväärseks partneriks, multifilmides kujutatakse Venemaad alkoholilembese karuna, kes Põhja-Korea jaoks vajalikul hetkel on alkoholi tarbimisest kontaktivõimetu. Kõike arvesse võttes on vähemalt minul küll keeruline ette näha, et Venemaa Põhja-Korealt relvi saab, aga ju siis on rahvusvaheline isolatsioon nii sügav, et tuleb sõbrakäsi ulatada rahvusvahelisele paariale. Venemaa propagandakanalid muidugi ei suuda ära kiita suure juhi geniaalset tarkust Põhja-Koreaga suhtlemisel, aga millegipärast on mul tunne, et tavalised Venemaa elanikud ei suuda seda endale tunnistada, et nad on muutumas samasuguseks riigiks, kus eksistents põhineb pidevale vaenlaste otsimisele ning retoorikas pidevalt valmistutakse sõjaks vaenlaste vastu. Kui Põhja-Korea on omamoodi NSVL-i ja Hiina sohilaps, kes läks piltlikult öeldes pätiks kätte (riigi valuutatulud tulevad peamiselt kuritegevusest), siis Lõuna-Koreast on saanud tehnoloogiliselt üks kõige arenenumaid riike maailmas. Riik, mis on Põhja-Korea juhi hinnangul imperialistlik ja mille vastu tuleks koos Venemaaga võidelda. Muidugi on tänane Venemaa üdini imperialistlik riik, aga see pisiasi kahe paaria omavahelist sõprust ei vähenda.

Venemaa on hädas oma gaasi müümisega Euroopasse, sest peale otsust viljatehingut mitte pikendada on „ootamatult“ toppama jäänud läbi Türgi kulgeva gaasijuhtme gaasi müümine. Väidetavalt olevat probleemid juhtimisalased, aga eks me mõistame, millise kivi all antud juhul vähid peidus on. Venemaa, kes aastatel 2017-2019 müüs Euroopasse 170-190 miljardit kuumeetrit gaasi, suutis eelmisel aastal müüa sinna 62 miljardit kuupmeetrit ning tänavuse esimese poolaastaga 12 miljardit kuupmeetrit. Palju on räägitud Hiinast, aga kui Sila Sibir saavutab täisvõimsuse, tähendab see 38 miljardi kuupmeetri gaasi eksporti ja seda ka nö sõbrahinnaga. Jutt Venemaa võimalikust kiirest gasifitseerimisest on ka hapuvõitu, sest suuremad linnad on üldjuhul gasifitseeritud niigi, aga hajaastuspiirkondade gasifitseerimine on töömahuks ja vähetulus ettevõtmine, sest tarbimismahtude suurt kasvu nii ei saavuta.

USA kehtestas Venemaa ettevõtetele uued sanktsioonid ja minu tähelepanu köitis seal nimekirjas Moskvitš. Nimelt on need autod kokku pandud Hiinast toodud komponentidest, nii on Moskvitš 3 ei midagi muud kui JAC JS4. USA sanktsioonid on aga Hiina tootjale punaseks ohutuleks, näis, mis arengud järgnevad.

Venemaa miljardär Oleg Deripaška aga kirjutas, et Venemaa vajab investeeringuid Aafrikast ja teistest „sõbralikest“ riikidest, et likvideerida riigi tehnoloogilist mahajäämust. Kommentaarid on liigsed.

Järgmine ülevaade esmaspäeval

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING