Nädalavahetusel toimusid lõunarindel arvestatavad muutused ning lähipäevil võivad need muutused täiendust saada. Alustan üldpildi loomiseks natuke kaugemalt. Rindejoon on rohkem kui 1000 kilomeetrit pikk, aga erinevates piirkondades on seal pealetungile minemise kontekstis Ukrainal täiesti erinev olukord. Luganski oblasti probleemiks on Venemaa lähedus, seetõttu on eriti Kupjanski suunal Venemaal logistikaahelad lühikesed, lisaks on seal palju metsa, mis annab kaitsvale poolele suure eelise. Donetski oblastis on äärmiselt problemaatiline võtta tagasi piirkondi, mis on juba kaheksa aastat nende kontrolli alt väljas, sest seal on ehitatud väga korralikud kaitseliinid ja kaitses olevat poolt aitab ka maastik.

Ja ega ei peagi eriline geenius olema, mõistmaks, et kõige paremad võimalused Ukraina armee jaoks on lõunarindel. See rinne on paarsada kilomeetrit pikk, üldjuhul on okupeeritud territoorium avatud stepimaastik, kus kitsad metsaviirud jooksevad mööda niisutuskanaleid või põlluääri. Aga kõige suuremad probleemid on seal Venemaa jaoks seotud logistikaga, sest raudtee tuleb ainult Krimmist, aga senine sõja käik on näidanud, et ilma raudtee kasutamise võimaluseta on Venemaa armee logistika suurte probleemide ees. Ida poolt ja ka Aasovi mere sadamatest on organiseeritud logistika autodega, aga arvestades sinna piirkonda viidud Venemaa üksuste suurust, on raudteeühendus logistika mõttes kriitilise tähtsusega. Probleemiks Venemaa jaoks on ka Aasovi meri, sest sinna suunda pikalt taganeda ei saa, meri tuleb vastu.

Kõike seda mõistis ka Venemaa ning viimaste kuude jooksul ehitati okupeeritud territooriumitele palju kaitseliine, väidetavalt kuni Krimmini lausa 15 erinevat liini. Mineeriti suured territooriumid, aga võtmesõnaks on ikka logistika – kui Ukraina suudab seda tõsiselt häirida ja samas peale suruda lahingud, mis sunnivad Venemaa üksusi kasutama palju laskemoona, siis võib Venemaa armee päris kiirelt nö verest tühjaks joosta, sest suurtükk ilma mürsuta on kasutu rauatükk.

Kevadise suurrünnaku ettevalmistavas faasis hakkas Ukraina peamiselt Storm Shadow tiibrakette kasutades lõunarindel hävitama Venemaa laskemoonaladusid, juhtimispunkte, kasarmuid. Järgmine faas oli juba palju keerulisem – kogu lõunarinde ulatuses tuli hakata vaenlast ründama, sundides nii vaenlast vastutegevusele, mis omakorda võimaldas Ukrainal avastada vaenlase rasketehnika asukohti ja neid hävitada. Ja nii tegutsedes testiti Venemaa kaitseliinide tugevust ning rünnakud pika rindejoone ulatuses sundisid ka Venemaad oma üksusi liigutama ning siiani ei teata, kuhu läheb rünnakul Ukraina pealöök.

Osad rindelõigud olid Venemaal väga hästi kindlustatud ning nende ründamisel kandsid Ukraina väed arvestatavaid kaotusi tehnikas ning kasutades ära Ukraina armee juhatuse poolt kehtestatud meediavaikust, täitis Venemaa meedia oma narratiiviga – lääne tehnika on hävitatud ja Ukraina suurpealetung läbi kukkunud. Tegelikkuses oli Ukrainal ainult kaks suuremat ebaõnnestunud rünnakut, kus kaotati rohkem tehnikat. Kõige kurvem oli tulemus rünnakutes Robotine suunal, kus Ukraina kaotas mitu spetsiaalselt demineerimiseks loodud ühikut rasketehnikat. Et fotosid mõjukamas saada, lisati Venemaa poolt pildile soomustehnikat, mis oli tegelikult pihta saanud varem teises rindelõigus. Ukraina sõjaväelased olid lääne tehnikaga osalenud ainult väljaõppel, aga lahingutegevus on midagi muud ning sõjaga kohanemine võtab aega. Küll aga saab öelda, et lääne sõjatehnika on saanud pihta, aga sealt on saanud sõjaväelased välja valdavas enamuses ning see on kõige olulisem.

Ometi olid need valusad hetked vajalikud, mõistmaks, kus on kaitseliinid tugevad ja kus mitte niivõrd. Ukraina kasutab väga aktiivselt suurtükiväge, mis annab täpset tuld ning kui nii jätkata, siis mingi aja pärast peab Venemaa kaitse kuskilt järgi andma, sest kui hävitada piisavalt nende raskerelvastust, ei suuda nad ühel hetkel kogu rindejoone ulatuses enam oma jalaväge piisavalt toetada. Kusjuures on huvitav märkida, et Venemaa sõjaväelased kurdavad viimasel ajal just lõunarindel tänavu Venemaal toodetud 152 mm ja 122 mm suurtükimürskude kvaliteedi üle, mis olevat alla igasugust arvestust.

Ja nädalavahetuse jooksul sai selgeks, et ühes kohas, Velika Novosilovka juures, suutis Ukraina läbi murda esimesest kaitseliinist ja hakkas liikuma lõuna poole. Seal on oluline ka rääkida pinnareljeefist, sest põhja-lõuna suunas on Mokri Jali jõgi, jõeorus on järjest asulad, jõe läänekallas on kõrgem ja idakallas madalam. Ukraina võttis enda kontrolli alla lõuna poole liikudes Neskutšnoje (mulle selle küla nimi väga meeldib), Blagodatne ja viimati Makarivka. Venemaa armee ebakindlusest annab tunnistust ka asjaolu, et Ukraina edasiliikumise takistamiseks lõhkasid nad samal jõel Klutševojes asunud tammi, et üle ujutada jõeorg, takistamaks ukrainlaste edenemist. Vesi ujutab üle ka Urožainõ asula, nii et suure tõenäosusega jätavad Venemaa üksused selle maha.

Ometi Venemaa probleemid sellel rindelõigul jätkuvad. Velika-Novosilovkast lääne pool asuvad Venemaa hästikindlustatud punktid Rivnopil ja Novodarivka ning seal Ukrainal edasi liikuda ei õnnestunud. Küll õnnestus Ukrainal edasi liikuda nendest punktidest läänes, kus nad võtsid tagasi Levadne ning tänahommikuse info kohaselt suutsid läbi murda Venemaa kaitseliinist ning liikuda edasi Prijutne suunal, mis asub Levadnest idas. Lisame juurde ukrainlaste edasiliikumise Makarivka suunalt ning kui asjad samamoodi edasi arenevad, peavad Venemaa üksused ümberpiiramise vältimiseks maha jätma oma kaitsepositsioonid Novodarivkas ja Rivnopilis ning see oleks Ukraina jaoks suureks eduks, sest lahingutega nende äravõtmine oleks väga keerukas. Veliko-Novosilovkast idas asuvaid Novodonetsket (kus Ukraina kaotas eelmisel nädalal ebaõnnestunud rünnakus kokku 17 ühikut tehnikat) ja Novomaiorskit asusid ukrainlased täna taas aktiivsemalt ründama.

Kuigi Ukrainal oli väike edu ka lääne pool ,kus nad võtsid enda kontrolli alla Lobkove, on just pealetung Novo Vasilevka suunalt siiani kõige olulisem muutus ning Venemaa z-blogijad arutavad juba tõsiselt varianti, et Ukraina võib sealt suunalt läbi murda ka teisest ja kolmandast kaitseliinist ning siis on keeruline Ukraina edasiliikumist takistada. Nii Oleksii Arestovitš kui mitmed teised eksperdid on välja toonud, et ründav pool ei liiguta oma peamist löögirusikat enne, kui Venemaa on kõik oma reservid seal rindel kasutusele võtnud. Ukraina kaitseministri asetäitja Anna Maljar tõi sellega seoses välja, et Nova-Kahhovka tammi õhkulaskmine võimaldas Venemaal lühendada rindejoont (üleujutatud piirkonnast lähinädalatel Ukraina rünnakuid eriti oodata ei ole ja lisaks on Ukraina sõjavägi seal hõivatud üleujutuse tagajärgede likvideerimisega) ning liigutada oma kogenud üksusi (merejalaväelased, dessantväelased, 49. armee üksused) lõunarindele.

Lõunarindel tuleb arvesse võtta, et Venemaa kõige tugevam kaitseliin on Tokmak–Pologi-Volnovahha joonel, aga sinnamaani on ukrainlastel veel omajagu maad minna. Samas on esimene suurem edu olemas ning valdav osa uutest mehhaniseeritud üksustest veel reservis. Edasiseid lahinguid segab vihmane ilm, aga see segab ka Venemaad, sest pilved segavat nii droone kui lennuväge, samuti on Venemaal keerukam teha vasturünnakuid.

Mujal rinnetel ei ole kumbki pool suuremat edu saavutanud, Venemaa z-blogijate andmetel olevat märke, et Ukraina koondab üksusi Bahmuti suunale. Venemaa üritab veel Marinkas, aga nende rünnakute aktiivsus on viimastel päevadel seal olnud langustrendis.

Krimm ja veevarustus. Ivan Jakovina sõnul saab Krimmi põhjaveega pikemas perspektiivis rahuldada ainult poole miljoni inimese veevajaduse, aga poolsaarel elab kolm miljonit elanikku pluss turistid suveperioodil. Kuigi tänavu on seal piirkonnas olnud erakordselt vihmane kevad ja vihmad jätkuvad, ei ole see tavaline ning ilma Dneprist tuleva veeta tuleb Krimmis tulevikus ära lõpetada pea igasugune põllumajandus, aga Dnepri veega kannatas isegi riisi kasvatada. Jakovina sõnul mingeid alternatiivseid variante Venemaal lähiaastatel Krimmi varustamise osas mageveega ei ole. Lisaks Krimmile kaotas tammi purunemise tõttu veevarustuse ka Lõuna-Ukrainas piirkond, kus elab kokku 700000 inimest, rääkimata põllumajandusest. Paljud Hersoni arbuuside kasvatamise piirkonnad on üleujutatud ja saak rikutud. Veehoidlast endast ei jää suurt midagi järgi, lisan kommentaaride osasse foto, mis näitab uut olukorda.

Jätkub maadejagamine Šoigu ja Prigožini vahel. Venemaa seaduste järgi ei tohiks mingeid nö eraarmeesid olemas olla, aga neid nö erasõjafirmasid on loodud kümneid. Nüüd tahab Šoigu anda neile õiguslikult korrektse staatuse, aga selleks peaksid erasõjafirmade sõdurid sõlmima lepingu Venemaa armeega. Otse loomulikult ei ole wagnerlased sellega nõus ning saab olema huvitav jälgida, mis arengud järgnevad. Kui Venemaa armeel on suur häda käes, vajavad nad wagnerlasi, seega praegu on Prigožinil veel päris head kaardid käes, sest Ukraina viimaste päevade edusammud on Venemaa armee jaoks olnud küllaltki alarmeerivad.

Ukrainal on ees väga rasked lahingud, kus nad kaotavad ka edaspidi omajagu rasketehnikat, see käib paraku sõjaga kaasas. Loodame, et sellel nädalal tuleb veel omajagu häid uudiseid Ukraina edusammude kohta.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Täiendus kell 13.35. Novodarivka on juba Ukraina kontrolli all ja Rivnopolist on ka kuuldavasti vaenlane lahkunud, aga Ukraina pole veel asulat üle võtnud.

Eestlased Ukrainas

TRENDING