Ukraina sõdur Donetski oblastis valmistab M109L haubitsa mürsku. 23. juuni, 2024. Foto: Alina Smutko
Harkivi oblastis toimuvate lahingute kõige huvitavam kaasnähtus on nii seal sõdivate Venemaa sõjaväelaste kui ka kohapeal käinud z-propagandistide ühine vingukoor. Mille üle siis kurdetakse?
1. Propagandist Sladkovi sõnul on viimaste päevade jooksul hüppeliselt kasvanud Ukraina poolt kasutatavate suurtükimürskude arv, nii et selles rindelõigus tegevat Ukraina nüüd rohkem laske suurtükkidest kui Venemaa. Antud kurtmise konteksti sobitub uudis sellest, et lõpuks ometi on Tšehhi initsiatiivil hangitud nõukogude kaliibriga suurtükimürskude esimene partii Ukrainasse jõudnud ning neid kasutatakse aktiivselt. Sladkovi sõnul olevat Ukraina armee suurtükivastane võitlus seal rindelõigus nii aktiivne, et peale lasku Venemaa suurtükist tuleb sinna kiirelt tuli mitmest Ukraina suurtükist korraga, mis asuvad erinevatel positsioonidel. Kujunenud olukorda illustreeris Sladkov trükimusta mittekannatavate väljenditega.
2. Propagandist Kots kurtis, et Ukrainal on selge ülekaal kasutatavate rallidroonide arvu osas ning polevat enam ühtegi Venemaa soomusmasinat, mida ei suudaks hävitada ukrainlaste rallidroonid ning vajadusel polevat mingit probleemi ühe soomusmasina peale kulutada kuni kümmet rallidrooni.
3. Venemaa oli toonud piiri taha Ahmat üksused, kelle ülesandeks olevat olnud takistada positsioonidelt taanduvate Venemaa sõdurite üle piiri Venemaale liikumist ning Ukraina armee oli võtnud oma prioriteediks just nende hävitamise ning nii kostitati neid ohtralt (ja sealjuures väga tulemuslikult!) HIMARSitest lastud rakettidega.
4. Kuna logistika on häiritud, siis olevat eesliinil puudus laskemoonast ja joogiveest, kaotused isikukoosseisus suured ning moraal madal.
Antud kontekstis kordan igaks juhuks üle, et see on Venemaa enda poole z-kanalites avaldatud info, ukrainlased on selle rindelõigu info avaldamise osas palju kidakeelsemad. Venemaa z-kanalite info kohaselt liiguvad Harkivi suunda uued üksused nii lõunarindelt kui Luhanski oblastist, aga sellega on kaasnenud juhtimisprobleem, sest kui uued väiksemad üksused liituvad, siis tekivad paratamatult nii kommunikatsiooni- kui juhtimisprobleemid.
Võime küsida, et miks Ukraina võttis riski ja liigutas Harkivi rindele võitlusvõimelisis üksusi ajal, kui on teada, et Donbassis on Venemaal kõige võitlusvõimelisemad üksused ning sealne Venemaa armee väegrupeering on palju rohkearvulisem. Minu enda arvamuse kohaselt mõistab Ukraina armee väejuhatus, et nn Harkivi pealetung on eeskätt poliitiline ettevõtmine ning sõjalises mõttes tänasel päeval läbi kukkunud, aga Putin lihtsalt ei saa lubada, et nad sealt taanduksid, ilma nn puhvertsooni loomata, seega tuleb Venemaa armeel üritada iga hinnaga, kaotustest hoolimata.
Ukraina armee 3. brigaadi majori Maksim Žorini sõnul ei ole välistatud, et Venemaa üritab seetõttu veel korra suuremale pealetungile minna Harkivi suunale ning samas võib tema sõnul Venemaa armee juhtkonnal olla sealjuures arvestus, et sedasi toimides seotakse Harkivi suunal jätkuvalt ära Ukraina võitlusvõimelisi üksuseid, mis võimaldab neil suurema edulootusega rünnata rinde teistes osades, eeskätt Donbassis.
Ukraina sõjablogijate andmetel on Ukraina saavutanud vasturünnakutega edu nii Liptsi kui Vovtšanski suunal, aga Ukraina armee ametlikult seda kinnitada ei tahtvat, sest olukord võib kiirelt muutuda, ka Ukraina kahjuks. Seal rindelõigus ründasid ukrainlased infokanal ASTRA andmetel täna öösel Belgorodi oblastis ühte lasteaia hoonet, kuhu olid ennast sisse seadnud Venemaa sõjaväelased ning rünnak oli edukas, millest annab tunnistust ka video põlevast hoonest.
Donbassis on viimase nädala jooksul olnud Ukraina armee jaoks kaks rindelõiku, kus vastane on suutnud edeneda. Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno valgustas Toretski suunal toimunud sündmuste tagamaid. Tema sõnul oli see rindelõik suhteliselt rahulik, mistõttu roteeriti sinna üksuseid, mis vajasid regrupeerumist peale raskeid lahinguid ning nii oli seal lõigus kaitset hoidnud 24. brigaad, mis aga saadeti nö puhkeperioodi lõppemisel Tšasiv Jari juurde ning nende asemele tuli 28. brigaad.
Venemaa armee oli aga sinna lõiku koondanud oma võitlusvõimelisi üksuseid, kes rotatsiooni hetke ära kasutades ründasid suurte jõududega ning Ukraina üksuseid nad suutsid seetõttu halvas mõttes üllatada. Praegu on seal Venemaa üksuste edenemine peatatud, aga ukrainlased tunnistavad, et Venemaa poolt on lahingutes hea väljaõppega kogenud sõjamehed, kes oskavad hästi sõdida, mistõttu kerge neil ei ole ja oodatud rahulikuma rindelõigu asemel sattusid nad eelmisest kohast veelgi kuumemasse paika.
Väga aktiivselt ründavad Venemaa üksused ka Otšeretinest loodes asuvast Novoaleksandrivkast loode suunas ning nad on Ukraina armee jaoks väga olulisest Pokrovskit Konstantinivkaga ühendavast maanteest ainult kuue kilomeetri kaugusel. Tõsi, sinna vahele jääb ukrainlaste tugev kaitseliin, mis kulgeb mööda kõrgendikku ja veetõkkeid, aga juba oma praegustelt positsioonidelt saab Venemaa armee maanteed tulistada erinevatest relvadest.
Droonid. Forbes avaldas huvitava materjali, mis analüüsib Venemaa poolt Lancet droonide kasutamisest ning ka sellega seotud probleeme. Sellest on Ukraina armee sõjaväelased varem kirjutanud ning seda korratakse ka artiklis üle, et reaalses elus kipuvad Lancetide saavutused olema palju väiksemad kui Venemaa propaganda üritab näidata. Hetkel kasutab Venemaa armee päevas keskmiselt kümmet Lancet drooni ning peamiselt üritatakse nendega tabada Ukraina armee hinnalist tehnikat – suurtükke, õhutõrjevahendeid, jalaväe lahingumasinaid jne.
Tõenditena lähevad analüütikute jaoks arvesse ainult rünnakud, kus sihtmärki selgelt tabatakse ning täiesti kindel on tabamine siis, kui kas tehnika plahvatab ning näiteks tankitorn teeb elegantse õhulennu või toimuvad laskemoona korduvad detonatsioonid.
Selliseid videosid aga Venemaa armeel Forbesi andmetel on vähe jagada, tüüpiliselt näidetakse luuredrooni poolt filmitud sihtmärki ning peale seda mitte sihtmärgi tabamist, vaid ebamäärast suitsu ning seal juures on jutt, et tabati näiteks IRIS-T laskeseadet. Samas Ukraina poolelt on vastu panna kümneid ja kümneid videosid, mis näitavad sihtmärgi tabamise hetke ning neid paneks ka Venemaa üles, kui neid oleks panna.
Aga sellega Lancetide probleemid ei piirdu. Üks asi on see, et nende efektiivsus jätab tihtipeale soovida (näitena toodi liikuvsuurtükk PzH 2000, mida oli tabanud kolm Lancet drooni ja mis jätkas tööd), aga probleeme on ka sihtmärkide tuvastamisega. Forbesi andmetel kasutavad Lancet droonid side kadumisel autonoomset režiimi, aga reaalses lahinguolukorras on tarkvara töös ilmnenud tõsised probleemid, nii läks üks Lancet automaatrežiimis Ukraina armee BUK õhutõrjekompleksi ründama, aga päikesepaistest põhjustatud vari ajas tarkvaral piltlikult öeldes juhtme kokku ning ta ründas hoopis varju, mistõttu kompleks ise pääses ilma suuremate vigastusteta.
Ja palju probleeme põhjustavad Venemaa armeele ka ukrainlaste poolt valmistatud väliselt päris relvadega väga sarnased mulaažid, mis on maskeerimisvõrkudega kaetud ning tavaliselt tehtud teadlikult mingi pisike „veakene“ maskeerimisel, mis võimaldab neid avastada. Milles peitub mängu ilu? Need mulaažid on rindejoonest nii kaugel, et Venemaa peab kasutama nende ründamiseks Lancet droone, aga need droonid on võrreldes rallidroonidega väga kallid ning võrreldes mulaaži valmistamisele kulunud rahale kordades-kordades kallimad, pealegi Venemaa armeel on nendest droonidest suur nappus, sest 10 drooni kasutamise juhtu päevas rohkem kui 1000 kilomeetrise rindejoone ulatuses on väga väike kogus ning kui neid mulaažide peale ära kulutada, siis on nende efektiivsus veelgi väiksem.
Ukraina armeel on ka omas nö Lanceti analoogid olemas (ning Lancet ise pidavat olema hoopis Israeli droonist tehtud koopia edasiarendus) ning neid ka kasutatakse. Küll aga on nii Forbes kui ka pea kõik z-kanalid ühel meelel selles osas, et juba tänasel päeval kasutab Ukraina armee lahingutegevuses rohkem rallidroone kui Venemaa armee. Ehk kui Venemaa armee kasutab kuus 300 Lancet drooni, siis Ukrainas toodetakse juba praegu päevas 3000 rallidrooni (+ nendele lisaks teistest riikidest toodud droonid), samas kui Venemaa puhul räägitakse selles kontekstis arvust 1500-2000 päevas.
Mitmete Venemaa z-kanalite hinnangul on Ukraina armee poolt reaalselt kasutatav rallidroonide arv kasvanud kuni 10000 päevas + järsult kasvanud suurtükkidest tehtavate laskude arv ning Ukraina armee olevat saavtanud hea tasakaalu droonirünnakute ning suurtükkidest tehtavate laskude osas, uue aja sõjas on neil Ukraina näitel lahingutegevuses väidetavalt juba võrdne kaal.
Sõjalise eksperdi Agil Rustamzade sõnul on droonid juba põhjustanud lahingutegevuses revolutsiooni ning selles vallas väga kiire areng jätkub, nii kirjutas Telegram-kanal Geopolitics Ukraina ettevõtte poolt arendatavast tehnoloogiast, mis võimaldab kuni seitse drooni panna koos tegutsema ühtse üksusena, kusjuures droonide omavahelist suhtlust koordineerib vastav tarkvara ning need droonid suudavad tegutseda vajadusel täiesti autonoomselt.
Ühe arendaja, Sergei Krupijenko sõnul on neil investorite hulgas näiteks ka endise Google tippjuhi Eric Schmidti poolt juhitav fond ning eesmärgiks on jõuda olukorrani, kus lahingutegevuses inimeste roll kahaneb marginaalseks ning droonide roll vastupidi kasvab oluliselt. Tema sõnul peaks selline drooniparv olema nagu täiesti autonoomne lahinguüksus ehk nad ise otsustavad, mis rolli keegi missioonil võtab – kes kogub infot, kes ründab jne. Sergei Krupijenko sõnul pole nemad ainsad Ukrainas, kes selle teemaga tegelevad ning suured osas toimub arendustegevus välisinvesteeringute toel ning vähetähtis pole ka sealt saadav oskusteave tarkvaraarenduseks.
Drooniarenduses liigub suurte sammudega edasi ka Leedu, nende droonitootja Granta Autonomy esitles Pariisis oma luuredrooni Hornet XR, mille puhul toodi välja, et eelmisel aastal oli drooni palju testitud reaalsetes lahinguolukordades, et töötada välja andmevahetussüsteem, mida Venemaa elektroonilise sõjapidamise vahendid ei suudaks segada. Drooni pikkus on 0,84 meetrit, tiibade siruulatus 1,6 meetrit ja kaal 2,9 kilogrammi ning lennukaugus mitte vähem kui 30 kilomeetrit.
Mürsud. Defence Expressi andmetel kirjutas Rheinmetall alla oma ettevõtte ajaloo suurimale raamlepingule, mille raames nad toodavad 8,5 miljardi euro eest rohkem kui 1,5 miljonit 155 millimeetrist mürsku ning selles lepingus on osalised ka Eesti, Holland ja Taani. Kuna suurtükimürskude tootmise kiirel suurendamisel on pudelikaelaks eeskätt püssirohu ning ka lõhkeaine nappus maailmaturul, on defitsiidi tingimustes 155 millimeetriste mürskude hinnad teinud paari aasta jooksul läbi järsu hinnatõusu ning kui enne sõda müüs Reinmetall neid mürske hinnaga suurusjärgus 1600 eurot tükk, siis selle raamlepingu kohaselt on ühe mürsu hinnaks juba 4400 eurot!
Ilmselgelt on olude muutumisel mürskude hindades langusruumi palju ning peale lahingutegevuse lõppu Ukrainas peaks nende mürskude hind kukkuma maailmaturul pikemas perspektiivis minu hinnangul sinna 2500 euro juurde, ehk isegi madalamale, sest neid toodetakse juba praegu paljudes maailma riikides ning tootmismahud kasvavad nii praegustel tootjatel kui uutel tulijatel. Euroopa kontekstis on välja toodud, et sellel aastal peaks toodetud mürskude arv kasvama 1,9 miljonini ja järgmisel aastal 2,5-2,9 miljonini + neile lisaks teiste suurte tootjate, nagu Lõuna-Korea, USA, India, Pakistan jne toodang. Lisaks on huvitav märkida, et Rheinmetall plaanib 170 miljoni euro investeerimist Leetu laskemoona tootmiseks, nii et leedukad on aktiivsed ka sellel rindel.
Aktiivselt arendatakse ka mitmikraketiheitjaid, nii et HIMARSitele tuleb turule mitmeid konkurente, kes pakuvad sama võimekaid relvi isegi soodsamalt.
Venemaa aga samal ajal üritab Põhja-Koreast saada madalakvaliteedilisi mürske ehk siis jutud nende mürsutootmise suurendamisest on nagu nad on, lisaks otsib Venemaa Aafrikast ja Aasiast võimalusi tagasi osta kunagi sinna müüdud sõjatehnikat ja laskemoona. Kui neil kõik asjad mürskude tootmisega hästi oleks, siis poleks vaja nii käituda, aga järelikult ei ole. Sama kõnekas on lugu nende Shahed-tüüpi droonide tootmisega Alabugas, kus Musta mandri naiste nobedate näppude all pidid valmima neid droone suurtes kogustes, aga piisas ukrainlaste rünnakust Iraanist toodud droonide lao pihta, kui Shahed droonide kasutamine katkes mitmeks päevaks järjest.
Dagestanis toimusid rünnakud sünagoogi ning õigeusu kiriku pihta, lisaks lasti maha üks õigeusu preester. Marina Ahmedova kirjutas Dagestani taustast selles kontekstis natuke laiemalt. Dagestan on üks väheseid regioone Venemaal, kus iive on positiivne, aga samas on tegemist ühe kõige vaesema regiooniga, pea 90% eelarvetuludest on Venemaa keskvalitsuse poolt antud dotatsioon. Venemaal tunnevad noored dagestanlased ennast teise sordi inimestena ning venelased kasutavad nende suhtes ühte sõna, mida teavad ka need eestlased, kes pidid olema okupatsiooniväes. Seetõttu olevat Dagestani noored oma pilgud suunanud hoopis araabia maailma suunas ning kõige popim koht dagestanlaste jaoks pidi olema hoopis Araabia Ühendemiraadid.
Rünnakus osalesid kohalike ametnike lapsed ja lisaks neile üks MMA võitluskunstide ekspert ehk siis tegemist oli kohaliku eliidi esindajate, mitte vaesusest rahulolematute inimestega ning Ahmedaova sõnul näitab see seda, et probleemid on Dagestanis palju sügavamad ning nö separatismi idee pidavat järjest rohkem kandepinda leidma kõigi ühiskonnagruppide hulgas.
Huvitav on veel märkida, et Venemaa z-blogijate sõnul aitas rünnakute läbiviijaid fakt, et Dagestanist oli palju kogenud operatiivtöötajaid viidud samal ajal Peterburi ja Moskvasse, kus kardeti Prigožini nö mässu aastapäevaga seotud võimalikke intsidente, aga juhtus neil hoopis endal kodus. Venemaa annab sinna regiooni niigi väga palju vahendeid, samas Moskvas mõistetakse, et sõja ajal seal piirkonnas suuremate repressioonide läbiviimise korral võib rahulolematus plahvatada kogu regioonis ning siis võib olukord väljuda täielikult kontrolli alt.
Jaanide ajal olin Saaremaal ühel saare küla kogukonna väga toredal jaanitulel ning külavanem Margus soovis tervitada omalt poolt kõiki ülevaadete lugejaid. Tervitus edasi antud. 🙂
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
