Rinnetel on jätkunud viimase nädala jooksul väljakujunenud muster, kus Ukraina ründab Kurski oblastis, aga Venemaa rünnakute raskuskese on Donbassis, peamiselt Pokrovski ja Toretski suundadel, aga mõlema poole edasiliikumine on viimastel päevadel oluliselt aeglustunud.

Kurski rindel on viimaste päevade meediatähelepanu suures osas endale saanud kolm silda üle Seimi jõe, milliseid kõiki Ukraina armee tabas liugpommidega ja siis ka ajutisi pontoonsildasid, mida Ukraina armee ründas ka droonidega ning mille eluiga pikaks ei ole osutunud. Ja kui isegi suudad pontoonsilla üles panna, on selle läbilaskevõime oluliselt väiksem, mistõttu kipuvad siis tekkima tehnika tropid mõlemale poole ning need on suurepärasteks sihtmärkideks. Ukraina sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko arvates ei ole välistatud, et nädala teises pooles liiguvad Ukraina üksused päris kiirelt lääne poole ning õige varsti võib Ukraina kontrolli alla lisanduda rohkem kui 500 ruutkilomeetrit maad.

Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno andmetel on Ukraina üksused jõudnud lääne poole liikudes juba Kulbakist põhja pool asuva Novoivanovkani ning kui nad suudaksid sealt lääne poole edasi liikuda, siis võib päris arvestatav osa Venemaa sõjaväelasi jääda ümberpiiramisohtu. Seal on Venemaa armeel kaks varianti – kas lahkuda kiirelt Kulbaki piirkonnast või üritada üle uuesti rajatavate pontoonsildade juurde tuua abijõude, aga siiani on Ukraina suutnud need kiirelt kasutuskõlbmatuks muuta. Nii et Ukraina suurem edenemine tuleks pigem läbi Venemaa arme poolse nö hea tahte avalduse, sest siiani on käimasolevas sõjas Venemaa üksused ümberpiiramisohu tekkimisel alati eelistanud lahkumist.

Aga see pole ainus probleem Venemaa jaoks. Venemaa enda z-kanalites leviva info kohaselt on Ukraina üksused kahelt poolt mööda liikunud Sudžast põhja pool asuvast Malaja Loknja asulast ning ka seal olevat oht, et asulas asuvad Venemaa sõjaväelased võivad sattuda piiramisrõngasse ning Venemaa armee jaoks tulevat alarmeerivaid signaale ka Kornevo suunalt, kus Venemaa kaitseliin on küll pikki veetakistust ja kõrgendikke, aga Venemaa sõjaväelaste võitlustahe olevat madal ning mingitest lõikudest olevat nad Vassil Pekhno sõnul ka lahkunud, aga Ukraina armee ei oskavat kujunenud olukorras seisukohta võtta, et kas see on nüüd tegelikult ka positsioonidelt lahkumine või hoopis katse Ukraina armeed sealt suunast ründama meelitada.

Venemaa z-kanalites on omajagu arutelusid teemal, et miks Venemaa kujunenud olukorras midagi mastaapsemat ette ei võta, sest toimunud on sündmus, mis veel mõned aastad tagasi tundus täiesti mõeldamatu – teise riigi armeeüksused on Venemaa territooriumil ning arendavad seal aktiivset lahingutegevust. Et ehk nüüd peaks lõpuks olema kätte jõudnud hetk, kus Venemaa kuulutab Ukrainale sõja.

Z-kanal Kremljovskaja tabakerka toob välja mõned aspektid, miks seda ei tehta:

1. 21. sajandil ei taha eriti keegi kellelegi sõda kuulutada, sest see seab koheselt agressorile raamid, lisaks võivad seetõttu suhted halveneda riikidega, kellega siiani olid agressoril kas siis head või neutraalsed suhted. Nn erioperatsiooni formaat annab agressorile rohkem paindlikkust. Kui kuulutada välja sõda, siis suure tõenäosusega oleks koostöö jätkumine seniste partnerriikidega tõsise löögi all, eriti puudutaks see Hiinat, aga ka Indiat.
2. Sõda peab lõppema ühe poole võiduga, seda ei ole võimalik enam nii lihtsalt lõpetada, samas kui nö sõjalist erioperatsiooni võib lõpetada suvalisel hetkel, teatades, et erioperatsiooni eesmärgid said täidetud.
3. Sõja kuulutamine suurendaks Venemaa juhtidele survet kasutada tuumarelva, aga tuumarelv on kaitserelv, mitte ründerelv, lisaks on Hiina selgelt väljendanud oma seisukohta, et nad seda ei tolereeriks ning suhete järsku halvenemist Hiinaga Venemaa endale lubada ei saaks.

Enda poolt lisan, et nö erioperatsiooni formaat võimaldab agressoril pisendada sissetungi olulisust rahvusvahelises plaanis ehk siis nii käitudes saab sõja kommunikatsioonis lokaliseerida nö piirkondlikuks konfliktiks ning Hiina on siiani lähtunud oma retoorikas just sellest, Venemaa poolt defineeritud määratlusest, et Ukrainas toimuvat piirkondlik konflikt. Selline määratlus pehmendab ka agressori positsiooni, sest kui agressiooni puhul on selgelt määratletud agressor ja osapool, kellele kallale tungiti, siis konfliktis on kaks osapoolt, kus süüd on mõlemal poolel.

Ukraina liikumine Kurski oblastisse on Venemaa juhile äärmiselt valus hoop, sest selgus, et Putini poolt hoolikalt loodud müüdid andsid hoopis vastupidise efekti:

1. Venemaa elanikele on aastakümneid sisendatud, et vähemalt Euroopas neid kõik kardavad ja mitte keegi ei julge tuumariiki sõjaliselt rünnata. Just sellega seletatakse ka näiteks seda, miks Ukraina sai Sumõ oblastis oma jõude Kurski oblastisse sissetungiks koguda. Lihtsalt Venemaa poolel keegi ei uskunud, et Ukraina julgeks seda teha. Minu jaoks oli huvitav lugeda selles kontekstis Venemaa z-kanalis Vault-8 kirjutatud teksti, kus arutleti teemal, et Venemaal oleks Eesti eeskujul vaja Kaitseliidu sarnast struktuuri oma territooriumi kaitsel.

Ma lisan enda poolt, et kui meile on teada, et ajalooline vaenlane on idapiiri taga, siis Venemaa inimesed elasid teadmises, et neid ei julge mitte keegi rünnata, seetõttu pole vaja ka mingeid kohalike elanike baasilt moodustatud relvastatud üksusi, lisaks kardab autoritaarne võim oma rahvast, talle on võimul püsimise jaoks oluline sunniaparaat, mille lojaalsuses võib kindel olla, aga rahva toetusele autoritaarsed režiimid ei looda.

2. Putin ei olegi mingi alfa-isane, vaenlane tungib Venemaa territooriumile, aga selle asemel, et Kurski oblastis käia, käib ta hoopis Aserbaidžaanis ning külastab paari piirkonda Venemaa Kaukaasia osas ehk siis see nagu ei läheks talle üldse korda, see on nagu teisejärguline probleem. Üks Venemaa propagandakanal üritas seda pehmendada jutuga, et rindetsooni lähedusse minnes käituks Putin nagu Zelenski, aga sellist võrdlust ta ei tahtvat.

Nüüd on järjest ka välja hõigatud mitmeid kuupäevi, mille jooksul peaks Ukraina üksused olema Kurski oblastist välja tõrjutud, aga sõjas on vaja selleks armeeüksuseid. Kuna Putini jaoks on jätkuvalt prioriteet Pokrovski suund Donbassis, siis tekib küsimus, et mis jõududega peaks Venemaa armee suutma seda teha. Telekanalites on Venemaal järjest rohkem esitatud konstruktsiooni, et kuna ajateenijad on vande andnud, siis ei tohiks mingeid probleeme tekkida nende sõjategevuses kasutamisega ning soovi korral saaksid nad juba praegu lepingu sõlmida.

Ometi on see teistpidi oma läbikukkumise tunnistamine, sest Venemaa armee pidi ilma nendeta hakkama saama, lisaks on ajateenistuses palju noori Moskva ja Peterburi regioonidest ning rahulolematuse levimine sinna ei ole Putini jaoks heaks märgiks. Kõigele lisaks olevat enamus ajateenijaid pea olematu väljaõppega ehk siis kuluks vähemalt kaks kuud aega, kui nad lahinguväljaõppe käigus nö võitlusvõimelisemaks muutuksid. Kõige lisaks on veel küsimuste küsimus selles, et kas neil sellistes oludes üldse oleks mingitki motivatsiooni sõdimiseks.

Teine variant on Kurski oblastisse tuua reserve teistest rindelõikudest. Selgus, et vabu võitlusvõimelisi reserve on vähe. Väidetavalt on Venemaa hakanud ära liigutama oma üksuseid ka Luganski ja Zaporižža rinnetelt, aga kuuldavasti on Ukraina poolt kohe nende lõikudes toimunud vasturünnakud, mille kohta on infot, et sealt on Venemaa üksuseid ära viinud ja loodetavasti on reedel selles osas rohkem informatsiooni.

Kurski teema lõpetuseks ka natuke koomilisem seik. Eelmises ülevaates kirjutasin videost, kus üks Venemaa sõjaväelane kurtis, et keegi ei tahtvat Kursis kohalikest sõdida. Sõjaväelasena esitles meest Komsomolskaja Pravda ajakirjanik Dmitri Stešin, kes seda videot levitas. Hiljem selgus, et tegemist on hoopis Peterburi tavanditeenust pakkuva ettevõtja Kiril Suvoroviga, kelle teenuste hulka kuulub ka näiteks sõjas hukkunute transport, neile hauakivide tegemine, matmine ja kremeerimine. Mees ise ei tahtvat sõjas osalemisest midagi kuulda, enda sõnul oli ta lahingute piirkonda viinud lihtsalt humanitaarkaupa, aga teiste suunas näpuga näitamises on kõva poiss.

Ukraina olukord on keeruline Donbassis, aga enda poolt lisan, et Ukraina meedias on omajagu kanaleid, kes armastavad kõigele värvi kõvasti juurde panna ning nende sõnul on Ukraina armeel Pokrovski suunal vaat et katastroof. Reaalsuses on seis keeruline, aga katastroofist on asi kaugel. Pokrovski suunal on Ukraina jaoks kaitsetegevuse organiseerimisel olnud probleemiks nii maastik kui piirkonna asustustihedus ehk siis Otšeretinest lääne pool oli suhteliselt hõredalt asustatud ja üpriski tasane maa, lisaks maastik, kus palju väikeseid ojasid.

Nüüd on Venemaa jõudnud Otšeretinest loode ja lääne poole edasi liikudes jõudnud kohtadesse, kus Ukrainal on korralikud kaitseliinid pikki veetõkkeid ja kõrgendikke, mistõttu Venemaa on suutnud nüüd edasi liikuda veel peamiselt edela suunas, aga seal on ka nad jõudnud tööstusrajoonideni, kus on Ukraina armeel võrratult parem kaitses olla, sealt Venemaa armee enam edasi nii kiirelt ei suuda liikuda ning Mirnogradi ja Pokrovskiga on hoopis omaette lood, sest need on suhteliselt suured linnad, mille äravõtmiseks on väga palju jõudu vaja, aga tuleb arvestada, et Venemaa kõige võitlusvõimelisemad üksused kannavad praegu suuri kaotusi seal suunal ning Pokrovskini on neil siiski olusid arvestades veel pikk maa minna.

Nju-Jorki suunalt on Venemaa edenemine aeglustunud ning Deep State kaardi järgi sooritas Ukraina seal eduka vasturünnaku. Ukraina armee sõjaväelase Kiril Sazonovi sõnul on asulast vähemalt 20% jätkuvalt Ukraina armee kontrolli all. Toretske suunal olevat Venemaa viimastel päevadel pealetungi aktiivsust natuke vähendanud, aga väikesed edenemised neil seal siiski on.

Putini ootamatut külaskäiku Aserbaidžaani on kajastatud meedias ka sellises võtmes, et peale Hiina lõplikku loobumist Sila Sibir 2 projektist ei ole Venemaal oma gaasi pikemas perspektiivis eriti kuskile enam müüa. Hiina ei vaja tulevikus enam nii palju fossiilseid energiakandjaid, sest nad arendavad energiasõltuvuse vähendamiseks alternatiivseid tehnoloogiaid ning selles kontekstis oli kõnekas CNEV Postis avaldatud info, et esimest korda ületas tänavu juulis Hiinas müüdud elektriautode ja hübriidide osa 50% ehk siis juulis Hiinas müüdud autodest oli 50,84% kas elektriautod või hübriidid, kusjuures aasta lõikes on see näitaja väljaande andmetel 43,1% ehk siis elektriautode ja hübriidide turuosa kasv on Hiinas kiire, aga see tähendab, et Hiina ei vaja tulevikus nii palju imporditud fossiilseid kütuseid.

Selles kontekstis on ka mõistetav Hiina pakkumine, et nad on nõus Sila Sibir 2 kaudu ostma Venemaa gaasi ainult Venemaa siseturu hindadega, mis aga olevat subsideeritud ehk siis hinnatase 60 dollarit tuhande kuupmeetri eest ei kata tehtud kulutusi ning siiani on seda vahet kaetud rahast, mida saadi maagaasi kallimalt välismaale müümisel, aga sellistel tingimustel selle Hiinale müümine ei ole mõeldav.

Venemaa oskas oma mõtlematu käitumise tulemusena kiirelt kaotada pikkade aastakümnete jooksul kättevõideldud maagaasi turuosa tulusas Euroopa turusegmendis, aga seda millegagi asendada ei õnnestu, samas kui Euroopas on nende turuosa täidetud teiste tegijate poolt.

Nii mitmetegi analüütikute arvates võib Putin loota, et tal õnnestuks tulevikus Euroopasse müüa Venemaa gaasi Aserbaidžaani gaasi nime all, sest Euroopas on keeruline selgeks teha, kui palju aserid ikka ise toota suudavad. Loomulikult ei saaks Venemaa nii müüa väga suuri koguseid, aga raskel ajal on iga euro abiks.
Venemaa on jätkub kiire sündimuse langus, kuigi Putin üritab selles kontekstis ka reaalsust eirata ja nii on neil käsil pereaasta ja räägitakse, et seitse last peres on väga tore, samas reaalses elus ei kipu Venemaa elanikud, eriti aga venelased, Putini üleskutseid kuulda võtma selles osas. See on üks probleem, aga väga suur probleem on ka erialaspetsialistide puudusega, nii on The Moscow Times andmetel Venemaal puudu rohkem kui 5000 selle valdkonna arsti ja vähemalt samas suurusjärgus ämmaemandaid. Kokku olevat aga Venemaal eelmisel aastal puudu olnud The Moscow Times andmetel 29000 arsti ja 63000 meditsiinitöötajat.

The Moscow Times’i andmetel olevat peamine põhjus madalates palkades, nii teenivat kolmandik Venemaa arste kuus 20000-40000 rubla (1 euro on 102 rubla Venemaa keskpanga kursi järgi) ja kolmandik vahemikus 40000-60000 rubla. Ehk siis kolmandiku põhipalk on vahemikus 200-400 eurot ja kolmandikul 400-600 eurot kuus, millele lisaks tehakse lisavahetusi.

Eestis oli võrdluseks eelmise aasta märtsis arstide mediaanpõhipalk 3109 eurot, koos lisatasudega 3780 eurot kuus. Mediaani puhul saavad pooled vähem ja pooled rohkem sellest arvust palka.

Lisaks kurdetakse Venemaa meedias, et ka nende õpetajate palgatase pidi olema riigis kõigist ametitest üks kõige madalamaid ning seetõttu olevat seal järelkasvust väga suur puudus.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING