Ma olen tänavu kevadest alates korduvalt kirjutanud Ukraina armee probleemidest lõunarindel seoses Venemaa helikopteritega KA-52, millelt lastavad laserjuhitavad tankitõrjeraketid 9K121 Vihr lendavad kuni 12 kilomeetri kaugusele ning nii jäid helikopterid Ukraina sõjaväelaste käsutuses olnud mobiilsete õhutõrjekomplekside laskeulatusest välja, aga moodsaid lennukeid nende helikopterite allatulistamiseks Ukrainal pole. Tõsi, mõned helikopterid õnnestus Ukrainal ka alla tulistada, aga tihtipeale oli see seotud ülisuure riskiga, kus diversioonigrupid proovisid üle miiniväljade liikuda helikopteritele lähemale ning peale lasu tegemist oli neil keeruline ennast päevasel ajal varjata.
Neid rakette sai helikopteri külge panna korraga omajagu ning nii võis üks helikopter teha tervele soomuskolonnile oluliselt kahju. Ent helikopteril on ka miinuseid võrreldes lennukiga, eeskätt lennuulatus, mistõttu nad ei saa rindejoonest väga kaugel asuda, siis kukuks nende efektiivsus oluliselt. Peale Dnepri läänekaldalt taandumist liigutas Venemaa lõunarindel oma helikopterid Berdjanskisse ning Krimmis asuvasse Džankosse, kusjuures kõige rohkem helikoptereid asus Berdjanskis. Venemaa kartis helikopterite ründamist Storm Shadow/ Scapl EG tiibrakettidega, seetõttu paigutati helikopterid lennuväljal üksteisest võimalikult kaugele ning helikopterite külgedele ehitati betoonist plaatidest kaitserajatised, mis pidid neid kaitsma tiibraketi plahvatuse järel horisontaalselt lendavate kildude eest.
Ma olen korduvalt ja korduvalt varem kirjutanud, et Venemaa helikopterite vastu oleks maapinnal väga efektiivne relv kassettmoonaga ATACMS raketid ning ideaalis oleks neid vaja olnud juba neli kuud tagasi. Kaks nädalat tagasi oli olemas info, et ATACMS raketid on juba Ukrainas, aga mis tüüpi raketid, sellest infot ei liikunud. Kuni eile ööni, kui Ukraina korraldas operatsiooni „Dragonfly“, mille raames lasti kolm ATACMS raketti Berdjanski lennuväljale ja kaks Luganski lennuväljale. Berdjanski rünnakust tehtud öiste videote põhjal võis arvata, et Ukraina kasutas kassettmoonaga raketti ning päeval Berdjanskist tehtud fotodelt on selgelt näha, et Ukraina kasutas raketti MGM-140A. Millega tegu? See on tõeline hävituse külvaja, maksimaalselt suure lõhkepea nimel on ohverdatud lennukaugust, mis on maksimaalselt 128 kilomeetrit. Rakett sisaldab 950 granaati M-74 APAM (Anti-Personnel, Anti-Material), mis paiskuvad teatud kõrguses laiali, kattes granaatide plahvatusest tekkinud kildudega kuni 33000 ruutmeetrit maapinda.
ATACMS rakettidel on lisaks üks suur eelist Storm Shadow/ Scalp EG tiibrakettide ees – neid saab lasta kõigi Ukraina käsutuses olevate HIMARSitega ja ka osade M-270-ega. Kui lennukite õhkutõusmist saab Venemaa õhuluure fikseerida ning see võimaldab valmistuda tiibrakettide rünnakuteks, siis ballistilise raketi väljalaskmise järel on neil aega reageerimiseks väga vähe, see tabab neid ootamatult, pealegi ei lenda ATACMS raketid nö sirgel trajektooril, vaid teevad lennu ajal manöövreid, mis teevad nende tabamise õhutõrje jaoks veelgi keerulisemaks.
Venemaa z-blogijad kirjutasid, et Ukraina rünnak Berdjanski lennuväljale oli mitmekäiguline ja suurepäraselt läbi viidud. Väidetavalt oli USA varem kartnud, et Venemaa õhutõrje suudab küllaltki suured ATACMS raketid maha võtta ning just see asjaolu olevat takistanud nende rakettide üleandmist. Berdjanskis oli Venemaal mitmekihiline õhukaitse, mis koosnes Buk-M3, Pantsir S-1 ja Pantsir S-2 õhutõrjekompleksidest, aga seal ei ole S-400. Kohapealt laekunud info kohaselt oli Buk-M3 küll raketid välja tulistanud, aga ei olnud tabanud. Kõik ATACMS-id tabasid ning tulemus on Venemaa armee jaoks nii karm, et mitmete z-blogijate sõnul oli see üks suuremaid kaotusi tehnikas senise sõja jooksul.
Lisaks on küsimärke selle osas, et millega tabati nii Luganskis kui Berdjanskis laskemoonaladusid, mis sisaldasid lennuvahenditelt lastavat moona, sest kassettmoonaga rakett vaevalt suudaks mõlemas sihtpunktis need laod hävitada, nende rakettide otstarve on teine. Seega pidid rünnakus suure tõenäosusega osalema ka teist tüüpi lõhkepeaga ATACMS raketid või isegi Storm Shadow/ Scalp/EG tiibraketid. Berdjanskist tulnud info kohaselt oli Pantsir S-2 hävitatud peale ATACMS rünnakut, suure tõenäosusega AMG-88 HARM rakettidega.
Rünnakute tagajärjed olid Venemaa jaoks katastroofilised ning mis veel olulisem, see muudab järsult mängureegleid. Kui Berdjanskis kestsid plahvatused laskemoonalaos kuni kella neljani hommikul, siis Luganski plahvatasid viimased lõhkekehad kell 11 hommikul. Berdjanskis kaotas Venemaa üheksa üheksa helikopterit, Luganski kohta on infot tänahommikuse seisuga palju vähem. Küll aga tähendavad toimunud rünnakud seda, et Venemaa peab helikopterid viima rindejoonest kaugemale, aga lõuna pool on Aasovi meri, seega tuleb nad viia kas kaugemale Venemaale või okupeeritud Krimmi, aga mõlemal juhul vähendaks see oluliselt nende helikopterite kasutusefektiivsust lõunarindel, eriti just Berdjanski ja Tokmaki suunal.
Ukraina armee andmetel olid Berdjanskis baseeruvad helikopterid teinud rünnakuid Avdiijivkale, nüüd väheneb võimalus nende rünnakute jätkumiseks ja kõige parem kogu asja juures on see, et Venemaal ei ole ATACMS rakettidele vasturohtu. New York Times-i andmetel on väidetavalt Ukrainale esimeses partiis üle antud 20 ATACMS raketti, millest viis on tänaseks ära kasutatud. Tahaks väga loota, et nüüd ärkavad ka sakslased ning annavad omalt poolt tiibrakette Taurus lisaks, need kuluksid kohe väga marjaks ära.
Olukorrast rinnetel ka. Avdiijivka juures on Ukraina sõjaväelaste andmetel vaiksem, aga eeskätt seetõttu, et Venemaa pidavat ümber grupeerima oma üksuseid ja valmistuma uuteks rünnakuteks. Kui Avdiijivkast põhja pool ei ole Venemaal viimaste päeva jooksul edu olnud, siis lõuna pool on nad natuke suutnud edeneda Pervomaiske suunal ning põhja poole on nad ühe põllukvadraadi ka saanud enda kontrolli alla. Lahingute intensiivus on varasemaga võrreldes kordades langenud, aga väidetavalt oli Venemaa kasutanud termobaarilise relva uuemat versiooni TOS-2 (Tosotška), mis on TOS-1 väiksem ja mobiilsem versioon.
Sõjapidamist nii seal kui mujal rinnetel on mõjutanud halvenenud ilmastikuolud, mistõttu on oluliselt langenud luuredroonide kasutamise efektiivsus ning see võib mõjutada eeskätt Ukraina suurtükkide kasutamist, mis vajavad efektiivseks tööks täpseid koordinaate. Ajakirjanik Juri Butuzovi sõnul kasutas Venemaa Avdiijivka ründamisel kolme brigaadi ning Venemaal oli olnud ülekaal elavjõus 3-4 korda. Ukraina kaitse püsis tema sõnul peamiselt 110. mehhaniseeritud brigaadi õlul. Oryx’i poolt kogutud fototõestuste alusel on välja toodud, et Avdiijivka pärast peetud lahingus kaotas Venemaa viimastel päevadel kokku viis korda rohkem tehnikat kui Ukraina ning nende kaotused ulatusid 135 ühikuni, kusjuures tuleb arvestada, et osa hävitatud tehnikat jääb ka sellest arvestusest välja. Venemaa sõjaväelased kurdavad, et Ukraina kasutavat suurtükkidest lastavat kassettmoona, mida neil ei olevat. Kaotused elavjõus on Venemaa poolel suured, eriti suuri kaotusi kandis sealsamas lähedal Horlivkas mobiliseeritutest moodustatud üksus.
Bahmutist lõuna pool üritavad Ukraina üksused liikuda Kurdjumovka suunal, kus asula kõrval asub kohe Zelenopilja asula. Ukraina jaoks on need asulad olulised, sest asuvad kõrgendikul ning seal asuvad Venemaa üksused segavad pealetungi Andriijivkast ida poole. Ukraina armee andetel on Venemaa ka sinna rindelõiku toonud reserve ning pole välistatud, et Venemaa üritab lähiajal suuremaid vasturünnakuid korraldada.
Luganski oblastis on Kupjanski suunal Venemaa ümber grupeerimas oma üksuseid, peale mida võivad taastuda rünnakuüritused Kupjanski suunal, aga viimaste päevade jooksul on Ukraina seal isegi natuke maad tagasi suutnud võtta. Sügisilmad mõjutavad seda rindelõiku vaat et kõige rohkem, mistõttu võib seal rasketehnika kasutamine rünnakutel edaspidi palju problemaatilisemaks muutuda ning et Ukraina on seal rindelõigus peamiselt kaitses, tuleb see isegi Ukrainale natuke rohkem kasuks.
Lõunarindel on olnud viimastel päevadel suhteliselt vaikne, Ukraina rünnakuaktiivsus on langenud ning aktiviseerunud on pigem Venemaa üksused, kes korraldasid vasturünnakuid Verbove ümbruses. Venemaa z-kanalid kirjutavad Ukraina õnnestunud dessandist üle Dnepri Poima suunal, eks päeva peale selgub rohkem selle sündmuse kohta infot.
Tambov on eestlaste teadvuses kui linn Venemaal, millega seoses oli okupatsiooni ajal levinud ütlus „Tambovi hunt on sulle seltsimees“, mis pärines kriminaalide maailmast ja tähendas, et ma ei ole sinu sõber. Tamboviga seoses teatakse ka konstanti (mõned räägivad ka koefitsiendist), mida ajakirjanik Toomas Vabamäe defineeris kui kõrgkoolide füüsika ja teiste kursuste praktikumides kasutatavat universaalset suurust, mis tuleb mõõtetulemusega liita, lahutada, korrutada või jagada, et saada vajalik tulemus. Nüüd on Tambov taas Venemaal tegija, nimelt avaldati saates Vesti Nedeli uudislõik sellest, kuidas Tambovi leivatehas olevat muutunud „universaal-nahhaalseks“ (Kärna-Ärni määratlus) ehk siis kui vaja, toodavad nad leiba, aga kui vaja, siis toodavad sealsamas droone ehk siis panevad rallidroone kokku Hiinast saadud komponentidest. Imede maa, see Venemaa!
https://t.me/Ukraine_365News/6...Läti uudisteagentuur LETA kirjutab lahvatanud skandaalist, mille järgi tegi Läti ettevõte Arta-F sõja ajal koostööd Venemaa ettevõttega BTK-Grupp, mis alates aastast 2010 varustab Venemaa armeed vormiriietusega. Läti ettevõtte majandustulemused paranesid järsult peale sõja algust ning ettevõtte omanikud on Valdislav ja Vitali Andreejev. Lõunanaabrite teemal ka jätkan, nimelt kirjutab The Moscow Times, et Venemaa impordib nüüd kõige rohkem veine Leedust, talle järgnevad Georgia ja Läti, kusjuures Leedust imporditi selle aasta esimese kaheksa kuu jooksul veine rohkem 120 miljoni dollari eest, Läti vastav näitaja oli 79,5 miljonit dollarit. Veiniõed voolavad Venemaa poole ja ei näita kokkukuivamise märke.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
