Tänasel päeval võib öelda, et Ukraina üksuste liikumine Kurski oblastisse tuli Venemaa armee juhtide jaoks täieliku šokina, sest nad arvasid, et ähvardused toimivad ning seetõttu ei julge Ukraina armee liitlastelt saadud tehnika toel üle piiri liikuda. Ja mis liikuda, Venemaa luure ei suutnud tuvastada Ukraina üksuste ja tehnika koondumist piiri äärde ning just selles kontekstis hinnatakse kindralstaabi juhi Gerassimovi juttu väidetavalt üle piiri tulnud 300 ukrainlasest, sest kui oleks öelnud tuhat, siis oleks see olnud otsene ülestunnistust luure läbikukkumisest.
Venemaa z-kanalites kirjutati isegi, et kolm päeva enne Ukraina operatsiooni oli Venemaa Kurski suunalt viinud üksuseid Pokrovski suunale, mistõttu Kurski oblastisse jäidki peamiselt ajateenijad ja Ahmat-üksuste sõdurid ning erinevat Venemaa luurest olevat Ukraina luure olnud olukorraga kursis ja leiti, et nüüd on õige aeg käes.
Kuigi selget rindejoont ei ole välja kujunenud ja Ukraina kasutab palju diversioonigruppe kaugel vastase tagalas, siis hinnanguliselt on Ukraina kontrolli all tänasel päeva mitu korda rohkem territooriumi, kui Venemaa suutis Harkivi suunal viimaste kuude jooksul enda kontrolli alla saada. Venemaa meedias kõlavad jutud piirkonda saadetud suurtest reservidest, aga Venemaa z-kanalite andmetel neid reserve sellisel kujul ei pidanud kuskil näha olema ning Ukraina pidavat muudkui edasi liikuma.
Mis veel hullem, kuna kolmes Venemaa piiriäärses oblastis kuulutati välja nö terrorismivastane operatsioon (KTO), siis läks operatsiooni juhtimine armee käest FSB kätte, aga nemad sõdida ei oskavat. Piirkonda on saadetud vabu üksuseid, Venemaa poolelt räägitakse suurusjärgus 10-12 pataljonist, aga et nad on kokku korjatud erinevatest üksutest, siis kahte jalga lonkavat nii juhtimine ja üksuste omavaheline koordinatsioon, mistõttu on esinenud palju juhtumeid, kus Venemaa armee üksused ründavad teiste Venemaa üksuste sõjaväelasi. Kõige rohkem meedias kõneainet juhtum leidis aset Bolšesoldatski rajoonis, kus Venemaa sõjaväelased korraldasid eduka varitsuse kahele veoautole, mis lähenesid mööda maanteed ja nende luureinfo kohaselt olevat need olnud ukrainlased. Peale rünnakut aga selgus, et tulistati omasid, tulemuseks kaheksa hukkunud Venemaa sõjaväelast, nende hulgas kaks ohvitseri.
Venemaa sõjaväelased kardavad Ukraina armee diversioonigruppe, sest need liiguvad mööda metsasid Venemaa armee positsioonidest mööda ning ründavad siis nö selja tagant. Täpselt nii juhtus Sudžast kirdes asuvas Martinivkas, kus ukrainlased võtsid vangi suurusjärgus 30 Ahmat-üksuse võitlejat ning nendest tehtud video on täna sotsiaalmeedias kuum kaup. Ja mis Venemaa poole jaoks veel piinlikum – paljud Venemaa elanikud tunnevad selle üle siirast rõõmu, sest Ahmat üksuste sõjaväelaste lahkumist oma positsioonidelt nii, et löögi alla jäid ajateenijad, peetakse reetmiseks. Ukraina armee sõjaväelaste sõnul olevat neil vihjeliinid nö kuumad kohalike elanike infost selle kohta, kuskohas ollakse Ahmat-üksuse võitlejaid Kurski oblastis nähtud.
Mitte mingisugust kohalike elanike patriotismipuhangut või soovi ukrainlaste vastu lahingusse minna ei täheldata, väidetavalt on Kurski oblastist lahkunud suurusjärgus 76000 inimest, inimestest tühjades asulates tegutsevad aga marodöörid, kes tühjendavad poode ja inimeste poolt mahajäetud eluasemeid.
Mis on Ukraina armee edu taga? Koondan siia sõjaliste ekspertide Agil Rustamzade ja Aleksander Kovalenko mõtted.
1. Kurski oblast sobib suurepäraselt mobiilsete gruppidega lahingute pidamiseks, sest alad on metsased ja suuremad teed kulgevad metsade vahel, mistõttu ei saa Venemaa armee suuremas koguses üksuseid liigutada teisiti kui mööda teid, aga seal on nad suurepärasteks sihtmärkideks Ukraina armee jaoks. Palju kriitikat on saanud Venemaa üksuste liikumine kolonnides, aga ega alternatiivid paremad ole – üksi või väikestes gruppides liikudes on Venemaa tehnika suurepäraseks sihtmärgiks nii Ukraina armee diversioonigruppidele kui rallidroonidele, suuremate gruppide (kolonnide) puhul võib aga HIMARS saata kuumad tervitused, nagu juhtus Okjabrskoje küla juures, kus korraga hukkus z-kanali Kremljovskaja tabakerka andmetel 142 Venemaa sõjaväelast.
2. Venemaa armeel ei ole võitlusvõimelisi vabu reserve ning eriti oluline on siinjuures sõna „võitlusvõimelisi“, sest eelpoolnimetatud oludes kvantiteet ei taga edu, vaja oleks väga hea väljaõppega sõjaväelasi, kes oleksid võimelised metsades Ukraina hea väljaõppega sõjaväelastega sõdima. Sellised Venemaa armee sõjaväelased on aga enamuses hetkel hoopis Donbassis. Ja siis polegi vaja imestada, et Venemaa armee keskendub hetkel kaitseliinide rajamisele Kurtšatovist 8 kilomeetrit lõuna pool, et nii vähendada ohtu seal asulas olevale tuumaelektrijaamale.
3. Siiani olevat Ukraina armee suutnud suures osas tasalülitada Venemaa poolelt luuredroonide kasutamise, mistõttu nappivat Venemaal luureinfot Ukraina armee positsioonide kohta.
4. Ukraina üksused kasutavad efektiivseid EW vahendeid vastase rallidroonide mahavõtmiseks, samas kui nende rallidroonid saavad tegutseda probleemideta.
Viimastel päevadel on tekkinud Ukraina armeel küllaltki ootamatu probleem – Venemaa poolelt on Kiril Sazonovi andmetel vangi võetud rohkem 1000 sõjaväelast ning sellega seoses on küsimus, et kuidas käituda. Kõige loogilisem oleks nad viia kiirelt Ukrainasse ja nii juurde saada nö eriti hinnalist vahetusfondi, sest seda Venemaa ajateenijad ja Ahmat sõdurid on. Aga see operatsioon nõuab suuri pingutusi nii logistiliselt kui inimressursi mõttes, lisaks tahab see suur hulk inimesi ka pidevalt süüa ja juua. Ukraina sõjaväelaste sõnul nad ei oodanud, et Venemaa sõjaväelaste moraal on seal rindelõigus nii madal ning seetõttu ei olnud nad ka valmistutud nii suureks vangide arvuks. Kusjuures vangide arv pidavat pidevalt kasvama, selles osas mingeid muutusi polevat toimunud.
Ukraina edukas operatsioon on ülim alandus Putini jaoks, aga see löök anti hetkel, kus Putinil pole eriti millegagi vastata. Samas tuleb tunnistada, et ka Ukraina armee jaoks on see operatsioon kulukas piiratud ressursside tingimustes ning mida kaugemale nad piirist liiguksid, seda pikemaks muutuksid nende logistikaahelad ning teavad neid teid suurepäraselt ka Venemaa sõjaväelased.
Austraalia armee erukindral Mick Ryan analüüsis võimalikke stsenaariume ning tema sõnumi võib kokku võtta tõdemusega, et mida suuremat osa Kurski ja Belgorodi oblastist üritab Ukraina armee enda käes hoida, seda kulukamaks see nende jaoks muutub ning Mick Ryani arvates oleks ehk isegi mõistlik teatud operatsiooni faasis tagasi tõmbuda, kui kõik eesmärgid on saavutatud, samas kui piirkonda järjest lisanduvate Venemaa üksuste tegevuse tõttu hakkavad suurenema Ukraina kaotused nii tehnika kui elavjõu osas. Lisaks saaks seda ka rahvusvaheliselt presenteerida nii, et see operatsioon ei olnud eesmärgiga okupeerida osa Venemaa territooriumist, samas maksimeerides nii operatsiooni strateegilised ja poliitilised eesmärgid ning säilitades oma eliitüksuseid ja tehnikat, mida niigi napib.
Kui nii Kurski kui Belgorodi oblastitest on lahkunud piiri äärest kohalikud elanikud ning kogu infrastruktuur on muudetud kasutuskõlbmatuks, siis oleks Venemaa armeel sealt suunast juba võrratult keerulisem uut pealetungi organiseerida.
Hetkel aga Ukraina armee operatsioon ei ole veel oma tipphetke saavutanud ning kui küllaltki väikese vaevaga saab edasi liikuda, siis tuleb hetke kasutada ning eks siis aeg näitab, kas Venemaa suudab suuremat vastupealetungi lähemal ajal sealt suunast arendada või mitte. Kuni Venemaa armee ei ole Kurski rindele toonud oma teistelt rinnetelt appi võitlusvõimelisi üksusi, ei ole ka Ukraina armeel veel põhjust hakata tagasi tõmbuma. Väidetavalt on päris suurel alal Kurski oblastis hetkel võimuvaakum, kuskohast on Venemaa elanikud lahkunud, ei tööta politsei ja päästeteenistused ning sellisel juhul piisab küllaltki väikesest üksusest, et mingi asula Ukraina armee kontrolli alla saada.
Järjest leviv paanika on Ukraina armee parim sõber. Lisaks tuuakse mitmetes z-kanalites välja, et kui vertikaalne juhtimismudel toimib Venemaa armeel päris hästi näiteks Donbassis, siis Kurskis oleks vaja Venemaa üksustele horisontaalsemat juhtimismudelit, kus rohkem otsustusõigust delegeeritakse allapoole, aga hetkel olevat keeruline ette näha, et see lähimas tulevikus juhtuda saaks.
Olukorrast teistel rinnetel ka, kus asjad paraku ei ole Ukraina jaoks nii hästi arenenud. Nädalavahetusel suutis Venemaa armee edeneda Luganski rindel Svatovest loodes, Pišanje asula juures, lisaks seal lähedal ka Tabaivkast lääne poole. Sealt on 8 kilomeetri kaugusel läänes ülespaisutatud Oskili jõgi. Lähipäevad näitavad, kas Venemaa armee edenemine suudetakse seal peatada. Kurski oblastis kujunenud olukorraga seoses on Venemaa armee väejuhatusel vaja hädasti teistel rinnetel mingitki edu saavutada ning seetõttu rünnatakse suurte jõududega. Näis, kauaks neil võhma kujunenud olukorras jagub.
Venemaa armee suutis edeneda ka nii Pokrovski kui Toretske suunal. Kuigi Pokrovski suunaga seoses levisid jutud, et sealt olevat saadetud juba üksused Kurski oblasti poole teele, siis kaitses olevate Ukraina sõjaväelaste sõnul see Venemaa armee rünnakutegevusest küll välja ei paista ning jätkuvalt kasutavat nad ka rohkearvuliselt liugpomme.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
