Minu jaoks nädalavahetuse kõige olulisemad sündmused leidsid seekord aset Mustal merel, kus Ukraina ründas edukalt pealveedroonidega kahte Venemaa sõjaväe kasutuses olevat laeva ning ühtäkki muutus kogu olukord – riik, kellel Mustal merel ei ole sõjalaevasid, seadis ühtäkki ohtu kogu Venemaa kaubavahetuse edasise toimimise seal piirkonnas. Kui peale Ukraina sadamates oleva viljalaadimistaristu ründamist olid Venemaa z-patrioodid rõõmust vaat et hullumas, siis nüüd saabus välkkiire kainenemine ning räägitakse võimalikust Ukraina mereblokaadist, sest kirsiks tordile andis Ukraina omalt poolt teada, et edaspidi peavad kõik kaubalaevad, kes plaanivad minna Mustal merel asuvatesse Venemaa sadamatesse, arvestama asjaoluga, et need sadamad on ohutsoon.
Venemaa juhid arvatavasti ei uskunud, et Ukraina jätkub julgust rünnata Venemaa tankerit, aga Ukraina juhid teavad suurepäraselt, et Venemaal hinnatakse ainult brutaalset jõu kasutamist ning nüüd näitas Ukraina, et nende ähvardustel on tõsi taga. Venemaa propagandamasin üritas kiirelt lääne meediaruumi lasta ringlema jutu võimalikust keskkonnakatastroofist seoses tankeri SIG ründamisega, samas tegelikkuses oli esiteks tegu tühja tankeriga ning teiseks oli see spetsialiseerunud lennukikütuse veoks Venemaa armee lennuväele, sellega ei veetud ei naftat ega masuuti. Seoses gaasimüügi tulude kaotamisega on Venemaa veelgi enam sõltuvuses nafta ja naftatoodete ekspordist ning suurusjärgus pool vastavast ekspordist toimub Venemaa Musta mere sadamate kaudu. Ilma nende tuludeta Venemaa praegusel kujul sõjas jätkata ei saaks, aga samas ei suuda Venemaa ka kõiki kaubalaevasid turvata ning võite ise ette kujutada olukorda, kus kaubalaevasid konvoeerivad sõjalaevad satuksid Ukraina pealveedroonide rünnaku alla ning kaubalaevade ümber toimuksid tõsised lahingud. Ukraina arvatavsti nii tegutsekski ning peale selliseid rünnakuid oleks väga vähe järgi neid laevaomanikke, kes julgeksid oma laevasid Venemaa sadamatesse saata. Rääkimata sellest, et laevade ja lasti kindlustuste hinnad piltlikult öeldes kas lendaksid kosmosesse või ei tahetaks neid laevasid enam üldse kindlustada.
Venemaa propagandasaadetes igatahes hakkasid eile juba kõlama ettevaatlikud üleskutsed, et Ukraina vilja väljaveo lepinguga jätkamine oleks parem variant kui Venemaa sadamate mereblokaad, samas antakse endale ka aru asjaolust, et sellisel kujul viljalepingu juurde naasmine oleks Ukraina võit ja Venemaa häbi. Venemaa juhtkond otsustas oma raevu välja elada talle tüüpilisel moel ning seetõttu korraldati Ukraina vastu massiivne raketirünnak, milles osales 40 tiibraketti Kalibr / H-101 / H-555 (neist lasti alla 30) ja kolm aeroballistilist raketti Kinzal. Rünnaku peamine sihtmärk oli Hmelnitski oblastis Starokonstaninovskis asuv sõjalennuväli, kus teoorias peaksid asuma praeguse sõja faasi Venemaa suurima peavalu põhjustajad – nõukogude päritolu pommitajad Su-24M, mis on kohandatud tiibrakettide Storm Shadow väljalaskmiseks ja mitte ainult, meediasse ilmusid nädalavahetusel fotod, kus sellele lennukile on kohandatud ka prantslaste sarnane rakett SCALP/EG.
Loomulikult ühtegi Ukraina lennukit rünnaku ajal seal polnud, sest Ukraina armee õhuvägede meediaesindaja Juri Ignati sõnul tegutsevad lendurid raketirünnaku korral vastavalt protokollile ehk siis lennukid viiakse varulennuväljadele, milliseid pidi Ignati sõnul Ukraina armee käsutuses olema kümneid. Kui tiibrakettide lend võtab aega ja lendurid jõuavad ära lennata ka peale rakettide väljalaskmist, siis MIG-31M õhkutõusmise järel (millelt lastakse aeroballistilisi rakette Kinzal) pidavat lennukid asukohta vahetama koheselt, sest väljalastud rakett jõuaks kohale lihtsalt liiga kiiresti ning siis ei jõutakse enam reageerida.
Venemaa jaoks oli see rünnak eeskätt siseriiklikuks kasutamiseks, et vaigistada pahameelt seoses laevade ründamisega, kus Venemaa kaitseministeerium rääkis kõikide Ukraina pealeveedroonide hävitamisest olukorras, kus Venemaa sotsiaalmeedia oli täis videosid kreenis dessantlaeva vedamisest sadamasse. Siseriiklikult sai muidugi hõisata, et hävitati palju lennukeid ja brittide tiibrakette ning sellise vale ilu Kremli propagandiste jaoks on selles, et nende väideta paikapidavust pole võimalik kontrollida. Kui poleks ühte tillukest nüanssi. Nimelt järgmisel päeval ründas Ukraina nendesamade lennukite ja tiibrakettidega kahte silda, mille kaudu toimis lõunarindel asuvate Venemaa üksuste varustamine. Ehk siis alles on nii lennukid kui raketid.
Krimmi idaosas, Aasovi mere ääres kulgeb 113 kilomeetri pikkune maakitsus nimega Arbatskaja Strela, mis on maismaaga ühendatud lõunapoolses otsas ning mujal on see kõigist külgedest ümbritsetud veega. Põhja pool on maismaaühenduse loomiseks rajatud sild Henitšekiga ning kuuldavasti kasutati seda maakitsusel kulgevat teed (maakitsuse enda laius on 270 meetrit kuni 8 kilomeetrit) praktiliselt ainult sõjaväevedude tegemiseks ning kogu maakitsus olevat kaetud kogu ulatuses Venemaa õhukaitsega. Venemaa meedia poolt avaldatud fotode kohaselt sai see sild korralikult pihta ning lähima paari nädala jooksul, kui siiski, sealtkaudu Venemaa armee logistika enam toimida ei saa.
Ukraina ründas ka Tšongaris asuvat kahte maanteesilda. Visuaalselt on seal purustused väiksemad. Ühe silla juures tabas Ukraina küll täpselt silla algust, et tiibraketi lõhkepea tabaks silla konstruktsiooni, aga suure tõenäosusega lõhkepea ei plahvatanud soovitud kujul, mistõttu on ka purustused väiksemad. Tšongari silla puhul on Venemaa z-kanalites omajagu juttu sellest, et päris mitmed Storm Shadow raketid väidetavalt ei tabanud silda, vaid lõhkesid selle vahetus läheduses, aga z-kanalites on nende tiibrakettide kontekstis läbivaks jooneks verbaalne hala ja soigumine, sest nende vastu lihtsalt ollakse võimetud. Antud kontekstis lisaksin, et nädalavahetusel ilmus meedias ka intervjuu ühe tundmatuks soovida jäänud Ukraina sõjaväelasega, kelle sõnul korraldatakse rünnakud Storm Shadow rakettidega kolmekäigulise kombinatsioonina, kus kõigepealt lastakse lennukitelt Su-24 välja peibutusraketid ADM-160 MALD, mis väga hästi imiteerivad Venemaa radarite jaoks tiibrakettide andmeid. Kui Venemaa paneb tööle õhutõrjekomplekside radarid, lastakse hävitajatelt Mig-29 välja radaritevastased raketid AGM-88 HARM ning peale radarite hävitamist on Storm Shadow rakettide kord, mis tabavad sihtmärke.
Olukorrast rinnetel. Venemaa on aktiviseerinud rünnakuid Kupjanski suunal, samuti ründavad nad arvestatavate jõududega Novoselivske asulat, Ukraina on suutnud nädalavahetusel tagasi võtta maad Karmazinovka suunal ning nad olid edenenud ka Kovalivka suunal, aga olid sealt sunnitud taanduma. Ukraina armee esmane prioriteet seal rindel pidavat hetkel olema vastase suurtükisüsteemide hävitamine, et teha vastasel võimalikult keerukaks uute pealetungikatsete tegemise.
Lõunarindel oli kõige ägedamad lahingud Robotine ümbruses, kus venemaa tõi lahinguväljale reservist uusi jõude ning nii suutsid nad natuke Ukrainat eemale tõrjuda nii Verbove suunalt, kus Ukraina oli jõudnud juba Venemaa peamiste kaitseliinideni. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et vasturünnakud on kulukad nii elavjõu, laskemoona kui tehnika osas ning kui Venemaa otsustab kaitses olemise asemel rünnata, siis on see Ukraina armee jaoks sobiv variant. Eks paistab, kuidas hakkab Venemaa armee olukorda mõjutama logistikaprobleemid, sest just Melitopoli piirkonna varustamine toimus suures osas läbi Krimmi. Praegu on Venemaa lõunarindel väga suure osa oma vägedest paigutanud esimesse kaitseliini, millest läbimurdmine praegusel kujul on Ukraina jaoks äärmiselt keeruline lähimal ajal, samas võimaldab selline Venemaa armee tegutsemine Ukrainal efektiivsemalt neid distantsilt hävitada.
Donbassis olid kõige aktiivsemat lahingud jätkuvalt Bahmutist lõuna pool, aga ka seal on Venemaa toonud nii palju täiendusi, et praegusel hetkel on Ukraina armee jaoks mõistlikum Klišeejevka juures vaenlast distantsilt hävitada ja et nende käes on kõrgustikud ning nad saavad kasutada kassettmoona, siis tuleb keskenduda vaenlase elavjõu hävitamisele.
The Washington Post’is ilmus materjal Ukraina armee eriüksuse Alfa tegutsemisest nii Donbassis kui lõunarindel. Eriüksuse sõjaväelaste sõnul on lõunarindel rindepiirkonnad nüüd niivõrd mineeritud, et nad ei saa lahingülesannete täitmiseks enam samamoodi vaenlase kontrolli all olevale territooriumile hiilida nagu nad seda möödunud aastal tegid. Kujunenud olukorras on nad võtnud kasutusel järjest rohkem uusi tehnoloogilisi lahendusi ja nii on ka artikli juures video vastase elektroonilise sõjapidamise vahendite hävitamisest, kus eriüksus ründab rallidrooniga (FPV) lõunarindel Pologis asuvas tornis elektroonilise sõjapidamise kompleksid Pole-21, mis segab satelliitsidet ning mõjutab Ukraina poolt kasutatavat täppismoona tabamistäpsust. Droonirünnakule järgnes kiirelt täppisrünnak HIMARS mitmikraketiheitjalt, mis purustas torni ülemise osa. Eriväelaste sõnul ongi nende kõige efektiivsemad relvad nüüd erinevad tapjadroonid, milliseid kasutatakse vastavalt droonide spetsiifikale erinevate sihtmärkide tabamiseks, aga selgeks prioriteediks on Venemaa elektroonilise sõjapidamise vahendite hävitamine.
The New York Times’is ilmus Roger Coheni pikk artikkel „Putini igavene sõda“, kus autor on käinud sõja ajal Venemaa erinevates regioonides ja püüab mõista, kuidas Venemaa elanikud suhtuvad sõtta Ukrainas. Lõpetan tänase ülevaate Roger Coheni putinismi definitsiooniga sellest artiklist: „Putinism on postmodernne vastuolude kogum. See ühendab näruse nõukogude nostalgia maffiakapitalismiga, ortodoksse kirikule pühendumise kasvava perekondade lagunemisega, ägedad rünnakud "unipolaarsele" Ameerika maailmale taaselustatud Venemaa imperialistliku agressiooniga – kõike hoiab koos dissidentide häälte halastamatu mahasurumine ja vägivalla kasutamine, kui vaja. Järgmine ülevaade kolmapäeval.
