Lahingutegevus. Rinnetel on jätkuvalt kõige aktiivsem lahingutegevus Donbassis Bahmuti ümbruses. Venemaa surve on natuke vähenenud Soledari suunalt (Bahmutist põhja pool) ja hetkel käivad Ukraina jaoks kõige raskemad lahingud Bahmutist lõuna pool, Klišeejevka juures. Ukraina armee andmetel kasutab Venemaa Bahmuti pärast peetavates lahingutes nüüd peamiselt oma kõige võitlusvõimelisemaid üksusi ning Ukrainal ei ole kerge. Prigožin jõudis juba meedias välja hõigata, et wagnerlased võtsid ära Ukraina kaitse jaoks ülimalt olulise Klišeejevka, aga järjekordselt suutis ta sündmustest ette rutata ning Ukraina enda andmetel ei ole asula ära võetud ja wagnerlaste asemel on seal Venemaa poolelt lahingute peamist raskust kandmas hoopis dessantväelased, kes sõdivad hästi.
Kui Klišeejevka peaks Venemaa kontrolli alla minema, siis tekib potentsiaalne oht Bahmuti varustamisega, sest Klišeejevkast läänes on maantee, mille kaudu toimub Bahmuti varustamine kõigeks lahinguteks vajaminevaga. Ukraina poolelt laekunud info kohaselt oli nende arvates Soledari operatsioon Venemaa jaoks pigem pettemanööver, et meelitada ukrainlasi sinna viima lisajõude, nõrgendas nii Klišeejevka kaitset. Ukraina aga oli pigem nõus lahkuma Soledarist headele kaitsepositsioonidele asulast läänes, samas mitte nõrgendades kaitset Bahmutist lõunas, sest kui Venemaal peaks õnnestuma läbi lõigata Bahmuti kõige olulisem varustustee, oleks linna edasine kaitsmine problemaatiline. Venemaa on jätkuvalt aktiivne ka Avdiijivka ümbruses. Marjiinkat on kuude kaupa nii palju pommitatud, et asulast ei ole varsti enam suurt midagi järel ja siis muutub asula kaitsmine küsitavaks.
Venemaa on seal vaikselt suutnud edeneda, aga see kõik tuleb väga aeglaselt ja suurte kaotuste hinnaga. Üle pika aja oli Venemaa poolt märgata aktiivsust Zaporižžja rindel, kus tehti paar edutut rünnakuüritust Orehhovo ja Guljaipolje suunas. Luganski oblastis on Ukraina olnud aktiivsem pool ja Novoselivke asula juures on olnud ka väikesed edusammud. Kommentaaride osasse panen ka foto, mis näitab sealse piirkonna reljeefi ning see mängib olulist rolli lahingutegevuses, sest kõrgenditel olevatel üksustel on eelis.
Relvastus. Lahingutegevusest isegi olulisem on info lääneriikide planeeritavast relvaabist ning tänane nö Rammsteini kontsert rõõmustab paljusid raskerelvastuse sõpru Euroopas, aga Venemaal nenditakse kadedalt, et nemad peavad leppima ainult paraadtanki Armata looga, milles lauldakse küll tankis sisalduvast analooge mitteomavast WC-st, aga seda olevat Rammsteiniga võrreldes armetult vähe. Mängukava on suures osas juba meediasse lekkinud ja sellist hitisadu ei osatud oodata kontserdilt, mis korraldatakse Ukraina toetuseks – kavas on kuuldavasti sellised hitid nagu „Challenger“, „Bradley, „Stryker“, „Archer“, „Paladin“, „Caesar“, „Brimstone“. Ainsana on küsimärgi all „Leopardi“ esitamine, sest sakslaste arvates võib see ärritada Venemaad. Selles kontekstis meenus kunagine juhtum ammustest NSVL-i aegadest, kui samadel põhjustel väidetavalt ei lubatud ansamblil „Boney M“ esitada Poolas, Sopoti festivalil lugu „Rasputin“. Loodetavasti saab Saksamaa esinemishirmust üle, seda enam, et teised riigid on lubanud neil kätt hoida ja olla moraalseks toeks, esitades Saksamaa võimalikul heakskiidul seda lugu võimsa koorilauluna – sajast torust korraga esitatuna tuleb palju võimsam kõmin!
Relvaabi me võime vaadata sellest aspektist, et kui kiirelt jõuavad uued relvad rindele. Siin on kolm jaotust – kiirelt, paari kuu jooksul või siis aasta jooksul. Ma vaatan seda jaotust, mis võimaldab Ukrainat aidata kiirelt. Ukrainal on hetkel suur puudus suurtükkidest, sest olemasolevate nõukogude päritolu suurtükkide torude ressurss hakkab ammenduma ning otsapidi on sama teema ka läänest toodud suurtükkidega. Relvaabi saab selles osas olema muljetavaldav. Tõeliselt muljetavaldav. Taani annab ära kõik relvajõudude kasutuses olevad 15 liikuvsuurtükki Caesar, lisaks neli, mis on Prantsusmaalt tellitud. Taanis kohapeal olevad Caesarid on ehitatud 8x8 veoskeemiga veoautodele Tatra T815-7.
Rootsi saadab 12 liikuvsuurtükki Archer. Nendest liikuvsuurtükkidest on räägitud kuid ja kuid, aga siiani on need juttudeks jäänudki. Tegemist on hetkel maailmas ühe kõige moodsama liikuvsuurtükiga, kus kogu laskmisprotsess on automatiseeritud ja viiakse läbi loetud sekundite jooksul nii, et meeskond ei pea kabiinist lahkuma. Lisaks saadab Rootsi 50 jalaväe lahingmasinat CV-90, väga korralik panus rootslaselt!
Suurbritannia annab kokku 30 liikuvsuurtükki AS-90, mis moodustab arvestava osa Suurbritannia vastavatest liikuvsuurtükkidest. Kuna Poolas toodetud KRAB-idel on sama torn mis AS-90-l, ei tohiks nende liikuvsuurtükkide kasutamisega probleeme tekkida. Eesti annab 10 haubitsat FH-70 ja neid on Eesti andnud ka varem. Youtube’s on olemas pikem lugu ühe sellise Eesti poolt antud haubitsa kasutamisest lahingutes ja tehtud on rohkem kui 1000 lasku, kusjuures tabamistäpsus pidavat olema väga hea. Võrreldes nõukogude päritolu haubitsatega pidi FH-70 hooldamine olema palju ajamahukam, aga et nad lasevad kaugemat ja täpsemalt kui Venemaa käsutuses olevad haubitsad, siis see kompenseerivat kuhjaga selle vaeva. Lisaks eelpoolnimetatutele antakse Ukrainale veel liikuvsuurtükke M 109.
Ukraina saab juurde palju suurtükke, aga kohe kerkib sellega seoses küsimus, et kuskohast võtta nende jaoks laskemoona? See ei ole eriline saladus, et Ukrainal on terav nappus mürskudest ning teada on ka see, et Euroopas ja USA-s suudetakse toota maksimaalselt poole vajaminevast mürskude kogusest. Aga selgus, et ka siin on positiivseid arenguid, nimelt on USA aastakümnete jooksul loonud suured laod Israeli ja Lõuna-Koreasse ning kogused on korralikud, nii võetakse Israeli ladudest 300000 suurtükimürsku (155 mm), millest väidetavalt 150000 ühikut on juba Ukraina poole teel. Lõuna-Korea kontekstis räägitakse 100000 mürsust. Kui liidame neile need mürsud, mida pidevalt juurde toodetakse (ja millede tootmine kasvab kiirelt nii USA-s, Norras, Rumeenias, Tšehhis ja Hispaanias), siis on pilt palju parem. Ukraina on WSJ andmetel väidetavalt senini kasutanud keskmiselt 40000 kaliibiriga 155mm mürsku kuus, aga koos uue relvastuse saabumisega laskude arv kasvab, eriti võimaliku pealetungi läbiviimise faasis.
Challenger 2 ja Leopard 2 tankid on küll suurepärased, aga nendega seoses kulub mitu kuud, enne kui ukrainlased on õppinud neid lahingutes kasutama. Küll aga ei ole selles osas probleemi nõukogude tankidega T-72M, millised läbivad moderniseerimisprotsessi Tšehhis. 120 tanki on arvestatav kogus ja neid tanke suudavad ukrainlased kohe lahingtegevuses kasutusele võtta.
Raketid. Suurbritannia annab 600 raketti Brimstone ning neid oskavad ukrainlased efektiivselt ka kasutada. Tõeline pommuudis on aga rakettide GLSDB (Ground Launched Small Diameter Bomb) Ukrainasse saatmine. (Viimaste uudiste järgi USA siiski otsustas neid rakette veel mitte saata. Toimetuse märkus.) Tegemist on moodsate ja sõjaväe mõistes odavate rakettidega (40000 dollarit), mis lendavad kuni 150 kilomeetri kaugusele ja suudavad tabada ka liikuvat objekti. Olen sellest ise kirjutanud eelmisel aastal, et need raketid sobiksid Ukrainale isegi paremini kui ATACMSid – nad on odavad, neid on Venemaa õhukaitsel palju raskem maha võtta, aga tänu nendele rakettidele saaks kogu Venemaa logistika pea peale keerata – kui nö tavalised M-31 raketid surusid Venemaa laod rindejoonest rohkem kui 100 kilomeetri kaugusele, siis need raketid suruksid Venemaa laskemoonalaod pea 200 kilomeetri kaugusele rindest, aga see avaldaks kohest mõju Venemaa suurtükkidest tehtavate laskude osas. Kui ühe ATACMS raketi suudaks Venemaa ehk läbi häda isegi alla lasta, siis 6 või isegi 12 GLSDB raketti korraga välja lastes teevad nad oma ettenähtud töö ära. Siit saate põhjalikumalt nende rakettidega tutvust teha.
Ilmselgelt mõistetakse nii Moskvas kui mujalgi, et nö kollektiivne lääs on oma otsuse teinud ning Ukraina toetamine saab edaspidi veelgi ainult suureneda. Selles kontekstis on rohkem kui kõnekad nii kõrge Iraani riigiametniku kui Serbia presidendi avaldused, mille järgi on nii Krimm kui Donbass Ukraina osad. Need on ühed vähesed riigid maailmas, kellega Venemaa arvestas kui oma liitlastega ja nüüd siis selline pauk. Isegi Henry Kissinger räägib juba sellest, et Ukraina võiks saada NATO liikmeks. Mulle endale kipub viimaste arengute valguses tekkima mulje, et Venemaa kaotusega arvestavad enamus riike, aga suurim küsimus on selles, et missugune peaks välja nägema pealesõjaaegne Venemaa ning järjest rohkem leiab kõlapinda variant, et Ukraina saab küll kõik oma territooriumid tagasi, aga Venemaa ei tohi laguneda ja seetõttu tuleks nö paindlikum olla ka kõigis sellega seotud küsimustes (võimalikud sõjakuriteod näiteks). Hetkel on aga sõja lõpp veel kaugel ning Venemaa jätkab jõudude koondamist Ukrainasse.
Inimeste kriitilise mõtlemisvõime tasalülitamine läbi telepropaganda on Venemaal häid tulemusi andnud ja nii polegi vaja imestada, et okupeeritud territooriumitel käivitati uus propagandatelevisioon, mida saab läbi sat-tv vastuvõtuseadmete tasuta vaadata. Ja ega vist ei pane kedagi imestama ka see, et telekanali nimeks pandi "Russki Mir“.
Moskvas võeti alaealiste laste komisjonis arvele viienda klassi õpilane Varvara Galkina, kelle süü seisnes selles, et ta ei tahtnud külastada nö patriootilise kasvatuse tundi „Razgovorõ o glavnom“ (tõlkes „jutuajamised kõige tähtsamast“) ja tema sotsiaalmeedia kontodel olevat avatarid olnud Ukraina rahvusvärvides, lisaks olevat ta tahtnud klassikaaslasega arutada olukorra üle Ukraina sõjas. Kui vähe on vaja, et tänapäeva Venemaal väike laps probleemidesse satuks! Venemaa kihutab täiskiirusel endisaegse NSVL-i suunas, kus mind taheti koolist välja visata, kuna ma olevat agiteerinud klassikaaslasi komsomoli mitte astuma. Ei olnud Eesti siis erinev praegusest Venemaast, sest alati leidub inimesi, kes on nõus võõrvõimu "suure pühendumusega" teenima. Ei taha selliseid aegasid enam kunagi tagasi!
Järgmine ülevaade minu poolt esmaspäeval, aga kindlasti annab Henri Ploom homme Rammsteini otsustest oma ülevaates teada.
