Kõigepealt kiirülevaade Ukraina territooriumil toimuvast lahingutegevusest. Bahmutis on lahingutegevus raugenud ja kuigi Ukraina pool üritas kommunikeerida, et tilluke osa linnast on veel nende kontrolli all, siis reaalses elus on ka Ukraina oma üksused linnast väga suures osas välja viinud. Bahmutist lõunas ja põhjas Ukraina üksused minuni jõudnud info kohaselt edeneda pole suutnud, seega kõigi olulisemaid kõrgendikke nad oma kontrolli alla ei ole veel saanud ning ilma selleta ei ole mõeldav ka edasine edenemine, kuigi neid kaarte on tehtud omajagu, kus uljaste käeliigutustega on joonistatud nooled, kuidas Bahmut lähimal ajal piiramisrõngasse võetakse. Ukraina poole kommunikatsioon häiris Ukraina sõjaväelasi endid lõpus juba sedavõrd, et tehti sapiseid postitusi stiilis, et Ukraina armee olevat sõnades seal, kuskohast meie juba kolm päeva tagasi lahkusime.
Kõigest hoolimata täitsid Ukraina sõjaväelased Bahmutis oma peamise ülesande – peatada Venemaa edasiliikumine Donetski oblastis. Linna äravõtmisele kulus nii palju elavjõudu, et mitmete analüütikute arvates on Venemaa nüüdseks ammendanud mingiks ajaks võimekuse suuremaid pealetunge korraldada. Suur küsimärk on wagnerlased, sest kui neil tõesti lastakse paariks kuuks lahingutegevusest eemalduda, siis on ka Bahmuti edasine pikemaajalisem kaitsmine suure küsimärgi all. Prigožin aga jätkab oma provokatiivset liini ja nii lasi ta valmistada Bahmuti äravõtmise puhul medali (foto allpool), kus lahingut Bahmuti pärast nimetatakse „Bahmutskaja mjasorubka“, mida võiks eesti keelde tõlkida kui „Bahmuti tapatalgud“. Linna äravõtmine läks Venemaa armee jaoks väga kalliks maksma ning kuigi propagandistid üritasid meedias selle foonil eufoorialainet tekitada, siis erilist rõõmu Venemaal keegi ei tundnud, sest kui „kolme päevaga Kiievi“ asemel suudad kümne kuu jooksul väga suurte kaotuste hinnaga võtta Ukraina suuruselt 59. linna, kusjuures purustades linna sisuliselt täielikult, siis ju rõõmustamiseks tegelikult põhjust ei olegi.
Ja vähe sellest, Bahmuti teemalt röövis kogu tähelepanu sündmused Belgorodi oblastis, kuhu sisenesid kaks väiksearvulist üksust, kes nimetasid endid Venemaa Vabatahtlikuks Korpuseks (VVK) ja Leegioniks „Svoboda Rossii“ (SR). Tänase info kohaselt oli neil kaks tanki, üks jalaväe lahingmasin ning 10 ühikut muud tehnikat ning tõsisemat vastupanu kohtamata võtsid nad päris kiirelt enda kontrolli alla territooriumi, mill oli väidetavalt suurust lausa 30 ruutkilomeetrit. Kogu sissetungi saatev retoorika oli Ukraina poolne peen trollimine, mis baseerus Venemaa enda retoorikal aastal 2014, kui enda kohalolu Donbassis eitati ja valede katmiseks räägiti muinasjutte, milliseis venemaa kultuuriruumis nimetatakse „otmaska’deks“ ehk siis vale võib olla kui läbinähtav ja naeruväärne tahes, peamine on seda enesekindlalt esitada ja sellele kindlaks jääda. Miks ei kasuta Venemaa praeguses sõja faasis tanke T-64, küll aga tanke T-55 ja T-62? Sest aastal 2014 anti kõik sellised ladudes olevad tankid nn rahavabariikide võitlejatele, aga ametlik selgitus oli, et kõik need tankid on ära võetud Ukraina armeelt (kes kasutab modifitseeritud T-64 tanke). Kõik nn rahvavabariikide võitlejate relvad olevat olnud poodidest ostetud, keskmaa õhutõrjesüsteemist BUK Hollandi reisilennuki allatulistamist eitatakse siiani, nagu ka Venemaa üksuste otsest osalemist lahingutes Illovaiskis ja Debaltseves.
Nüüdsed sündmused Belgorodi oblastis võimaldasid Ukrainal korrata omaaegset Venemaa retoorikat, et siis Belgorodis tegutsevad võitlejad olevat venelased, kes tahtvat luua Belgorodi rahvavabariiki ning Mihhailo Podoljaki sõnul olevat nad oma relvad ostnud kuskilt poest. Skabeejevat ajas see loomulikult marru, aga see jutt oli Vene poole varasemast jutust koopia.
Loomulikult saab iga mõtlev inimene aru, et nende sündmuste taga on Ukraina, aga mis siis võis olla selle operatsiooni eesmärgiks.
1. Varjutada meediamaastikul Bahmuti sündmused. Kindlasti üks komponent suuremast plaanist ning igati edukalt ellu viidud, sest Bahmutist ei rääkinud eile enam suurt keegi.
2. Näidata avalikkusele, et sisuliselt on kogu pikk piir Venemaa ja Ukraina vahel Venemaa poolt kaitsmata. Seal on mingi kogus mobiliseerituid, aga nendest ei ole kogenud sõjameestele mingit vastast. Defence Expressi andmetel ei olnud Venemaal võimalik kiirelt lahingusse saata ühtegi sõjaväeüksust, seetõttu saadeti VVK ja SR vastu eriüksused „Alfa“ ja „Võmpel“, kelle tegevusspetsiifika on siiski hoopis midagi muud lahingute pidamine jalaväeüksusega.
3. Testida Venemaa kaitseliine, sest ametlikel andmetel ehitati Belgorodi oblasti lausa 10 miljardi rubla eest kaitserajatisi. Sealjuures jäi kaitserajatiste loojatele märkamata üks pisike detail – nimelt on võimalik sõjatehnikaga sõita mööda maanteid.
4. Murda ühiskondlikku turvatunnet Venemaal, kus siiani valitses arusaamine, et sõda toimub Ukraina territooriumil ning Venemaa territooriumile ei julge ukrainlased tulla, sest muidu võib suur kuri karu kurjaks saada. Diversioonigrupid tegid Venemaa territooriumile reide ka varem, aga see oli esimene kord, kus nende käsutused olid tankid, aga tank on tüüpilise venemaalase teadvuses midagi erilist, sõjaväelise eksperdi Aleksander Kovalenko sõnul valitsevat Venemaal lausa omamoodi tankifetiš ühiskonnas. Ja nüüd tuldi tankidega Belgorodi oblastisse. Oot-oot, kas me ei pidanud mitte Kiievi ära võtma kolme päevaga ja erioperatsioon pidavat ju kulgema rangelt kooskõlas plaaniga?
5. Ideaalis võiks sellised operatsioonid sundida Venemaad tooma rinnetelt ära oma võitlusvõimelisi väeosasid ja see oleks Ukraina võimaliku pealetungi kontekstis rohkem kui hea areng ukrainlaste jaoks. Ma ise väga ei usu sellisesse arengusse, aga mine sa tea, sest nagu öeldakse, et kes ei proovi, ei saa ka kunagi teada.
6. Venemaa plaanib tänase info põhjal evakueerida inimesed piirilähedastest küladest ning sellised arengud on seotud ka punktiga neli ehk siis nn erioperatsiooni asemel on Venemaa saanud endale pikaajalise sõja. Venemaa armee poolt on tulnud selgitus, et pärast inimeste evakuatsiooni saab Venemaa kasutada seal suurtükke ja lennukeid, aga kui Venemaa hakkaks oma territooriumi pommitama, oleks see Ukraina jaoks heaks kommunikatsioonivõiduks – näete, Venemaal ei jää viimases hädas muud üle, kui oma territooriumi pommitada, sest muidu võivatki referendum ja Belgorodi rahvavabariigi loomine teoks saada.
Tänane info Belgorodi oblastist on äärmiselt vastukäiv, kus Venemaa teatab ühelt poolt kangelaslikust võidust, samas kui VVK ja SR teatavad võitluse jätkamisest. Venemaa poolelt on loodud hale-naljakas video, kus kindral-polkovnik Lapin paljakäsi viib läbi vabastusoperatsiooni. Ilmselgelt lähiajal (kui nad seda juba teinud ei ole) taanduvad VVK ja SR Ukrainasse, aga Venemaa lihtsalt on nüüd sunnitud tegelema piiriprobleemiga ning see võtab neil ressurssi, mida oleks vaja kasutada Ukraina võimaliku pealetungi tagasitõrjumiseks. Z-kanalites on teemaks ka piiriäärsete omakaitseüksuste loomine, aga see eeldaks venemaalastele relvade kätteandmist, samas tankide vastu automaadiga midagi ära ei tee, aga tankitõrjevahendite kasutamine eeldab aga palju põhjalikumat väljaõpet.
Venemaa armeel on sõja käigus ilmnenud palju probleeme, aga nad on suutnud ka palju probleeme lahendada. Jack Watling and Nick Reynolds mõttekojast „RUSI“ (Royal United Services Institute for Defence and Security Studies) avaldasid väga huvitava materjali „Meatgrinder: Russian Tactics in the Second Year of Its Invasion of Ukraine“, kus nad toovad välja Venemaa armee tugevused eelseisva Ukraina võimaliku suurpealetungi kontekstis ja allpool toon välja mõned olulisemad punktid, aga soovitan kindlasti aega võtta ja see materjal ise ka läbi lugeda.
1. Inseneriväeosad. Autorite sõnul senises sõjategevuses heast küljest ennast näidanud. Iga brigaadi koosseisus on kaks insener-tehnilist üksust, millest üks tegeleb miinidega ja teine aitab luua kaitseliine. Miine on Venemaa armeel väga palju ning kaitseliinide juures mineeritakse piirkonnad eri tüüpi miinidega ning üldjuhul on miinid päris hästi kaardistatud, mis võimaldab neil endil edukalt mineeritud aladel liikuda mööda miinivabasid koridore. Palju suuremad probleemid on neil aga ukrainlaste poolt mineeritud territooriumitel miinivabade alade loomisel. Autorid toovad ka välja venemaa armee võimekuse luua sildasid üle takistuste.
2. Suurtükiväeosad üritavad järjest rohkem teha omavahel koostööd ning kasutada Ukraina armee käsutuses olevat sarnast tarkvara, mis võimaldab eri kohtades asuvate suurtükkide tulejõu kiiret suunamist kindla sihtmärgi pihta, samas muutes keerulisemaks Ukraina poolse vastutegutsemise. Venemaa armeel on olemas laserjuhitavad suurtükimürsud Krasnopol ning Venemaa kasutavat nüüd rohkem droone Orlan-30, et sihtmärkidele laserkiir juhtida. Kui sõja alguses oli Venemaal probleeme Ukraina suurtükkide positsioonide väljaselgitamisel, siis nüüd droonid Orlan-10 kasutamine vähendanud positsioonide väljaselgitamisele kuluvat aega varasema 20-30 minuti asemel 3-5 minutini. Ometi on suurtükkide osas ka probleeme, nimelt planeerivat Venemaa kasutada tänavu kolm korda rohkem mürske, kui ta suudab toota ka planeeritava tootmise kasvu tingimustes. Ma ise lisan, et artikli kirjutamisel ei ole arvestatud viimaste nädalate sündmustega, aga just viimasel ajal on Ukraina suutnud hävitada väga palju Venemaa suurtükisüsteeme, üleeile näiteks lausa 40 ühikut. Uuemate suurtükkide varud ei ole lõpmatult suured, nii jätkates on neil kuu-kahe pärast juba tõsised probleemid selles osas.
3. Soomustehnika. Autorite andmetel on Venemaa suutnud on tankide reaktiivsoomuse efektiivsust oluliselt tõsta ning edukad on oldud ka soomusmasinatest eralduva soojusjälje vähendamisel, mistõttu on Ukraina armee kasutuses olevate osade tankitõrjerelvade efektiivne laskekaugus oluliselt vähenenud, lisaks hakkavat selles osas segama ka peatselt saabuvad kesksuviselt kuumad ilmad. Vanasid tanke kasutatakse varjatult positsioonidelt otsetule andmiseks ning sellisel kujul võivad nad omajagu pahandust teha.
4. Elektroonilise sõjapidamise vahendid. Selles valdkonnas oli Venemaa tugev enne sõda ning nad on oma võimekusi ka edasi arendanud. Keskmiselt olevat Venemaal üks võimas elektroonilise võitluse vahend rindel iga kümne kilomeetri tagant ning nad olevat rindejoonest seitsme kilomeetri kaugusel. Sellel aastal on Venemaa suutnud eriti edasi minna laiatarbedroonide tegevuse häirimisel, nii on ukrainlaste andmetel alates aprillist järsult vähenenud DJI droonide kasutamise efektiivsus ning ukrainlaste endi sõnul kaotavad nad päevad nüüd suurusjärgus 300 drooni. Kuigi eksperdid peavad neid arve ülepaisutatuteks, on probleem tõsine, aga Ukraina sõjaväelased on olnud päris edukad uute ja palju häirimiskindlamate droonide loomisel ning tähtsat osa on hakanud mängima ka FPV droonid, mille juhtimissüsteem on häirekindlam.
Ukraina sõjaväelaste sõnul olevat Venemaa suutnud pealt kuulata nende 256-bitise krüpteeringuga kaitstud sidet sisuliselt reaalajas, lisaks suutvat Venemaa suruda maha Ukraina üksuste vahelist sidepidamist. Ka on Venemaa oluliselt parandanud juhitavate rakettide vastast võitlust.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi Venemaa armeel on eeskätt isikkooseisu tasandil väga suuri probleeme ning probleeme on ta tehnikaga, siis on nad suutnud sõja käigus teha efektiivseid vastukäike ning Ukrainal saab olema tõsiselt peamurdmist, kuidas Venemaa kaitseliinidest läbi murda. Suurim lootus on Venemaa isikkooseisu madalamal väljaõppe tasemel ning väiksemal motivatsioonil.
Mõned päevad tagasi teatas Ukraina, et nad lasid Musta mere kohal alla Venemaa hävitaja Su-35. Nüüd tuli selle kinnitus ka Venemaa sõjablogijalt nimega Fighterbomber, kelle andmetel oli Ukrainal Odessa lähedal valves kompleks S-300, millega suudeti Venemaa lennukit üllatada.
