Täna varahommikul rünnati taas Ukrainat rakettidega, aga seekord oli rünnakul tavapärasest erinev lõpp. Nimelt ilmus meediasse video, kuidas Stavropoli krais kukub alla Venemaa strateegiline pommitaja Tu-22M3. Ma olen sõja jooksul selliseid videoid omajagu näinud ning minul oli raske uskuda Venemaa ametlikku versiooni, et tegemist oli lahingulennult naasnud lennuki tehnilisest rikkest põhjustatud õnnetusega ning mõlemad piloodid on elus. Pigem oli tegemist lennuki allatulistamisega, aga see asus 300 kilomeetri kaugusel rindejoonest.

Müsteeriumi lahendas Ukraina pool, kelle andmetel lasid Tu-22M3 Venemaa territooriumi kohal alla Ukraina sõjaväelased sõjalise erioperatsiooni käigus. Kokku osales Ukraina ründamises kolm sellist tüüpi lennukit ning nendelt lastakse rakette H-22, mis on suured ja ebatäpsed ning milliseid Ukraina õhukaitse suudab alla võtta ainult Kiievis. Väidetavalt on ühe sellise lennuki väärtus suurusjärgus 300 miljonit dollarit ning strateegiliste pommitajatega on Venemaa armeel juba praegu see probleem, et tegemist on üldjuhul vanade lennukitega, millel ressurss väheneb, aga neid ei ole nad võimelised suuremas koguses juurde tootma ning väidetavalt ei pidanud vanade lennukite jaoks olema ka näiteks mootoreid, mida muidu oleks võimalik asendada. Just strateegiliste pommitajate kahaneva ressursiga seletatakse olukorda, kus Venemaa Tu-95 strateegilised pommitajad viimasel ajal kannavad tüüpiliselt kahte tiibraketti H-101/H-555, kuigi nad võiksid neid kanda korraga kordades rohkem.

Ukraina poolt läbiviidud julge, samas edukas operatsioon ning sellel on minu arvates oluline ka psühholoogiline mõõde – strateegilised pommitajad on nüüdsest ohutsoonis ka Ukraina piirist kaugemal. Ja pole midagi öelda, selle lennuki kukkumise video on silmale nii kena vaadata, et olen seda täna teinud juba mitu korda. Millega lennuk maha võeti? Ukraina meediasse ilmus versioon, et kasutati moderniseeritud S-200 raketti, aga kõige olulisem on see, et selline lennuk suudeti nii kaugel piirist maha võtta ning minu jaoks on kõige olulisem see, et neid veel ja veel alla kukuks.

Kaks päeva tagasi toimus raketirünnak Džankoi lennuväljale ning esmase video põhjal võis arvata, et pihta said õhutõrjekomplekside laskeseadmed. Jälgisin paari päeva jooksul Venemaa z-kanaleid, et mida nad rünnaku kohta kirjutavad. Üldiselt kirjutati vähe, kõige põhjalikuma postituse tegi Oleg Tsarjov, kelle sõnul oleks olnud suurepärane, kui Venemaa kaitseministeeriumi info selle kohta, et kõik raketid alla lasti, ka tõeks oleks osutunud.

Tsarjovi andmetel oli õhutõrjekompleks S-400 paigutatud põllule lennuvälja vahetusse lähedusse ning sinna tulid ka tabamused ning rünnaku tulemusel hävisid kolm S-400 laskeseadet, üks S-400 radar, kaks S-300 laskeseadet ning laskemoonaladu, kus olid S-400 ja S-300 raketid. See on Vene poole info. Ukraina poole andmetel hävisid neli S-400 laskeseadet, kolm radarit, juhtimiskeskus ning kompleks Fundament-M, mille osas on küllaltki vähe infot. Ehk siis hävis suurem osa S-400 Triump patareist ning hävingu rahalist väärtust hinnatakse suuremaks kui 700 miljonit dollarit.

Aga tegelikkuses on asi Venemaa jaoks palju hullem, sest esiteks on neil selliseid komplekse väga vähe ning teiseks ei saanud nad hakkama ballistiliste rakettidega. Ukraina poolelt on video, mis näitab kuue ballistilisel trajektooril lendava raketi väljalaskmist ning enamus neist jõudis sihtmärgini. Päris täpselt pole siiani teada, millega lasti, aga kõige levinuma versiooni järgi oli tegemist ATACMS rakettidega. Kui nüüd veel lisaks võtta arvesse, et viimastel päevadel rünnati Venemaal radarikompleksi Nebo-U ning meediasse ilmus video, mis kinnitab 11.aprillil Mordovas (680 kilomeetrit Ukraina piirist) toimunud droonirünnakut Venemaa jaoks strateegiliselt olulise kompleksi Konteriner vastu, siis joonistub välja muster, mille kohaselt Ukraina järjekindlalt tasalülitab Venemaa võimekust jälgida Ukraina õhuruumi ning mitmete ekspertide sõnul võib seda vaadata kui ettevalmistusi F-16 Ukrainasse toomisel, et siis oleks neil seal ohutum tegutseda. Igal juhul on märkimisväärne Venemaa poole võimetus oma sõjaliselt olulisi objekte kaitsta ning kui nüüd veel hakatakse strateegilisi pommitajaid Venemaa territooriumi kohal ära noppima, siis on asjad nende jaoks eriti hapud, lisaks peaks see häirima omajagu ka tsiviillennunduse toimimist.

Olukorrast rinnetel. Ukraina armee jaoks on viimastel päevadel kujunenud kõige keerulisem olukord Avdiijivkast loodes, kus Venemaa armee suutis edeneda mitmed kilomeetrid Otšeretine suunal. Ukraina poole andmatel olid nad roteerinud välja üksused, kes siiani seal rinnet hoidsid ning uute brigaadide põhitähelepanu oli suunatud Berditšile ja Semenivkale, mistõttu sealt põhja pool suutsid Venemaa üksused neid halvas mõttes üllatada. Otšeretinet oli eelnevalt Venemaa pommitanud suure koguse liugpommidega ning nad jõudsid asulani välja. Eile suutsid ukrainlased natuke maad tagasi võtta, samas suutis Venemaa armee edeneda ida pool Keramiki asula suunas. Ukraina jaoks on ülimalt oluline sealt suunast Venemaa armee edenemine peatada, muidu võivad löögi alla sattuda päris suured territooriumid nii põhja kui lääne suunal. Venemaa z-blogijate sõnul tuli nende jaoks nii suur edenemine seal suunas üllatusena.

Kuigi aktiivne lahingutegevus toimub paljudes kohtades kogu rindejoone ulatuses, ei ole mujal suuremaid muudatusi toimunud, aga kerge Ukrainal kaitses ei ole. Kui Ukraina poolel on suur puudus laskemoonast, siis täpselt sama kurdavad ka näiteks Venemaa sõjaväelased Hersoni rindel ja lõunarindel. Hersoni rindel olevat kujunenud omamoodi olukord, kus Venemaa sõjaväelased imiteerivat rünnakuid Krinkile, et nö linnuke kirja saada, samas tehakse nö rünnaku käigus mõned automaadivalangud ukrainlaste positsioonide poole ja kiirelt tagasi. Kusjuures eile olevat olnud vihmane ilm ning Ukraina droonid seetõttu ei lennanud, aga mõlemad Venemaa armee rünnakud olevat olnud samasugused. Robotõnet olevat saadetud aga ründama Venemaa jalaväelased ilma soomustehnikata ning tulemust sellel ei olnud.

Eelmises ülevaates kirjutasin sellest, kuidas Venemaa sõjaväelased kasutavad Ukraina positsioonide poole liikumiseks mootorrattaid. Seda kommenteerid Ukraina sõjaväelased nii, et kui nad avastavad mootorratta piisavalt kaugelt, siis rallidooni vastu polevat mootorrattal mingit lootust, sest rallidroon on kiirem ning ta ei pea tabama mootorratast täpselt, piisavat, kui plahvatus toimub tsikli lähedal maapinnal. Et Venemaa poolelt olevat küll mõned efektsed videod, aga reaalses elus pidavat enamus sellisel kujul rünnakule minejatest oma elu kaotama. Ja ega neid mootorrattaid ka kuskilt lademes võtta ole.

Ukraina õhuruumi kaitsmine on hetkel üks olulisemaid probleeme ning selles kontekstis räägitakse nüüd päris palju brittide arendatavast laserrelvast DragonFire, mis esialgsete plaanide järgi pidi Suurbritannia armee relvastusse minema aastast 2027, aga Ukrainasse võib ta palju varem jõuda. Laserrelval on see probleem, et toimimiseks vajab ta väga palju energiat ning seetõttu on maavägede koosseisus seda keeruline kasutada, sest see tähendaks suurte ja kohmakate generaatorite kaasavedamist ning just seetõttu nähakse suuremat perspektiivi neil suurematel sõjalaevadel, kus energiaga lihtsam. Aga elektrijaamas ju pole üldse elektriga muret, seega võiks laserrelv sobida kaitseks kõige paremini just Ukraina elektrijaamade juures. Loomulikult on see relvasüsteem alles arendamisjärgus, aga reaalses sõjaolukorras saaks relva edasiseks arendamiseks väga väärtuslikku tagasisidet.

Breaking Defence analüüsis Iraani drooni- ja raketirünnaku tõrjumist, mille käigus kulutati Iraani suhteliselt odavate droonide allatulistamiseks väga kalleid õhutõrjerakette ning väljaande arvates demonstreeris USA õhukaitset, mis on uue aja realiteetide valguses aegunud põhimõttega. Nimelt lastakse USA poolt esimesena välja kõige kallimad raketid, sest need lendavad kõige kaugemale ja alles kõige lõpus kasutatakse odavamaid komplekse, näiteks Phalanx CIWS. Ja siis tekkivatki olukord, kus Iraani rünnaku tõrjumine läks maksma kordades enam kui Iraanil selle korraldamine. Soovi korral võib aga Iraan neid Shahed droone saata Israeli poole sadades ja sadades ning siis on USA-l ja Suurbritannial varsti kallid õhutõrjeraketid otsakorral ning nende juurde tootmine võtab aega ning neid vajab hädasti ka Ukraina.

Breaking Defence sõnul saab USA selles osas eeskuju võtta Ukrainalt, kus on õhukaitse üles ehitatud teistpidi – ešeloniseeritud õhukaitse esimesed kihid moodustavad mobiilsed õhutõrjegrupid ning kui raketid ja droonid sealt läbi tulevad, siis alles kõige viimase variandina kasutatakse kalleid õhutõrjerakette. Eduks on oluline avastada droonide ja rakettide väljalaskmine võimalikult vara.

Kui enne Venemaa täiemõõtmelist agressiooni olid Gepard õhutõrjekompleksid vaat et vananenud tehnika ning neid üritati isegi kolmandatesse riikidesse poolmuidu maha müüa, siis odavate droonide ajastul on nad taas hinnas, sest suhteliselt odavat drooni on suhteliselt kõige odavam selliste kompleksidega maha võtta. Ja kuna sõjadroonide tootmise maht kasvab lähiajal väga kiirelt, siis ongi ka lääneriikide jaoks tõsise mõtlemise koht, et kuidas oleks tulevikus võimalik tõrjuda droonide rünnakuid, milles osalevad korraga sajad droonid, aga selline tulevikusõda välja nägema saab.

Lõpuks ometi on Ukraina abi osas USA-s liikuma hakanud ning eriti märkimisväärne oli selles kontekstis Esindajatekoja spiikri Johnsoni sõnavõtt, kus ta nimetas ennast reiganistiks. Esindajatekojas on kokku 435 liiget ning vabariiklastel on seal väga väike enamus. Väike enamus andis aga trumbid kätte Trumpi aktiivsetele toetajatele, keda iseloomustab sõnaühend MAGA ning neid hinnatakse olema seal 20 ringis ning nii võttis see väike grupp sisuliselt pantvangi suure vabariiklaste enamuse, kes nimetavad endid reiganistideks. MAGA grupi suurusest piisas, et kujunenud olukorras omada võimu spiikri ametisse nimetamise ja mahavõtmise üle ning nii sai spiikriks ka Johnson, kes oli väidetavalt Trumpi mõju all ning ilma Trumpi heakskiiduta ei võtnud midagi ette.

Poliitsüsteemi eripära tõttu on Esindajatekoja spiikril õigus otsustada, millised seaduseelnõud panna hääletusele ja just seetõttu suutis MAGA torpedeerida Ukrainale abi andmist, sest hääletuse korral oleks toetanud seaduseelnõud ka osad vabariiklased ning abi oleks juba ammu materialiseerunud.

Mis siis Johnsoni äkilise meelemuutuse taga on? Aspekte on mitmeid. Johnson ei saa mööda vaadata sellest, et MAGA Esindajatekoja liikmete kohta küsitakse järjest tihedamini ka USA konservatiivsema poole meedias, et miks meil on Esindajatekojas inimesed, kellest osad tulihingeliselt esitavad Kremli jutupunkte.

Selles valguses juhitakse tähelepanu Euroopas toimuvatele protsessidele, kus järjest rohkem leitakse seoseid Venemaa raha ja inimeste vahel, kes Venemaale sobivaid jutupunkte edastavad. Enne Johnsoni ootamatut meelemuutust nimetas Venemaa propagandist Skabeejeva teda isegi „meie Johnsoniks („Naš Džonson“), niivõrd kindlad oldi, et Johnson jätkab Ukrainale antava abi blokeerimist ja oi kui õnnetu oli eile Solovjov, kui selgus, et Johnson ei olegi „naš“!

Põhipõhjus on aga ikkagi see, et avaliku arvamuse uuringute järgi kaotab lõhestunud Vabariiklik partei järjest oma positsioone ning pole võimatu, et praeguste protsesside jätkudes saaksid demokraadid lähimas tulevikus enda kätte kõik kolm riigijuhtimises olulist positsiooni.

Olukorda ei tee kergemaks Trumpi kohtuprotsess, kus järjest tulevad meediasse pikantsed üksikasjad tema omaaegse suhte kohta pornostaariga ajal, kui väidetavalt ta oma abikaasa oli lapseootel. Selles kontekstis on jutud pereväärtustest kõverpeeglis ning Trumpi renomeele kasuks ei tule. Ukraina toetamine oleks aga midagi positiivset, mis sobib arvestatavale osale vabariiklastest ning ei saa ju ära unustada, et lisaks hääletatakse ka abi andmist Israelile ja Taivanile ning need on vabariiklaste jaoks vähemalt sama olulised kui abi relvaabi andmine Ukrainale.

Nii et kui Johnson paneb seaduseelnõud hääletusele, on see tema poolt suur samm edasi ning et praegu paistab tema tegevusel olema ka Trumpi toetus, siis võivad seaduseelnõud päris kiirelt läbida positiivse hääletustulemusega nii Esindajatekoja kui senati ning Biden allkirjastab ka peale seda võimalikult kiirelt need seadused. Nädalavahetusel on seega ees väga olulised sündmused ning tuleb loota, et asjad lõpuks liikuma hakkavad, igatahes Venemaa propagandistid on juba praegu sügavas masenduses, sest nende arvates saab Ukraina USA-lt abi, sest nii Johnson kui Trump olevat neid reetnud.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING