Minu jaoks kõige üllatavamad arengud toimusid nädalavahetusel Donbassis, Avdiijivkast lõunas. Donetsk asub Avdiijivkast ainult kümme kilomeetrit lõuna pool ja Venemaa on teinud sisuliselt kogu sõja algusest saadik katseid rindejoont Donetskist kaugemale nihutada, aga siiani ebaõnnestunult. Avdiijivka kaitsjate olukord ei ole kerge olnud, sest Venemaa on suutnud edasi liikuda linnast põhja ja lõuna pool, seega on vaenlane ümbritsemas linna kolmest küljest. Ukraina kasuks on siiani mänginud asjaolu, et lääne pool on peamiselt põllud, mistõttu Venemaa üritused linnast lõuna või põhja poolt läänes suunas edasi liikuda on lõppenud rasketehnika ja elavjõu suurte kaotusega ning kassettmoona lisandumine muutis linna kaitsjate olukorda paremaks. Ometi oli Venemaa seal piirkonnas selgelt aktiivsem pool ning Ukraina oli kaitses.

Nädalavahetusel aga toimus ootamatu pööre, kui Ukraina läks Donetski suunal vastupealetungile ning see oli üle ootuste edukas ka Ukraina jaoks. Avdiijivkast lõuna pool on lääne-ida suunaliselt Vodjane jõgi, mis on rohkete paisudega. Jõest põhja pool on Opõtne asula, millest põhja suunas oli Venemaa kontrolli all territoorium, mis oli Avdiijivka kaitsmise seisukohast äärmiselt ebameeldiv. Ukraina armee sai infot, et sealt piirkonnast on liigutatud osa Venemaa armee üksusi lõunarindele ning mindi Opõtne suunal rünnakule ja tulemused üllatasid positiivselt ka ukrainlasi – vaenlane suruti tagasi mitme kilomeetri ulatuses ning Ukraina armee on kindlustamas positsioone asula põhjaosas.

Venemaa z-blogijate sõnul oli ukrainlaste rünnak tulnud ootamatult ning taganevad Venemaa üksused olid seetõttu jäänud enda suurtükitule alla, sest enda sõjaväelasi peeti ukrainlasteks. Ukrainlastel omakorda ei olnud vaja teha muud, kui oodata suurtükitule lõppemist ning liikuda edasi territooriumile, mille vaenlane oli ise nende jaoks puhastanud. Venemaa sõjaväelaste paanika on mõistetav, sest Opõtne asulast mõne kilomeetri kaugusel asub Donetski purustatud lennujaam, mida Ukraina eriväelased 2014. aastal mitu kuud enda käes hoidsid, hoolimata eraldusmärkideta Venemaa armee üksuste rünnakutest.

Edasiseid võimalikke arenguid analüüsides on minu jaoks kõige reaalsem stsenaarium see, et Ukraina armee võtab enda kontrolli alla kogu Vodjane jõest põhja poole jääva territooriumi, peale mida on Venemaal sealt suunast juba väga keeruline Avdiijivka suunas pealetungi arendada. Ukraina edu muudab keerukaks ka Venemaa armee jaoks positsioonide hoidmise Opõtnest lääne pool, mis kiiluna liigub mööda Vodjane jõge lääne poole Pervomaiski suunal. Jõest lõuna poole edasiliikumine oleks sõja praeguses faasis problemaatiline, aga juba ainuüksi võimaliku ohu loomine Donetski lennuvälja suunal on positiivne areng.

Ägedad lahingud jätkuvad ka lõunarindel Tokmaki suunal. Ukraina on järjest liikumas edasi lõuna poole, aga seetõttu muutuvad järjest pikemaks ida- ja läänetiib ning juba reedel oli Venemaa z-kanalites info, et Kreminnast toodud reservidega planeeriti rünnata nii ida- kui läänetiivalt, et edu korral seada piiramisohtu lõuna poole liikuvad Ukraina üksused. Lääne poolt Venemaa armee rünnakud ebaõnnestusid, aga ida pool võtsid nad enda alla piirkonna, mis siiani oli nö hallis alas ehk seda ei kontrollinud kumbki osapool. Ukraina pool tunnistas, et vaenlasel on seal piirkonnas hea väljaõppe ja kõrge motivatsiooniga üksused, kellega peetakse raskeid lahinguid. Venemaa edenemine seal lõigus on Ukraina jaoks väga ebamugav. Samas suutis Ukraina ise arvestataval määral edasi liikuda Novopropokivka suunal. Edasiliikumine on seda väärtuslikum, et Ukraina ründab edukalt kõrgemal asuvaid Venemaa hästi kindlustatud positsioone.

Nendest lahingutest on video, kus ukrainlaste tank Leopard 2A6 tegutseb sellele sõjale mitteomaselt eesliinil ning kuigi teda üritatakse tabada nii mobiilse tankitõrjevahendi kui Lancet drooniga, teeb ta väga efektiivset tööd vaenlase jalaväe positsioonide kahjutuks tegemisel ning ukrainlaste sõnul oli seekordsel edasiliikumisel tankide roll väga suur. Loomulikult on Leopard 2 sellises lahingus vaenlase sihtmärgiks, aga ukrainlased on võtnud kasutusele vastumeetmed – luuredroonid katavad õhust ning peale Venemaa armee poolt tankitõrjevahendi kasutamist kaeti relva kasutamise piirkond kiiresti (metsaviirg) suurtükitulega ning hävitati seal olnud Venemaa armee sõdurid. Ühe Leopard 2A6 meeskonnaliikme sõnul on nende tankide ülekaal eriti suur optika osas, mis ületab Venemaa tankide optikat eriti öösiti ning koidu ajal. Ka pidavat olema rohkem kui 62 tonni kaaluv tank tänu võimsale mootorile ergas ning hästi juhitav, kiirusega 50-60 kilomeetrit tunnis sõites pidi saama täpset tuld anda ka ebatasasel maastikul sõites. Ning loomulikult meeskonna ohutus – kui nõukogude tankidel päris tihti plahvatab peale tabamust laskemoon ning siis ei jää tankis olnud meeskonnast mitte midagi järele, siis lääne tankides on laskemoon paigutatud teisiti ning siiani on kuuldavasti tabamuse korral kõik lääne tankide meeskonnad eluga pääsenud.
Väike edenemine on Ukrainal olnud ka Berdjanski suunal, kus ületati Novomaiorske suunal Šaimanka jõgi. Samamoodi oli väike edenemine Novodonetskest lääne suunal, mis loob eeldusi ka vaenlase väljatõrjumiseks Novodonetskest.

Luganski oblastis rinnetel märkimisväärseid muutusi ei toimunud, aga sellel nädalal võib Venemaa seal oluliselt aktiviseerida lahingutegevust.

Kui Ukrainasse saabusid täna kevadel Challenger 2 tankid, oli Venemaa poolelt palju lärmi tankide laskemoone ümber, mis sisaldavad vaesestatud uraani. Nüüd on teema taas päevakorral, sest Ukrainasse on saabumas M1 Abrams tankid, millele USA annab samuti vaesestatud uraani sisaldavat laskemoona. Venemaa lärm on äärmiselt silmakirjalik, sest Defence Expressi andmetel kasutab Venemaa enda armee juba pikalt samasuguseid mürske Svinets 1 ja nende analooge Svinets 2, mis kasutavad volframit. Defence Expressi arvates võib Venemaa närvilisust põhjustada hoopis asjaolu, et neil on selliseid mürske lihtsalt vähe ja seetõttu saavad nad neid lahingutes harva kasutada. Ja juhitava laskemoonaga pidi samuti suured probleemid olema – ei jätkuvat laserjuhitavaid suurtükimürske Krasnopol ning HIMARSi Venemaa analoogi Tornado-S juhitavad raketid pidavat olema väga lihtsalt Ukraina armee elektroonilise sõjapidamise vahendite poolt mõjutatav, sest kasutab nõrga signaaliga laiatarbe GPS-i, samas kui Ukraina kasutavat GPS-i sõjaväe versiooni, mis on tugevama signaaliga ning mida olevat Venemaal hetkel äärmiselt keeruline segada.

Enne kassettmoona rindelejõudmist oli palju vaidlusi teemal, et kas nende abil õnnestub miiniväljasid demineerida või mitte ja vastakatel seisukohtadel olid isegi kindralid. Venemaa enda sõjaväelaste sõnul on kassettmoon osutunud demineerimisel efektiivseks, kui suuta tulistada mürske nii, et nad plahvatavad ühes suunas üksteise lähedal ning ukrainlased suutvat nii suurtükkidest tulistada. Ukraina armee ohvitser Arty Green oli aga äärmiselt skeptiline ühes USA meediaväljaandes avaldatud info osas, justkui katvat Venemaa armee mingid piirkonnad põleva ainega ja hiljem viskavad sinna granaadi, mis paneb maapinna põlema ja siis plahvatavat seal asuvad miinid. Greene sõnul sellisel juhul tihtipeale muutuvat miin hoopis mitteplahvatavaks, sest sütik saab kuumuskahjustusi.

Nädalavahetusel on ekspertide hulgaks kuumaks teemaks tõusnud taas ATACMS ballistiliste rakettide Ukrainale andmise temaatika. Palju on spekuleeritud selle üle, et miks siiani pole neid antud olukorras, kus Ukraina on juba olemas sama kaugele lendavad tiibraketid Storm Shadow / SCALP-EG. On välja toodud, et arvestatav osa nendest rakettidest on vanad ning peaksid minema utiliseerimisele, aga koos vanusega kasvab oht, et rakettmootorites võivad tekkida defektid, mis halvimal juhuks viiks raketi väljalaskmisel kogu mitmikraketiheitja hävimiseni. Ka on spekuleeritud, et kui Venemaa õhutõrje (teoorias peaks S-400 saama sellega hakkama) suudaks neid rakette alla tulistada, oleks see USA-le moraalne hoop. Võib ka küsida, et milles on nende rakettide eelis Storm Shadow tiibrakettide ees, kus on lõhkeainet pea kaks korda rohkem. Storm Shadow puudus on selles, et neid peab välja laskma lennukitelt, aga Venemaa luurelennukid suudavad Ukraina lennukite õhkutõusu fikseerida ning siis jõutakse näiteks kompleksid S-300 maapinnal programmeeritud koordinaatidega tiibraketi võimaliku tabamuse eest ära liigutada (kahjuks ei suuda Ukraina oma vanade lennukitega neid rakette lennu ajal programmeerida). Mitmikraketiheitjast lastud ATACMS jõuaks aga nii kiiresti kohale, et õhutõrjekomplekse ära liigutada ei jõuta.

On veel üks väga oluline aspekt. Nimelt on juba pikemat aega väidetud, et Saksamaa on nõus oma Taurus tiibrakette andma ainult siis, kui ameeriklased annavad ATACMS rakette ehk siis täpselt sama muster kui oli tankide osas. Kuigi Ukrainas kiputakse nende rakettide efektiivsust üle hindama, oleks nendest Ukraina armee jaoks väga suur abi vaenlase sihtmärkide hävitamisel.

Huvitavad uudised tulevad Venemaa lõunaosast, kus keset kõige kibedamat põllumajandustööde hooaega on ühtäkki diiselkütus otsa saanud ning probleem olevat kohati ka bensiini kättesaadavusega tanklates. Olukord on nii hull, et Venemaa farmerid ähvardasid lausa meeleavaldusi korraldama hakata. Mis siis selles olukorra on põhjustanud? Paljud asjaolude koosmõju ja ka kokkulangemine. Venemaal on keeruline kütusehindade subsideerimise süsteem, et kütuse hinnad püsiksid tanklates etteantud hinnavahemikus. Kus on aga subsiidiumid, seal on kohe ka erinevad petuskeemid ning nii olevat tavaline skeem, kus subsideeritud kütus liigub hoopis piiri taha, kus see müüakse suure vaheltkasuga edasi. Ka oli vahepeal õhus võimalus, et Venemaa vähendab tootjate jaoks subsiidiume poole võrra, mistõttu hakati kohe rohkem kütuseid eksportima, sest siseturule ei juletud seda võimaliku äririski pärast tarnida.
Aga on ka muud põhjused, millest peamine Venemaa raudteevõrgustiku totaalne ülekoormatus, sest sanktsioonide tõttu liigub väga palju kaupa raudteel, lisaks on raudteele lisandunud sõjaväe varustamiseks moodustatud ešelonid ning loomulikult on riigi lõunaosas kütuste andmine armeele esimene prioriteet. See kõik kokku on moodustanud olukorra, kus riik ei saa enam vedude haldamisega hakkama ning seetõttu on osutunud võimalikuks juhtumid, kus ühe farmeri tellitud kütus seisis kuu aega sihtkohast paarikümne kilomeetri kaugusel lihtsalt haruteel. Lisame kütuseprobleemidele mured lääne tehnika varuosade ja tehnika hooldamisega, madalad vilja kokkuostuhinnad ning saamegi plahvatusohtliku olukorra.

Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse (SVR) direktor Sergei Narõškin esines The Moscow Times’i andmetel Vladivostokis toimuval majandusfoorumil kummalise avaldusega, süüdistades läänt ülikoolide reitingutega manipuleerimises, mistõttu minevat Aasia ja Aafrika talendikad noored selle pettuse ohvriks, siirdudes läände õppima, kuhu nad suure tõenäosusega pärast õpingute lõppemist ka jäävad. Pettuse tõttu toimuvat suur ajude äravool. Venemaa on igatahes juba ajude väljavoolu vastu nö võitlusse asunud, astudes välja Bologna süsteemist, et Venemaal kõrghariduse saanud inimestel ei oleks tulevikus enam nii lihtne arenenud riikidesse tööle minna. Järsult on vähenenud Venemaa teadlaste koostöö lääne ülikoolidega, Venemaa võimude poolt on The Moscow Timesi andmetel antud ka soovitus lõpetada tudengite liikumine Erasmus+ programmi raames. Ehk siis tüüpiliselt Venemaa riigijuhtide arusaamisele on Venemaa hädades alati süüdi kõik teised, samas kui nende ülikoolide reitingute kiires langemises ja inimkapitali lahkumises on nad omal süüd ei näe.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhinbe Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING