Eesti keeles on poliitikamõistena juurdumas sõna „nügimine“ ehk siis riigipoolse käitumisega olukorra loomine, kus inimesi nö nügitakse millegi suunas (näiteks prügi sorteerimine) ja selle saavutamiseks on tihtipeale kasutuses ka nö piits ehk siis uute nõuete täitmata jätmisel võib järgneda karistus mingil kujul.
Minu jaoks on sõna „nügimine“ olnud aktuaalne ka viimaste nädalate jooksul Ukrainas toimuvate protsesside mõistmisel, sest Trump hakkas ilmselgelt Ukrainat nö nügima, et see teeks oma suhtumises muudatusi ja võtaks arvesse Trumpi tahet. Mis oli kuni nädalavahetuseni vaherahu kehtestamise peamine takistus? Ukraina üksuste viibimine Kurski oblastis ning Zelenskõi ei tahtnud kuuldavasti midagi kuulda variandist, et nad tulevad sealt ära ilma midagi Venemaalt läbirääkimiste käigus vastu saamata.
Trumpi otsus lõpetada luureandmete edastamine lõigi kõige valusamalt Kurski oblastis asuvaid Ukraina üksusi, kuna eduka kaitse hoidmisel olid USA luureandmed ülimalt olulised, sest see ei võimaldanud Venemaa armeel rindejoone lähedusse Ukraina jaoks märkamatult suuremaid üksuseid koondada ning kui nad ka üritasid, oli Ukrainal olemas hea vastus kassettmoonaga mitmikraketiheitja HIMARS rakettide näol.
Kuna Venemaa armeel oli seal rindelõigus vähemalt neljakordne ülekaal elavjõus, osade analüütiku arvates isegi kuuekordne ülekaal, siis oli selge, et sellisel kujul kaitses olles ilma USA luureandmeteta kasvavad kiirelt Ukraina armee kaotused, aga mõtleva inimese jaoks oli selge, et suure tõenäosusega Trump ei taasta luureandmete edastamist ja relvastuse Ukrainasse toomist enne, kui Ukraina juhtkond võtab vastu otsuse Kurski oblastist taandumise kohta, mis omakorda võimaldaks rahuläbirääkimistel nö surnud punktist edasi liikuda.
Soovi korral oleks ukrainlased suutnud veel tükk aega Kurskis ka sellistes oludes kaitses olla, aga see oleks tähendanud nende eliitüksutele suuri kaotusi ning USA administratsiooni surve Ukraina oleks jätkunud. Tõsi, Trump oli oma otsuse tõttu järjest tugevneva sisemaise surve all ning tuli leida lahendus. Kuigi Ukraina meedia sellel teemal praegu parema meelega ei räägi, siis Venemaa analüütiku Jan Matveejevi sõnul on Ukraina armee oma üksuseid Kursi oblastist välja viimas ja ainult seetõttu on suutnud Venemaa kiirelt territooriumi tagasi võtta, sest nad on selle saanud sisuliselt ilma lahinguteta.
Tänasel päeval on Venemaa armee juba Sudžas ja teoorias saaks Ukraina linnast lääne poole jäävat territooriumi veel tükk aega enda kontrolli all hoida, aga samas annaks see Putinile põhjuse vaherahupakkumisest äraütlemiseks. Ei ole ka liigne lisada, et USA luureandmete edastamise taastumine (Ukraina sõjaväelaste sõnul toimus see eile) võimaldab Ukraina armeel seda teha oluliselt väiksemate kaotustega. Jan Matveejevi arvates lahkub Ukraina armee Kurski oblastist lähema kahe-kolme päeva jooksul. Elame-näeme.
Minu enda hinnangul andsid Kurski oblastiga seotud sündmused tugeva tõuke selleks, et Saudi-Araabias toimunud USA ja Ukraina delegatsioonide kohtumise järel tehti omajagu kõlavaid avaldusi. Ukraina jaoks muidugi on väga oluline USA poolt luureandmete edastamise taastumine ja USA toodetud relvastuse tarnimise jätkamine. Siinkohal on oluline täpsustada, et tegemist on veel Bideni ajal sõlmitud lepingute täitmisega, Trumpi ajal ei ole sõlmitud ühtegi lepingut, millega Ukrainale relvastust või laskemoona antakse. Kusjuures vahepeal tuli Poolast infot, et vahepeale Trumpi poolse relvaabi peatamise käigus viidi tehnika lähedal asuvatesse ajutistesse hoiukohtadesse, seega oli antud käitumine omamoodi indikatsiooniks, et Trump oma otsusega „nügis“ Ukrainat Kurski oblastist lahkumist ette võtma.
Israeli analüütiku Igal Levini sõnul andis see kohtumine aga Ukrainale tagasi nii subjekti staatuse läbirääkimiste protsessis kui ka strateegilise initsiatiivi, sest Ukraina ettepanekute realiseerumisel kõigi vangide vahetamine ja okupeeritud territooriumilt röövitud laste tagasitoomine (selles osas olen millegipärast pessimistlikumalt meelestatud) oleksid Ukraina jaoks juba omamoodi väikeseks võiduks.
Kui Putin tahab Ukrainas valimisi, on selle kõige esmasemaks eelduseks vaherahu ja nagu selles kontekstis on nüüd mitmeid kordi väljendatud erinevate inimeste poolt, et pall on tema väljakupoolel. Kui ta praeguses olukorras (eeldusel, et Ukraina armee lahkub Kurski oblastist) ei ole nõus vaherahu üle arutama, võib see tähendada, et Trump hakkab Ukraina armeele andma täiendavat relvaabi ja laskemoona ning see oleks alles algus. Elame-näeme, praegu on selles osas Venemaalt tulevad sõnumid ettevaatlikud, sest nende jaoks tulid arengud seoses Kurski oblastiga ja sellele järgnenud otsused omamoodi üllatusena, kuna Venemaal ei oodatud niivõrd kiireid arenguid. Lähipäevad annavad loodetavasti Putini positsioonist rohkem aimu.
Olukord rinnetel.Suurimad muutused ongi toimunud Kurski rindel ning samas on antud kontekstis ka kõnekad Ukraina armee poolt edastatud andmed, mille järgi eile viis Venemaa läbi Pokrovske suunal 68 rünnakut, aga Kurski oblastis poole vähem. Loomulikult ei ole z-blogijad rahul, et Ukraina viib eriliste probleemideta Kurski oblastist ära oma eliitüksused, säilitades sealjuures lahinguvõime ja -tehnika, aga nad peavad sellega leppima.
Ukrainas aga on Venemaa edenemine märtsi esimese kümne päeva jooksul selgelt aeglustunud, Ukraina analüütiku Aleksander Kovalenko sõnul on Ukraina selle aja jooksul kaotanud kontrolli kokku ainult 11 ruutkilomeetri üle, kusjuures on Ukraina hakanud tegema edukaid vasturünnakuid, mille käigus on vastast ka mitmest kohast välja surutud, peamiselt küll Pokrovske suunal, aga ka mitmest kohast Kupjanskist põhja pool.
Kupjanskist põhja pool oli varasemal ajal omajagu ärevust, kui talvise pealetungi käigus õnnestus Venemaa armeel Oskili jõgi ületada mitmes punktis ning kardeti, et neil õnnestub seal luua tugev platsdarm, mille baasilt liikuda lõuna poole Kupjanski peale. Aleksandr Kovalenko hinnangul oli see Venemaa armee jaoks halb otsus, aga tema seisukohaga ei olnud nõus nii mitmedki Ukraina analüütikud. Ometi on tänaseks päevaks selgeks saanud, et Kovalenkol oli õigus, sest Ukraina armee ei lasknud Venemaa armeel üle jõe teha ühtegi toimivat ületuskohta rasketehnikale, mistõttu sai Venemaa armee kasutada ainult jalaväelaste grupp, aga seda olukorras, kus Ukraina armee oli headel positsioonidel looduslikult sobivates kohtades.
Venemaa armee jaoks on see tähendanud siiani peamiselt suuri kaotusi elavjõus, samas ei õnnestu neil platsdarmi suurendada, üle jõe toodud Venemaa sõdurid satuvad Ukraina armee rünnakute alla ja see kurbmäng muudkui kordub ja kordub. Ukraina võttis tagasi maad ka Zapadne juures ning surus venemaa armeed tagasi ka Kupjanski suunalt Sinkivka juures. Loomulikult toimuvad seal piirkonnas rasked lahingud Ukraina armee jaoks, aga ukrainlaste sõnul on olukord nende jaoks kontrolli all niikaua, kui Venemaa ei suuda üle jõe teha ajutist silda ja siiani on nad kõik sellised katsed suutnud likvideerida.
Venemaa armee pole tükk aega suutnud edeneda ka Kupjanskist lõuna pool, seega sellel suunal ei ole Venemaa armee viimase poole aastaga suurt midagi saavutanud, kuigi üritasid nad Kupjanski suunal kõvasti.
Lõunarindel surus Ukraina vaenalase välja Novosilka külast ja just lõunarinde kontekstis on Ukraina sõjaväelased rääkinud liugpommidega seotud probleemidest. Kui Ukraina armeel ei olnud seal lõigus võimsaid elektroonilise sõjapidamise vahendeid ja nappis elavjõudu, siis tegutses Venemaa armee kindla mustri järgi – neil olid droonide abil teada saadud Ukraina armee kaitserajatiste asukohad, sinna visati palju liugpomme ja kui Ukraina kaitseehitised olid purustatud, siis oli edasiliikumiseks tee avatud ning alamehitatud Ukraina üksustel oli keeruline seda takistada.
Muutus selles vallas algas peale Pokrovske suunal, kus Ukraina armeel õnnestus EW seadmetega liugpommide lendu nii palju mõjutada, et need enam Ukraina armee kaitserajatisi ei tabanud, mis aga tähendas, et nende efektiivsus langes kohe tuntavalt ning selles kontekstis kurtsid Venemaa sõjaväelased, et ilma liugpommideta nad enam endisel kujul edeneda ei suuda.
Kusjuures Kurski oblastis oli liugpommidest ka vähe abi, aga seal oli põhjus selles, et Ukrainal ei olnud selgelt väljaehitatud kaitseliini, nad vahetasid tihti positsioone, mistõttu enamuses lendasid liugpommid tühja, tõsi, Sudžas saadi majadele ikka pihta ka.
Ukraina laiendas seda EW võimekust kõigepealt Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno andmetel Toretske ja Tšasiv Jari suunda, siis Kupjanski ja Lõmani suunda ja nüüd ollakse kuuldavasti jõutud ka lõunarindele, mistõttu Venemaa armee endisel kujul sõjapidamist jätkates ei saavuta enam neid tulemusi, mis olid neil varem. Lähipäevad näitavad, kes Venemaa armeel õnnestub aktiviseerunud rünnakutegevuse käigus kuskil Ukraina territooriumil edeneda, aga see pole viimasel ajal neil enam eriti õnnestunud.
Venemaa z-kanali VTšK-OGPU andmetel olid sellel nädalal ootamatult lõpetatud vangidega ja eeluurimise all olevate inimestega lepingute sõlmimine Venemaa armeega, seegi omamoodi huvitav infokild viimaste arengute kontekstis.
Droonide vastu võitlemisel on Serhii „Flash“ Beskrestovi sõnul Ukraina üle võtnud Venemaa praktika ehk siis nüüd on hakanud ka Ukraina ehitama teedele kalavõrgust katteid, mis pidi optilise kaabli otsas olevate droonide vastu küllaltki efektiivne lahendus olema.
Defence Express kirjutas AZOV-ile üleantud ründedroonidest UAS Seth, millest Ukraina meedias oli esimest korda juttu eelmise aasta detsembris. Väliskujult on ta Shahed-136 pisike vend, lisaks on ta varustatud elektrimootoriga. Märkimisväärseks teeb selle drooni aga automatiseeritus ehk kui operaator nö lukustab drooni sihtmärgile, siis edasi toimetab ründedroon juba ise ehk siis vastase EW vahendid selle tegevust enam mõjutada ei suuda. Droon pidavat suutma edasi lennata etteantud sihtkoha suunas ka siis (enne rünnakukäsu andmist), kui vastase EW seadmed vahepeal drooni juhtimiseks kasutatavad sagedused maha suruvad. Areng õiges suunas.
Ukraina korraldas enne Saudi-Araabias toimud kohtumist suurima droonirünnaku Venemaale ja kui Venemaa poolelt räägitakse 337 allalastud droonist, siis Ukraina poolelt on avaldatud arvamust, et rünnakus osales vähemalt 500 drooni, millest omajagu jõudis ka sihtmärgini.
Praeguste plaanide kohaselt tahetakse Ukrainas jõuda pikamaadroonide osas tootmismahuni 80 drooni päevas ning sellisel juhul hakkavad korduma sarnased rünnakud ehk siis Ukraina korraldab järjest massiivsemaid üheaegseid rünnakuid, mis paneb Venemaa õhukaitsevõimekuse järjest suurema surve alla. Lisame neile veel oluliselt odavamad nö peibutusdroonid ja siis saab droone mitu korda rohkem teele saata, kusjuures saab ka neile peibutusdroonidele mõned head kilod lõhkeainet panna.
Kui eelmisel aastal ostis Ukraina tootjatelt armee jaoks suurusjärgus 1,5 miljonit rallidrooni, siis tänavu on plaanis osta 4,5 miljonit. Militarny andmetel on Ukraina kaitseministeeriumil pikaajaliste rallidroonide ostmise lepingute sõlmimisel nõue, et vähemalt 50% droonide komponentidest on Ukrainas kohapeal toodetud. Military poolt lisati, et nn droonide sõjas olevat innovatsioonitsükkel nii kiire, et keskmiselt iga kolme kuu tagant tuleb droone nö uuendada, muidu nad kaotaks lahinguväljal oma efektiivsuses.
Järgmine ülevaade reedel ja loodetavasti on siis ka selgem arengute osas Kurski oblastis, mille ümber on hetkel siiski omajagu teadmatust.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
