Kõige suuremad muutused on toimumas Severodonetskis, kus Ukraina üksused on linnast taandumas Lõssõtsjanskisse, mis asub kõrgustikul ja mida on kergem kaitsta. Kindlasti raske otsus ukrainlaste jaoks, aga pikemas perspektiivis on mõistlikum püüda oma väeüksusi säilitada kui et riskida nende puhul Mariupoli saatusega. Lõssõtsjanskit on Venemaa armeel juba palju raskem vallutada, sest selleks tuleb forseerida Donetsi jõgi (eeldusel, et lahkuvad Ukraina väed lased lõpus õhku olemasoleva ületuskoha). Ukraina poole jaoks on antud kontekstis oluline, et säiliks Lõssõtsjanski ühendus Bahmutiga. Kindlasti üritavad Venemaa armee üksused linna lääne poolt ümber piirata, aga kerge ei saa see nende jaoks olema.

Mujal rinnetel on vaiksem, väidetavalt loob Ukraina pool nii lõunas kui põhjas eeldusi selleks, et mingi aja pärast üritada suuremate vasturünnakute läbiviimist, aga hetkel on ukrainlaste endi info põhjal takistuseks raskerelvastuse nappus, et mobiliseeritutest moodustatud ja väljaõppe lõpusirgel olevaid üksusi rindele saata.

Ukrainlaste andmetel on nad üle saamas vahepealsest laskemoona kriisist seoses suurtükkidega standardiga 152 mm. Nüüd on rinnetele jõudnud omajagu 155 mm haubitsaid ja nende tegevuse mõju on tuntav, aga seda kõike on veel ilmselgelt vähe, et neutraliseerida Venemaa armee üleolekut kaudtule andmise võimaluste osas.

Relvastus. Sellega seoses on huvitav info seoses Itaalia päritolu 155 mm haubitsatega FH-70, millest ukrainlased räägivad võtmes, et need teevad juba rinnetel tööd. Kuigi neid pidi andma Itaalia, siis fotodel olevatel haubitsatel oli teistsugune markeering ja siis oli nuputamist palju, et kes need siis ikkagi andis. Tuleb välja, et Eesti andis, ilma suurema kära ja rusikatega rinnale trummeldamiseta, õpetati kiirelt ukrainlased neid ka kasutama ja neist haubitsatest on praegusel hetkel seal palju abi. Vähe juttu ja palju kiireid tegusid - see on meie riiki iseloomustanud selles sõjas Ukraina abistamisel. Respekt minu poolt.

Loading Twitter content

An error occurred while retrieving the Tweet. It might have been deleted.

Haubitsatest veel. Prantslased annavad täiendavalt liikuvsuurtükke Caesar, slovakid annavad 8 liikuvsuurtükki Zuzanna 2. Itaallastelt tuleb haubitsaid FH 70. Sakslaste sõnul on lõppemas väljaõpe PzH 2000 kasutamiseks, mida annab Holland. Nii et miskit tilgub järjest, aga suurem muutus selles vallas peaks siis teoks saama, kui ükskord peaks rinnetele jõudma suurem kogus USA liikuvsuurtükke M109 Paladin. Aga millal see ükskord teoks saab, ei oska keegi prognoosida.

Kirjutasin eile eraldi postituse USA mitmikraketiheitjatest, aga Delfi lugejatele kordan siin mõne sõnaga üle. Ehk siis komplekt koosneb laskeseadmest ja kassettidest, mis on olemas erinevate rakettide laskmiseks - lased ühe kasseti tühjaks ja saad selle kiirelt vahetada uue kassetiga. Laskeseadmeid saab paigutada kas roomikutega sõiduvahenditele või ratasel sõiduvahenditele. Viimast kutsutakse mobiilseks variandiks ning selle kohta ongi sõnaühend Himars - High Mobility Artillery Rocket System. Seda saab transportida kiirelt lennukitega ja seadmelt saab lasta kas 6 raketti laskekaugusega kuni 70 kilomeetrit või ühe ballistilise raketi laskekaugusega kuni 300 kilomeetrit.

Väljaõpe käib kiirelt, tavaoludes kaks nädalat, aga ukrainlased saavad kindlasti kiiremini hakkama. USA alguses neid ballistilisi rakette ei anna (laskekaugusega kuni 300 km), aga tänasel päeval on Ukraina armeel kriitilise tähtusega võimalikult kiirelt saada juhitavaid rakette M-31, mis lendavad kuni 70 kilomeetri kaugusele tabamistäpsusega 5 meetrit, kusjuures on kahte tüüpi lõhkepäid, milles ühes on lausa 90 kilogrammi lõhkeainet. Koostöös droonidega saaks siis maha võtta Venemaa kaudtuld andvad relvasüsteemid, millest osad on tänasel päeval ukrainlaste suurtükkide laskeulatusest väljas, kusjuures raketi lennu ajal on võimalik natuke korrigeerida sihtmärgi koordinaate juhuks, kui see peaks asukohta muutma. Rohkem infot selle relvasüsteemi kohta siit. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suure poliitilise tahte korral saaks neid mitmikraketiheitjaid hakata kiirelt rinnetel kasutama, juba mõne nädala pärast.

Droonid. Sõjaline ekspert Agil Rustamzade rääkis Venema droonidest Orlan 10, mis olevat teinud head tööd niikaua, kuni jätkus Saksamaal toodetud mootoreid, mis võimaldas droonidel palju kõrgemal lennata ja neid oli nii raskem märgata kui alla lasta. Nüüd kasutatakse Venemaa enda mootoreid, mistõttu lennukõrgust ei piisa ja neid on lihtne alla tulistada. Optika osas kasutatakse kõige tavalisemaid Jaapani laiatarbe fotoaparaate. Aga sellisel lähenemisel on oma voorus ka Venemaa jaoks - selliseid droone on odav toota ja kui nende allatulistamiseks kasutavad ukrainlased kalleid Stingereid, siis ei ole ju ka nende varud lõpmatud. Samas on Ukrainal just droonide osas suur ülekaal ja see võimaldab neil oma piiratud laskemoonavarusid palju efektiivsemalt kasutada.

Ukrainlased saavad kasutada brittide poolt antud rakette Brimstone ning neid on võimalik ka nö laserjuhtida ehk siis kas Bayraktar või RQ-20 Puma suunavad laserkiire sihtmärgile ja rakett lendab sinna kohale. Kusjuures selle Pumaga on veel see huvitav nüanss, et kui ta missioonilt tagasi lendab, siis maandumisel eralduvad tiivad, mis pannakse hiljem tagasi.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!


Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING