Jätkuvalt on kõige kuumem piirkond Donbass ning vähemalt minu jaoks oli Ukraina üksuste taandumine Lõssõtsjanskist kujunenud olukorras oodatud käik, sest vastane oleks suutnud linna ümber piirata ja siis oleks järgnenud pommitamine kuni selleni, et kas Ukraina üksused annavad alla või nad hävitatakse täielikult, aga mistahes sõjas on kõige tähtsam säilitada on sõjaväe üksuste võitlusvõime ning tihtipeale tuleb teha rasked valikud sellest lähtuvalt. Uueks kaitseliiniks kujuneb piirkond Bahmuti ja Siverski vahel ning seal on Ukraina üksuste jaoks paremad võimalused vastase pealetungi peatada.

Mujal rinnetel on olukord Ukraina jaoks raske, aga stabiilne. Hersoni suunal on kuu aja jooksul kokkuvõttes omajagu saavutatud ning olukorras, kus Venemaa on suurema osa vägedest koondanud Donbassi, võiks Ukrainal olla hea võimalus seal piirkonnas edu saavutada, just Dnepri läänekaldal asuvate okupeeritud territooriumite vabastamisel. Venemaa on aktiivselt tulistanud raketiheitjatest piirkondi, mida nad peavad kohtadeks, kus toimub Ukraina üksuste koondumine suuremaks vastupealetungiks seal piirkonnas. Ukraina pool ise ei taha Hersonis toimuvaid lahinguoperatsioone kommenteerida.

HIMARS. Meedias on omajagu infot ilmunud selle kohta, kuidas Ukraina kasutab nende käsutuses olevat nelja HIMARSit. Kuna need masinad võivad maanteel sõita kiirusega kuni 100 kilomeetrit tunnis, siis on paika pandud keeruline logistika pea kogu rinnete ulatuses, kus teatud kohtadesse viiakse ette autod rakettidega ning reeglina öösel jõuavad sinna HIMARSid, kassetid rakettidega laaditakse laskeseadmetesse, tehakse lasud etteantud koordinaatide suunas ja järgneb kiire lahkumine. Sisuliselt igal öösel on üks suurem rünnak, nii rünnati öösel vastu pühapäeva Melitopolis lennujaama territooriumil asuvat sõjaväeosa, kusjuures väidetavalt kokku 30 raketiga ehk siis üks HIMARS laskis kahe kasseti jagu rakette. Melitopoli sõjaväe lennujaam oli Venemaa sõjaväe jaoks väga oluline varustuse jaotuspunkt, lisaks baseerusid seal lahinghelikopterid, mille puhul on lahingefektiivsuse seisukohalt kaugus rindest võtmetähtsusega. Kui palju neid seal terveks jäi peale rünnakut, pole hetkel selge, aga edaspidi peab Venemaa helikopterid rindest kaugemale viima, HIMARSite laskeulatusest välja (hetkel on Melitopolist rindejooneni 60 kilomeetrit, raketid M-31 lendavad kuni 80 kilomeetri kaugusele). Venemaa probleemid Melitopolis ei piirdunud ainult raketirünnakuga, partisanid lasid rööbastelt maha ka rongi, mis vedas laskemoona.

Täna öösel lasti õhku suur laskemoonaladu Snežnõis Donetski oblastis (olemas ka video, võimas ilutulestik). Mulle tuli see asukoht tuttav ette ja tõesti, aastast 2014 on just sellest asulast foto BUK-ist, millega lasti alla reisilennuk. See ladu asus päris sügaval tagalas ja oli HIMARSite jaoks laskeulatuse osas piiri peal, samas on Ukraina hakanud kasutama aktiivsemalt ka oma viimaseid Totška-U rakette, millel on laskeulatus suurem (kuni 120 km). Vahet pole mida kasutati, ladude plahvatused seal piirkonnas on tõsiasi ning see vähendab Venemaa suurtükitule intensiivsust Donbassis ning väidetavalt oli seda juba näha Lõssõtsjanskist taandumisel, kus Venemaa suurtükituli oli oluliselt vähemintensiivne kui varasemal ajal.

Samas ei lahenda HIMARSid kõiki probleeme, sest tegemist on kalliste rakettidega ning sihtmärgid on ka seetõttu nö rasvasemad - laod, sõjaväosad, juhtimispunktid, sõjaväeüksuste koondumispunktid. Samas on ka omajagu väiksemaid sihtmärke, mille puhul sobiksid juhitavad mürsud. Näiteks SMArt 155. Tegu siis kõrgtehnoloogilise mürsuga, kus on sees mitu lõhkekeha, sihtmärgi piirkonda jõudes avanevad langevarjud ning maa poole liuglevad lõhkekehad leiavad sihtmärgi, peale mida käivitub rünnak, kus sihtmärki rünnatakse ülevalt, kus sihtmärgi kaitsesoomus on üldjuhul kõige õhem. Ukrainas kasutavad sellist laskemoona (laskeulatus kuni 22 kilomeetrit) liikuvsuurtükid PzH-2000 ning on olemas ka droonivideo, mis näitab Venemaa armee sihtmärgi edukat tabamist. Selliseid mürske on toodetud rohkem kui 12000, nii et peaks olema piisavalt, et Ukrainas neid edukalt kasutada.

Venemaa raketid. Viimasel ajal on palju juttu olnud rakettidest H-22, mida kasutati nii Kremetšukis, Kiievis kui ka Odessa oblastis ühe puhkebaasi ründamisel. Tegemist on suure raketiga, millel pikkust 11,5 meetrit ning kaalu 6 tonni, millest 4 tonni on raketikütus. NSVL-i relvastuses on see aastast 1968 ning selle raketi probleemid on iseloomulikud kogu NSVL-ile (ja ka selle järglasele). Selleks hetkeks olemasoleva raketitehnoloogia baasil suutsid nad küll teha suure kiirusega lendava raketi, aga hätta jäädi selle juhtimissüsteemi ehitamisega. Rakett ehitati ründamaks USA lennukikandjaid avamerel, aga ka selle jaoks oli raketi tabamistäpsus väike (kõrvalekalle kuni 600 meetrit). Teoorias suudab rakett avamerel selgelt eristuva objekti raadilokatsiooniga üles leida, aga maismaal olevate objektide puhul on see pehmelt öeldes problemaatiline nii vana tehnoloogiaga rakettide jaoks. Ehk siis neid rakette välja tulistades ei tea keegi, kuhu nad täpselt lendavad ning linnas asuva objekti puhul tabatakse suure tõenäosusega hoopis tsiviilobjekte, eriti kui nad on lagedal selgelt eristuvad objektid, nagu näiteks kaubanduskeskus (tänaste teadmiste kohaselt Krementšukis kukkus rakett siiski kohe vahetult kaubanduskeskuse kõrvale, aga pea tonn lõhkeainet on ka sellises asukohas tappev).

Amnesty International avaldas materjalid Mariupoli draamateatri pommitamise kohta. Venemaa nimelt väidab siiani, et ukrainlased ise lasid teatri õhku ning sellises olukorras tuleb teha sõltumatu analüüs. Uuringu käigus selgus, et enne traagilisi sündmusi paari nädala jooksul järjest vähenes inimeste arv, kes sealt varju otsisid ning lõpus ei olnud enam tuhat, vaid suurusjärgus 200 inimest. Plahvatuse koguvõimsus vastab tonnile lõhkeainele ning paljude tunnistajate sõnul oligi tegemist kahe juhitamatu lennukipommiga (FAB-500), mille Venemaa lennukid teatrile heitsid. Ja vähemalt minu jaoks on see sügavalt arusaamatu, kuidas paljud inimesed suudavad uskuda Venemaa poole juttu, justkui suutnuks ilma suurtükkideta linna kaitsnud ukrainlased ise linna sodiks pommitada olukorras, kus rinne asus rohkem kui 100 kilomeetri kaugusel. Aga Venemaal usutakse ning kindlasti on uskujaid ka mujal.

Hoolimata katastroofilisest olukorrast tehnoloogia valdkonnas Venemaal, on Venemaa propagandistid ikka entusiasmi täis ja nii rääkis Dmitri Rogozin, et Venemaal käivat kibekiire ettevalmistus, et saata Marsile Venemaa missioon. Naljahambad juba räägivad, et Venemaa eesmärgiks on MNR-i väljakuulutamine (Marsnaja Narodnaja Respublika), mille saab siis liita Venemaaga, kui marslaste seas on referendum läbi viidud.

Lõpulõik tuleb Kiievist, kus noor kabetalent Valeria Ježova (10-aastane, omavanuste hulgas maailmas parim) mängis heategevuslikul eesmärgil ning mängida sooviv inimene pidi mängu panema vähemalt ühe grivna ning kui siis ta võitis Valeriat või mängis viiki, siis järgmine mäng oli ilma rahata. Tüdruk olevat võitnud kõik mängud ja kogus nii 1200 grivnat Ukraina armeele ning mul on millegipärast tunne, et ma oleks antud olukorras tundnud kaotusest suurt rõõmu, sest mõnikord on kaotus väärtuslikum kui võit.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!


Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING