Tänast ülevaadet alustan lühiülevaatega rinnetel toimuvast, kus suuri muutusi ei ole. Luganski oblastis on aktiivsem pool olnud Ukraina ja seda nii Svatove kui Kremennaja suunas. Venemaa poolelt tuleb jätkuvalt informatsiooni, justkui koguvat Ukraina seal piirkonnas jõude, et lähemal ajal alustada suurema pealetungiga, Ukraina pool seda infot kommenteerida ei soovi.

Zaporižžja suunal on suhteliselt rahulik, kuigi veel paar päeva tagasi oli liikvel info, justkui Venemaa plaaniks suuremat pealetungi Guljaipolje suunal. Hiljem on mitmed analüütikud nimetanud Venemaa ajutist sõjalise aktiivsuse kasu sellel suunal pettemanöövriks, et võimaldada Hersoni idakaldalt väeüksuste probleemideta liikumist Donbassi.

Venemaa on kõige aktiivsem Donbassis ja Avdiijvkast lõunas on nad natuke ka edeneda suutnud. Vugledari lähedal on Pavlivkas on olukord jätkuvalt keeruline mõlema poole jaoks, asula on suuremas osas Venemaa kontrolli all, aga Vugledar asub 50 meetrit kõrgemal kui Pavlivka, on Ukrainal sealt hea Pavlivkat tule all hoida.

Eufooria Hersoni läänekalda tagasivõtmise üle on lahtunud ning paljud analüütikud kirjutavad võimalikke stsenaariume edasiste arengute puhuks. Palju on ka neid, kes ootavad kogu Ukraina territooriumi kiiret vabastamist, aga algatuseks oleks sobiv vaadata ajas tagasi. Võrrelda olukorda sõja esimesel nädalal ja olukorda praegu. Venemaa poolt loodetud kolmepäevasest sõjalisest jalutuskäigust on nende jaoks saanud tõeline õudus ja üheksa kuu jooksul oli Hersonist lahkumine juba kolmandaks suureks sõjaliseks kaotuseks.

Kui vaatame, mis on Ukrainale edu toonud, siis on kõige suuremat mõju avaldanud nn korrosiooni strateegia, mille eesmärk on vastase logistikat häirida sedavõrd, et vastasel ei jää lõpuks muud üle, kui väljapääsmatuks kujunevas olukorras taanduda. Kiievi suunal aitas ukrainlasi ilmastik ja aastaaeg, aga peamine põhjus oli ikka seal suunal pikaks veninud Venemaa logistikaahelad ning raudtee puudumine, aga ilma selleta Venemaa ei suuda suuremaid väegrupeeringuid piisavalt varustada. Harkivi operatsiooni õnnestumisele aitas kaasa juba see, et Venemaa oli lahingute käigus kaotanud olulise osa oma parimatest üksustest ning otsus Dnepri läänekalda tugevdamiseks tuli otseselt Izjumi väegrupeeringu arvelt ning Ukraina kasutas avanenud võimaluse hiilgavalt ära.

Dnepri läänekaldalt oli Venemaa lõpuks sunnitud lahkuma sellesama nö korrosiooni-strateegia tõttu, sest Ukraina suutis Venemaa logistikat oluliselt häirida ning lõpuks oli Venemaa sunnitud sealt lahkuma.

Kolm olulist võitu on saavutatud, aga kus oleks Ukrainal võimalik sama strateegiat kasutades järgmine nö lahinguskalp võtta? Kõige perspektiivikam on selles osas okupeeritud Ukraina lõunaosa, kus Ukraina ulatub nüüd Dnepri äärest tulistama pea Krimmini välja, raudteevõrgustik on seal hõre, metsasid ei ole, tegemist on lageda stepiga, kus on keeruline ennast kaitsta. Samas oleks Dnepri forsseerimine Ukraina jaoks äärmiselt riskantne operatsioon, mis võiks lõppeda täpselt samamoodi nagu lõppes Venemaa jaoks Hersoni saaga. Seega jääks üle võimalik pealetung Zaporižžja rindel kolmes võimalikus suunas, aga selle variandiga on kursis ka Venemaa, kes on suurendanud oma üksuste kontsentratsiooni Melitopolis ja selle ümbruses, kus okupantidel on suur probleem sellega, et kohalikud ei ole nõus raha eest Venemaa jaoks kaitserajatiste rajamises osalema ning nii olevat seal käiku läinud ka sunnimeetmed. Ehk siis sellel suunal on küll Ukrainal kõige parem korrosioonistrateegiat rakendada, aga samas on seal vastas ka Venemaa poolt arvestatavad jõud.

Luganski oblastis on ka Ukraina tõsisemalt käsile võtnud Venemaa logistikaahelate häirimise, nii oli toimunud HIMARSitega edukas rünnak Starobelskisse ning Svatove – Kremennaja trass on Ukraina suurtükitule ulatuses. Seal piirkonnas avaldab ilmastik sõjapidamisele kõige suuremat mõju ja on takistanud Ukraina edasiliikumist ning takistab ka edaspidi, sest ees on jälle sademeid täis päevad ning suuremat külmalainet silmapiiril ei paista. Ukraina kasuks räägib see, et Venemaal ei ole sinna rindele võimalik lahingukogemustega väeüksusi lisaks juurde tuua (nende põhifookus saab olema Donbassil) ja Ukraina poole võimaliku läbimurde järel on suur osa Luganski oblasti põhjapiirkonnast nõrgalt kaitstud. Seega riskid on Ukraina poole jaoks olemas, aga pole välistatud, et Ukraina seal suunal lähimal ajal üritab midagi tõsisemalt ette võtta. Olla aktiivsem kasvõi selleks, et Venemaa oleks sunnitud tugevduseks ära tooma üksusi teistel rinnetelt ja vähendades nii eeskätt survet Ukrainale Donbassi rindel.

Donbassis on olukord Venemaa jaoks palju soodsam, sest okupeeritud Donbassi tööstuspiirkondades on väga korralik raudteevõrgustik ning viimase aja lahingutegevus näitab, et Venemaa on suutnud seal adapteeruda ka nö HIMARS’ite ajastu tingimustes. Tõsi, suurtükitule aktiivsus on võrreldes suvise tippajaga vähenenud kaks korda ja rohkemgi, aga see on ikka Ukraina jaoks väga valus. Väidetavalt on Venemaa Hersoni läänekaldalt just sinna rindele liigutamas täiendavaid üksusi ning seal rindel on Ukrainal jätkuvalt väga keeruline olukord.

Edasiste arengute puhul hakkavad mängima mitmed aspektid, mille mõju on tänasel päeval keeruline hinnata – mõlema poole relvastus ja laskemoonaga varustatus, Venemaa tšmobikute motivatsioon ja võimekus lahingutes osalemiseks. Venemaa pool ütles peale viimast massiivset raketirünnakut otse välja, et nende eesmärk on läbi sellise terroristliku tegevuse sundida Ukrainat kapituleeruma ning sõlmima rahu Venemaa tingimustel, aga ajaloolased on toonud välja ka selle, et ajaloost ei ole teada eriti juhtumeid, kus selline terror oleks suunanud rahva viha oma valitsejate vastu, pea alati on läinud vastupidi – sellistes olukordades on muutunud rahvas veelgi ühtsemaks ning terrorism on saavutanud soovitule vastupidise eesmärgi. Venemaa raketiterrorismi võrreldakse kõige rohkem Saksamaa sõjalennukite rünnakutega Suurbritannia vastu aastal 1940 ning britid tulid sellest katsumusest välja tugevamana.

Ukrainal ei ole kerge, sest pihta on saanud juba 40% infrastruktuuriobjektidest, aga ukrainlaste meelsuses pole toimunud mingeid muutusi Venemaale soovitud suunas, pigem vastupidi. Eile toimunud väiksemas raketirünnakus suutis Ukraina küll maha võtta kõik raketid Kiievi suunal, aga riik on suur ja kõikjale pole võimalik lähimal ajal õhutõrjevõimekust luua ja ega lääne pool kuskil üleliigseid õhutõrjesüsteeme ladudes ootamas ka ei ole, selline on reaalsus. Samas uute lääne õhutõrjesüsteemide efektiivsusest annab tunnistust info, et ukrainlastele antud NASAMS komplektid hävitasid sihtmärke 100% efektiivsusega, aga neid on ainult kaks kompleksi ja ülejäänud kuus lubatud kompleksi saabuvad kunagi hiljem.

Relvastuse ja laskemoonaga on probleeme mõlemal poolel. Nii sai Venemaa Valgevenest („Belarusian Gayuni“ andmetel) oktoobri kuu jooksul 98 tanki T-72A, erinevate modifikatsioonidega jalaväe soomustransportööre BMP-2 60 ühikut ja veoautosid Ural-60 ühikut, lisaks laskemoona. Venemaal on oma ladudest võimalik võtta järjest vanemat rasketehnikat, mille kvaliteet jätab soovida igas mõttes, aga parem selline tehnika kui üldse mitte midagi, näiteks nagu juhtus tšmobikutega Svatove lähedal, kui nad pidid Ukraina tankide ja miinipildujate vastu võitlema ainult automaatidega relvastatult.

Ukraina poolel on probleemiks kujunemas laskemoon suurtükkidele, sest seda kulub lihtsalt väga suurtes kogustes, aga asemele tootmine on keeruline. Nii olevat Prantsusmaa tootnud siiani aastas suurusjärgus 10000 mürsku kaliibriga 155mm, aga ukrainlased kulutasid suuremate lahingute ajal selle koguse paari päevaga. Kriitilise piirini hakkavad kahanema ka USA varud. Lõuna-Koreal on ladudes palju selliseid mürske, aga nad kardavad rikkuda suhteid Venemaaga ja seetõttu otse Ukrainale müüa neid ei taha, aga on võimalik variant, et nad müüvad USA-le 100000 mürsku, mida USA ei tohi edasi Ukrainale anda, küll aga saaks USA selle arvelt ära anda osa enda poolt toodetud mürskudest. Ja ei ole ka juhitavaid rakette HIMARSitele ülearu palju ladudes ootel, neid toodetakse juurde, aga lahingutes kulub rohkem kui asemele suudetakse toota.

Vabastatud Dnepri läänekaldal tuleb iga päev juurde infot sõjakuritegude kohta, mille okupandid seal läbi viisid – leitud on juba 11 vanglat, kus inimesi piinati, leitud on 63 piinamisjälgedega surnukeha ning iga päev toob teateid uutest ja uutest jubedatest leidudest. Niimoodi toodi Venemaa poolt vabadust, et ukrainlased saaksid hakata elama putinistliku päikese all (sarkasm). Aga on ka helgemaid hetki, kuigi Dnepri läänekaldal on tegemist humanitaarkriisiga, mis ähvardab süveneda, sest lahkuvad okupandid hävitasid enamuse infrastruktuuriobjektidest. Nii toodi Hersoni 210 Starlinki komplekti ja linnas on viis avalikku wifi-punkti, kus inimesed saavad välismaailmaga suhelda. Lähimal ajal on vabastatud territooriumil plaanis veel 60 sarnast wifi-punkti teha.

Mariupolis on aga olukord võrratult halvem kui Hersonis ja nii on linna jäänud 100000 elanikust ainult tuhandel võimalik elada inimväärsetes tingimustes, teistel ei ole ei joogivett, elektrit ega köetud eluruume ning erinevat Hersonist on suurem osa Mariupoli elumajadest nii tõsiselt kahjustatud, et nende taastamine ei ole võimalik.

Raskel ajal on huumor omal kohal ja allpool mõned nopped.

Septembris pidi Izjumis esinema Venemaa laulja Oleg Gazmanov kavaga „Venemaa on siin igaveseks ajaks!“, aga vahetult enne kontserdi toimumist jõudsid kohale Ukraina sõdurid ja nad olid väga pettunud, et kontsert ära jäi, sest nad üritasid tulla kontserdi ajaks kohale. Täpselt sama kontsert sama nimega pidi toimuma Hersonis 13. novembril, aga jälle tabas aegsasti kohale jõudnud Ukraina sõdureid ebaõnn, sest kontsert jäi jälle ära! Nüüd tuleks vist vaadata, et ega mehel Krimmis lähemal ajal kontserti plaanis ei ole, Ukraina sõduritele on selle mehe kontserdid millegipärast lausa vastupandamatu mõjuga.

Vabastatud Dnepri läänekalda elanik rääkis juhtumist, kus tema majja sisenes automaadiga Venemaa armee sõdur ja vaatas ringi, et mida väärtuslikku saaks kaasa võtta. Kööki jõudes okupant järsku elavnes ja nõudis automaadiga ähvardades, et perenaine avaks köögis oleva seifi. Segaduses perenaine ei saanud alguses aru, et mis seif, aga selgus, et Venemaa sõdur ei olnud köögis olevat multifunktsionaalset toiduvalmistajat (vene keeles „multivarka“, inglise keeles „multicooker“) varem oma elus näinud ja pidas seda seifiks.

Venemaa keelas tuntud näitlejal Jim Carrey’l riiki sisenemise ning ukrainlaste arvates oli see põhjustatud peamiselt sellest, et Venemaa kartis Jim Carrey kehastatud kuulsa loomadetektiivi Ace Ventura võimalikku tegevust Hersonist varastatud pesukaru ülesleidmisel ja Ukrainale tagastamisel. Pesukaruga seoses tegi Venemaale pakkumise Odessa linn, kes on nõus seal asuva Katariina II kuju vahetama pesukaru vastu.

Minu poolt järgmine ülevaade esmaspäeval, homme st laupäeval aga Henri Ploomi nädala kokkuvõttev ülevaade.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING