Allpool Teet Kalmuse analüüs Ukraina olukorrast 14. märtsil.
Tänahommikune ülevaade Ukrainaga seotud sündmustest (14.03). Järjest helistavad-kirjutavad sõbrad-tuttavad, kes tänavad tehtud töö eest. Ju siis teen midagi hästi ja õigesti.
Olukord Ukrainas on väga keeruline ja jääb keeruliseks, aga iga päevaga lisandub natuke rohkem lootust.
Lugesin ühe Ukraina armee kõrgema ohvitseri analüüsi ja tema hinnangul kestavad kaitselahingud veel kuu aega, alles siis tekib variant vastupealetungiks. See on realistlik hinnang olukorrale.
Venemaal on ülekaal õhus, neil on rohkem soomustehnikat ja eriti suur eelis tankide osas. Nad suudavad anda täppisrelvadest valusaid lööke. Iskanderid on osutunud Ukrainale väga suureks peavaluks. Venelastel on veel võimalik kokku kraapida viimased väeosad koduriigist, aga nende võitlusvõime saab olema tunduvalt madalam kui eliitväeosadel.
Siiski on üks ületamatu probleem. Nii suure riigi vastu nagu Ukraina jääb seda kõike väheks, eriti kui sõjavägi on oma jõud killustanud ja üritab korraga mitmetel suundadel edu saavutada. Ma lugesin Venemaa sõjandusekspertide hinnangut, et Ukraina vallutamiseks peaks Venemaa armee suurus olema vähemalt pool miljonit meest ja need peaks olema kõik heal tasemel. Tegelikkus on, et heal tasemel vägede suurus on 100 000 ja need väeosad on Ukrainas juba kohal.
Kui isegi peaks õnnestuma Ukraina ära vallutada, siis valitsemiseks oleks vaja repressiivaparaati suurusega vähemalt pool miljonit inimest. Mingisugust võimu suudaks okupatsioonivõim teostada ainult läbi suure väekontingendi kohalolu, aga see on väga kallis lõbu ja Venemaa ei saa lihtsalt seda endale lubada.
Kiievis on relvastatud kaitsjaid 200 000, linna äravõtmiseks peaks pealetungiv armee olema kolm korda suurem, kuid minu teada on Venemaa väekontingendi suurus seal hetkel suurusjärgus 30 000 inimest. Seejuures on paljude motivatsioon kontaktlahingusse minna olematu. Sellise väekontingendiga pole Kiievi vallutamine reaalne, ehk õnnestub läbi häda ümber piirata, ei rohkem. Samas ümberpiiramise järel jääb neil lõunas seljatagune kaitseta ja nad on ideaalseks märklauaks, seal ei saa neil rahu olema. Nagu pole rahu ka praegu põhja pool.
Ukraina viib läbi väga osavat kampaaniat Venemaa armee demoraliseerimiseks. Kiievi all hävitati hästi maskeeritud mobiilne juhtimispunkt, kust juhatas vägesid kindral Kolesnikov koos kaasohvitseridega. Droonilt täpne lask ja seda juhtimispunkti enam ei ole. Kolmas kindral likvideeritud lühikese aja jooksul.
Kiievi põhjapoolsetes eeslinnades on Venemaa armee hakanud oma soomustehnikat hajutama majade vahele, et vältida droonirünnakuid. Aga nüüd on uus häda – notšnõje prizraki ehk öised kummitused. Väga hästi relvastatud Ukraina eriüksused, kes nopivad nüüd öösiti just selliseid teistest eraldatud sõjaväelasi. Ei ole vaja vist üle seletada, mida see kõik kokku teeb sõdurite psüühikaga. Lisame juurde miinuskraadidega ööd, kus on keelatud kütuse kokkuhoidmiseks tehnikat käivitada. Äärmiselt vilets toitlustamine, elementaarsete hügieenivõimaluste puudumine.
Ukraina pool levitab jutte, et linnas ootavad neid maailma parimad snaiprid, kes teevad oma tööd väga kiirelt ja efektiivselt. Paljudel vene sõduritel on tervisprobleemid. Pealtkuulatud kõnedest kumab läbi paaniline hirm Türgi droonide ees.
Ilma üle-venemaalist mobilisatsiooni tegemata ei ole Venemaa armeel Kiievi all mitte mingisugust võimalust, aga mobilisatsioon võtaks palju aega ja siis oleks propagandasõja n-ö momentum läinud (sellest homme). Süürlaste-aafriklaste kohaletoomise jutud on meeleheide. Natuke suurem edulootus on Venemaal lõuna suunal, aga ka seal on jõud killustunud. Ukraina armeel muutub iga päev seis paremaks nii relvastuse kui isikkoosseisu osas, seega Venemaal ei muutu midagi lihtsamaks, vastupidi, mida päev edasi, seda keerulisem on neil suures plaanis. Teatud territooriumide okupeerimine on reaalne, aga Ukraina armee murdmine mitte, vähemalt tänases reaalsuses.
Javorivi sõjaväelise objekti ründamine on kantud meeleheitest, sest nn erioperatsioon on lootusetult takerdunud. Kui puud lähevad lehte, muutuvad varitsusrünnakud veelgi efektiivsemaks, eriti lõuna pool. Putini ainuke lootus on üritada tõmmata NATO konflikti nii, et seda saaks serveerida kui NATO initsiatiivi, aga tuleb säilitada rahu.
Iga tank, mis hävitatakse, iga lennuk, mis alla lastakse, iga rakett, mille Venemaa välja laseb, vähendab tema võimekust lähiaastatel kuskil midagi üldse üritada, sest majandussanktsioonid löövad eriti valusalt just kõrgtehnoloogilise relvastuse arendamise ja tootmise pihta. Seega võitlevad ukrainlased ka meie eest ja me peame olema nende tagala selles sõjas agressori vastu. Tuleb rahulikult jätkata kõiki tegevusi, samas minimeerides erinevaid riske.
Ma ei tea, kas vastab tõele see jutt, et Raivo Vare oli jaganud venelaste infooperatsiooni materjali, mille sisu on jabur sonimine, aga iga selline jagamine on infooperatsiooni edukale läbiviimisele kaasaaitamine, sest realugeja ei tea rinne olukorda. Kui juba arukad inimesed küsivad minu käest, et kas seal miski on tõsi, siis on see infooperatsioon oma eesmärgi edukalt täitnud. Soovitatav oleks vältida tänasel päeval veebis kõike, millel on .ru lõpp, see on täielikult Venemaa eriteenistuste kontrolli all. Venemaa üritab väga aktiivselt infosõda eskaleerida, meie roll võiks olla mitte sellega kaasa minna.
Majandusest ka natuke. Minult on küsitud palju Hiina kohta, et mis positsioon neil on ja kas Venemaa saab nende peale tulevikus tõsiselt loota. Süvenesin natuke Hiina 2019. aasta välismajanduse andmetesse, kus eksport ületas tunduvalt importi. Eksport 2,57 triljonit dollarit, import 1,58 triljonit.
Eksport on nende majanduse alus ning siin on ülioluline partner USA, kelle osakaal ekspordist on 16,7% ja rahalises väärtuses on see 429 miljardit dollarit. Järgnevad Jaapan (5,9%), Lõuna-Korea (4,19%), Saksamaa (3,77%) jne. Venemaa osa oli 1,83% (47,1 miljardit dollarit), mida on pea kümme korda vähem kui USA-l. Kümme korda. Sisuliselt kõik Hiina suurimad ekspordi sihtriigid on ühinenud sanktsioonidega Venemaa vastu. Kui väga ka Hiina ei tahaks Venemaa poolt olla, siis ta ei saa seda teha avalikult, sest võimalikud majanduskaotused oleksid tulevikus palju suuremad kui Venemaaga kauplemisest saadav tulu. Kui venemaalased vaesuvad, pole nad võimelised tasuma Hiina kaupade eest, seega potentsiaalne eksport Venemaale hoopis langeks, lisaks kaotused teistest riikidest.
Vaatame importi. Venemaa roll on siin palju olulisem: 3,69% impordist, väärtusega 58,1 miljardit dollarit. Energiakandjad, metallid. Tooraine seega peamiselt. Venemaal ei ole Hiinale pakkuda suurt midagi muud, sest suurema lisandväärtusega kaupasid oskab Hiina ise palju paremini valmistada. Venemaa suurim turg oli EL ja paljud tema majandusharud olid väga tihedalt integreeritud EL-i majandusruumi. Nende sidemete läbiraiumise järel loovad lääne ettevõtted uued allhankeketid, aga süsteemist väljalõigatud Venemaa ettevõtetel pole erilisi variante ellujäämiseks.
Ma loodan, et nüüd on enam-vähem pilt olemas Hiina valikutest ning ei ole ka üllatav, et USA survestab Hiinat aina rohkem võtma kriitilist positsiooni selle agressiooni osas. Oma näo ja ekspordi säilimise osas tuleb neil lähiajal teha selge valik, kaubanduspartnerid tahavad selgust.
Allikas:
Teet Kalmuse Facebook.
