Kevadisest Ukraina suurrünnakust on palju räägitud ning sellega seoses on paljudel inimestel emotsioonid ja ootused üles köetud. Paljud loodavad, et läänes väljaõpetatud ja lääne tehnikaga varustatud Ukraina üksused teevad imet ja vabastavad kiirelt Ukraina.
Reaalses elus need asjad nii lihtsalt ei käi, seda näitasid ka eelmise suve sündmused Dnepri läänekaldal, kus Ukraina väed ei suutnudki lahingutes Venemaa kaitseliinidest lõplikult läbi murda, kandes ise sealjuures arvestavaid kaotusi. Sellega seoses oli ka omajagu kriitikat Ukraina väejuhatuse aadressil, aga see vaibus, sest lõpuks Venemaa taandus ise sealt piirkonnast.
Nüüd on Venemaa rajanud väga põhjalikud kaitseliinid lõunarindele ja just seal ootavad nad Ukraina suurrünnaku löögi teravikku. Edu saavutamiseks peab Ukraina suure osa oma jõududest suunama kõikide kaitseliinide läbimurdmiseks ühes kohas ja kui sealt lõunarindel läbi minnakse, on nende edenemist Aasovi mereni keeruline takistada. Aga alles nüüd algab nö mängu ilu, sest Ukraina ei soovi avaldada viimase hetkeni pearünnaku suunda ning eesmärgiks on vastast segadusse ajada, proovides luua muljet, et kõigi jõududega on mindud rünnakule, sundides nii kaitset oma kaarte avama – kaitsev pool on sunnitud kasutama raskerelvastust, mille pihta saab ründav pool nüüd avada tule, et muuta kaitsva poole olukorda keerukamaks.
Ukraina alustas rünnakuid kogu lõunarinde ulatuses ning need ei mõjuks usutavatena, kui nad ei kasutaks seal lääne tehnikat. Nii karmilt kui ka see ei kõla, aga teatud koguse lääne tehnika kaotamine on luurelahingute käigus paratamatu, aga mõnes kohas on Ukraina kaotanud sellist tehnikat rohkem kui oleks luurelahingute käigus oodanud, aga ka ebaõnnestumised käivad sõjapidamisega kaasas. Ukraina peab lõunarindel luurelahinguid, mille eesmärgiks on esiteks sundida Venemaad oma reserve saatma rindejoonele, teiseks avastada ja hävitada Venemaa raskerelvastust ning kolmandaks, otsida üles pikast kaitseliinist kõige nõrgemad kohad. Alles siis, kui avastatud rasketehnika on suures osas hävitatud (minuni jõudnud info kohaselt on Ukraina suurtükivägede aktiivsus seal rindel äärmiselt kõrge ja töö tulemuslik), on lootust edasi liikuda. Venemaa kaitseministeerium on jõudnud juba teatada Ukraina suurrünnaku tagasilöömisest, kuigi käib alles luurelahingute faas.
Ukraina pool hoiab seal rindel täielikku infovaikust ja siis täidab tekkinud infovaakumi ka ukrainlaste jaoks Venemaa poolt edastav info. Teadaolevalt on Ukraina tõesti kaotanud ühe tanki Leopard 2 A4 ja ka omajagu ratastehnikat, aga sellised kaotused on mistahes sõjas rünnakule minnes paratamatud. Ukraina edenemise kohta siiski mingit infot liigub, nii on nad väidetavalt tänaseks suutnud läbi murda kahes kohas Venemaa esimesest kaitseliinist, aga eks Ukraina pool kommenteerib seda ise siis, kui on õige aeg. Küll aga peavad kõik Ukraina võitu ootavad inimesed arvestama sellega, et võib kuluda nädalaid, enne kui võimalik suurem läbimurre teoks saab. Samas on Ukraina saanud nüüd väga palju kasulikku luureinfot ja nagu öeldakse, töö käib. Võimaliku edu hinnaks on aga paljud hukkunud ka Ukraina poolel, sest paratamatult kannab ründavam pool kordades suuremaid kaotusi nii elavjõus kui tehnikas.
Väike edenemine on olnud Ukrainal ka Bahmutist põhja pool Berhivka suunal, kus neil ühte tiiba katab veehoidla, aga teisel tiival suutsid nad Venemaa üksused suruda Jagidne poole. Ilmselgelt üritab Venemaa Berhivka suunas kaotatud alasid tagasi võtta, aga nüüd on see neil palju keerukam. Vaevalt seal piikonnas on Ukrainal olemasolevate jõududega võimalik minna suuremale pealetungile, aga kuna nad seovad arvestatavas koguses Venemaa vägesid, on nende tegevus igati tulemuslik olnud.
Bahmutist lõuna pool üritasid Venemaa üksused mõned päevad tagasi arendada pealetungi Kurdjumovkast lääne poole ning nad ründasid päris suurte jõududega, nii et Ukraina poolel olid vahepeal käes päris keerulised hetked, enne kui neile abiväge saabus ja Venemaa rünnakud tagasi löödi. Rinne paikneb seal mööda veekanalit ja ainuke ülekäik on Kurdjumovka asula juures ning Ukraina edenemine sõltub selle ülekäigu enda kontrolli alla saamisest, aga Venemaa on seal suurte jõududega kaitses ning seetõttu on Kurdjumovka tagasivõtmine problemaatiline Ukraina jaoks.
Marinkasse saatis Venemaa Tšetšeenias formeeritud Ahmat üksuse ja sellega seoses jõudis Kadõrov juba hõisata, et Ahmat on enda kontrolli alla saanud tervel 70% asulast. Taustaks niipalju, et eelmise aasta detsembri keskel hõiskas Denis Pušilin, et Venemaa käes on juba 80% Marinkast. Tegelikkuses sisulisi muutusi linnas ei ole, rinne püsib paigal väga lähedal kohale, kus ta oli aastal 2015.
Luganski oblasti on Venemaa aktiviseerinud lennuväe kasutamist (nagu ka lõunarindel), aga suuremaid liikumisi pole kummaltki poolelt olnud. Belgorodi oblastis on piiriäärne piirkond liikunud nö halli tsooni ja ega päris täpselt polegi teada, kas paramilitaarsed üksused on seal veel olemas või on nad Ukrainasse tagasi liikunud. Kuuldavasti on Venemaa sinna piirkonda Kupjanski suunalt liigutanud oma armee üksuseid ja see on täpselt see, mida oligi vaja saavutada.
Nova-Kahhovka tammi purunemine. Venemaa üritab nii ise kui läbi oma mõjuagentide läänes levitada versiooni, justkui olevat Ukraina süüdi tammi purunemises. Reaalsus on aga selline, et kui isegi Ukraina oleks soovinud seda teha, poleks neil lihtsalt selles võimekust olnud, sest see osa tammist, kus asus hüdroelektrijaam, oli Venemaa kontrolli all. Ukraina ainuke variant oleks olnud teoreetilises plaanis väga suurte lennukipommidega tammi pommitamine, aga midagi sellist ju ei olnud. HIMARSitelt lastavat rakettide vähem kui sajakilosed lõhkepead ei teinud suurt midagi Antonovi sillale, tammi oleks pidanud nendest tulistama sadade ühikutega ühte punkti, et üldse mingi teoreetiline võimalus oleks mingigi kahju tekitamiseks. Videomaterjal aga tammi välist ründamist ei kinnita, seda ei olnud. Täiesti mõttetu on spekuleerida Ukraina võimalikest motiividest tammi purustamisel, kui neil lihtsalt polnud mingit võimalust seda teha.
Venemaaga on asjad teisiti. Esiteks, kui Venemaa poleks Ukrainasse tunginud, oleks see katastroof olemata. See katastroof on üheselt Venemaa poolt alustatud sõja tulemus. Teiseks, veehoidlas on väga oluline reguleerida veetaset, sest nii väga madal kui väga kõrge veetase on ohtlikud. On olemas andmed veehoidla veetaseme muutuste kohta viimase viie aasta jooksul ning kuni sõjani oli veetase kenasti hoitud kindlates raamides. Suured muutused tekkisid peale seda, kui Venemaa armee lahkus Dnepri läänekaldalt eelmise aasta lõpupoole, mille käigus Venemaa lõhkas osa sillast, mis oli rajatud üle tammi. Venemaa kontrolli all oleval osal oli tehnika, mille ülesanne oli reguleerida voolava vee mahtu, et nii hoida veehoidlas veetaset. Ruslan Levievi sõnul näitavad tammist tehtud satelliidifotod, et sügisest alates seda tehnikat ei kasutatud, seega Venemaa ei teinud vähimatki veetaseme reguleerimiseks.
Tegevusetuse tulemusel langes veetase veehoidlas selle aasta alguses väga madalale tasemele, aga seoses kevadiste suurvihmadega Ukrainas tõusis veetaseme juuni alguseks ülimalt kõrgeks. Nii et kui me räägime võimalikust versioonist, et tamm ei pidanud vee survele vastu ja lagunes seetõttu, siis oleks sellisel juhul ka tegemist puhtal kujul Venemaa süüga.
Ometi tekib õigustatud küsimus, et kui tamm oli ehitatud nii tugev, et ta peaks vastu ka suurte lennukipommide tabamusele, siis kas tõesti tavalisest suurem kogus vett veehoidlas ta nii lihtsalt hävitaks. Sellega seoses on meedias taas aktuaalsed videod eelmise aasta lõpust, kus Venemaa sõjaväelased kinnitavad, et Venemaa mineeris Ukraina pealetungi kartuses juba eelmise aasta lõpupoole tammi ning mitmete pealtnägijate andmetel olid hüdroelektrijaama masinasaalis lõhkeainet. Minu jaoks ei ole vahet – kas tamm purunes plahvatuste tõttu või andis järele liigsele kogusele veele, igal juhul on katastroofi tekkimises süüdi Venemaa. Agressori õigustaja on minu jaoks agressiooni heakskiitja, nii lihtne see ongi.
Ukraina sõjaväelased on omakorda rääkinud, et peale tammi mineerimist Venemaa poolt olid nad arvestanud võimalusega, et Venemaa võib tammi õhku lasta ja seetõttu võtsid nad seda arvesse suurrünnaku planeerimisel. Dnepri forsseerimine oleks niigi ülimalt problemaatiline olnud ning sealtkaudu suurema pealetungi arendamine seetõttu rohkem teoreetiline võimalus. Küll oleks suurpealetungi käigus olnud usutav diversioonigruppide aktiivsuse kasv, aga neid ei sega oma tööd tegemast ka laiem jõgi. Tammist tulnud vesi ujutas üle Venemaa esimese kaitseliini ning paljud miinid läksid vee tõttu liikvele ja seetõttu on suures piirkonnas pikkadeks aastateks kasvanud miinide plahvatamise oht.
Kõige suurem löök tabas okupeeritud territooriumil jõe ääres elavad inimesi, sest Dnepri idakallas on oluliselt madalam kui läänekallas. Venemaa armee võttis Oleški elanikelt käest ära sisuliselt kõik paadid, et need ei saaks Ukraina poole sõita ning nii olid sealsed elanikud olukorras, kus Venemaa ei tundnud nende päästmise vastu vähimatki huvi, aga päästevahendid neil puudusid.
Kohapealt tehtud videotes räägivad hädas olevad inimesed, et osad hooned on täielikult uppunud ning seal on ka palju seetõttu surnud inimesi. Ukrainlasi ei lubata inimesi päästma tulla, aga nad üritavad ikka aidata, nii on viidud droonidega maja katustel hädas olevatele inimestele pudelitega joogivett. Ühe kohaliku elaniku sõnul on päästmiseks lootust ainult nendel, kellel on Venemaa kodakondsus, Ukraina passiga inimesi kriisi praeguses faasis ei aidatavat üldse. Ma ei oska seda kommenteerida, aga sellise sõnumi levimine maailma meedias tõstatab taas üles küsimuse genotsiidist Ukraina rahva vastu.
Ja mis me siin okupeeritud territooriumil hädas inimeste päästmisest räägime, Venemaa ründas eile suurtükkidega päästetöötajaid Hersoni üleujutatud piirkonnas. Selline tegevus näitab, et tegemist on tõelise kurjusega. Ahjaa, Venemaa propagandasaadetes mängitakse mõttega lasta samamoodi õhku Kiievis oleva veehoidla tamm, siis oleks propagandistide sõnul ohvreid sadades tuhandetes ja see täidaks nende südamed ehtsa rõõmuga.
The Telegraph kirjutas probleemidest Inglismaa ja Walesi põllumajanduspiirkondades, kus selle aasta esimeses kvartalis kasvas pea kolm korda moodsa põllumajandustehnika vargus. Organiseeritud kuritegevuse sihtmärkideks on peamiseks tehnika, millel on peal GPS seadmed. Maha monteeritud GPS seadmed smugeldatakse Venemaale, kus neid kasutatakse sõjatööstuses. Väljaanne märkis, et selline kuritegevus on kasvanud ka mujal Euroopas.
Kadõrov aga esitles sotsiaalmeedias uusi Hiina päritolu soomustatud autosid ja see pole tänasel päeval veel selge, et kas need toodi riiki kolmandatest riikidest või otse Hiinast. Aga kadõrovlaste käsutuses nad on olemas, see on tõsiasi.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
