Seekord alustan presidendivalimistest Moldovas, sest Ukraina jaoks on pikemas perspektiivis väga oluline, missuguseks kujuneb nende naabri areng. Venemaa meediakanalid jälgisid pingsalt häälte lugemise protsessi ja mida aeg edasi, seda närvilisemaks sealt poolt reaktsioonid läksid. Kui loetud oli 99,86% häältest (laekumata andmed kolmest välismaal asunud valimisjaoskonnast), siis praegusel presidendil Maia Sandul oli 55,41% ja Alexandr Stoiahoglol 44,59% häältest ehk siis praegune president jätkab ametis, mis on Ukraina jaoks hea uudis.

Samas kui vaadata valimistulemusi lähemalt, siis Moldovas sai Stoianoglo 51,19% ning oma kodupiirkonnas Gagauusias sai ta 97,04% ja Transnistrias 79% häältest ehk siis valimistulemustest joonistub välja väga selge valijate eelistuses ning Sandu jätkab presidendina tänu välismaalt saadud häältele, kus ta kogus 82,77% häältest ning sealjuures tuleb arvestada, et uudistekanali ASTRA andmetel oli Venemaal kokku 10000 valimisbülletääni, samas kui kokku hääletas välismaal rohkem kui 320000 inimest. Venemaa panustas palju vahendeid Moldova presidendivalimistel endale sobiva kandidaadi kampaaniasse, aga edutult. Kindlasti jätkab Venemaa Moldova destabiliseerimist ning järgmisena on neil sihikul Moldova parlamendivalimised.

Olukord rinnetel. Ukrainal on eeskätt Donbassis puudus sõjaväelastest ning väga paljuski just seetõttu on Venemaa viimase kuu jooksul suutnud varasemast enam edasi liikuda. Nii Ukraina ja ka välismaa sõjaanalüütikute hulgas on omajagu imestust põhjustanud Militaryland’is avaldatud informatsioon, et lahingukogemusega üksuste täiendamise asemel moodustatakse uusi üksuseid, kui augustis moodustati 160. mehhaniseeritud brigaad, siis nüüd moodustatakse 161. ja 162. mehhaniseeritud brigaad, mis peaksid olema võimelised lahingusse minema järgmise aasta esimesel poolel.

Samal ajal ei edene mobilisatsioon loodetud kujul ning Ukraine õhujõudude kõneisik Juri Ignat oli sunnitud tunnistama, et suures inimeste puuduses on Ukraina saatnud rindele inimesi nii õhuväest, õhukaitsest kui teistest üksustest, mis tegutsevad rindejoonest kaugemal. Ka on mobiliseeritute hulgas paljudel motivatsioon madal, lisaks on omajagu vanuses 50+ inimesi, kellel on eesliinil keeruline. Ebapiisava väljaõppega mobiliseeritud on lahingutesse minnes kandnud suuri kaotusi ning tihtipeale just seetõttu on ukrainlased kaotanud mitmeid positsioone, mida kogenud võitlejad suutsid pikalt hoida.

Omajagu küsimusi on analüütikutel ka Kurski operatsiooni tuleviku osas, sest seal osalevad Ukraina armee eliitüksused, kellest oleks abi mujal rinnetel. Ilmselgelt oli Kurski operatsiooni eesmärgiks saada endale läbirääkimiste protsessis üks trump tagataskusse, aga peale Kurski operatsiooni algust on varasem suur rahuvahendaja Hiina äkitselt pildilt kadunud, kuigi nüüd on Ukraina poolt tulnud selgeid signaale, et nad on nõus Hiina rahuplaaniga edasi minema, mis tähendaks lahingutegevuse külmutamist praegusel rindejoonel. Putin lihtsalt ei saaks tänasel päeval seda alandust endale lubada, et sõja kolmandal aastal peaks ta hakkama nö Venemaa põlise territooriumiga kauplema.

Sellest arusaamisest on ka kantud läbi Dmitri Medvedevi edastatud ähvardus Trumpile, et kui see hakkab võimaliku valimisvõidu korral aktiivselt Ukrainas toimuva sõja lõpetamise teemaga tegelema, võib ta lõpetada nagu JFK. Venemaa z-kanal Kremljovskaja tabakerka aga tõlgendas seda sõnumit kui Venemaa valmisolekut sõja lõpetamiseks, aga ainult Moskva etteantud tingimustel.

Nädalavahetusel oli Venemaa üksuste kõige suurem edenemine Kurahhove piirkonnas. Vugledarist põhja ja kirde suunas sai Venemaa armee enda kontrolli alla Maksimivka ja liikus Trudove juurde. Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul on just sellel rindelõigul Ukrainal elavjõust suur puudus, mistõttu ei ole välistatud lähipäevil Venemaa armee edasiliikumise jätkumine põhja suunas.

Kurahhovest kirdes sai Venemaa enda kontrolli alla Kurahhivka ning kui nad jõuavad Kurahhivka veehoidla põhjakaldal asuva Illinkani, saavad nad seal hakata suurtükkidega tulistama Kurahhovet, muutes asula kaitsmise Ukraina armee jaoks oluliselt keerulisemaks. Pekhno sõnul on just Kurahhove rindelõik hetkel Ukraina armee jaoks üks keerulisemaid. Nädalavahetusel üritasid Venemaa sõjaväekased Kurahhovet rünnata ida poolt mootorratastel, aga keegi neist ellu ei jäänud.

Ukraina sõjaanalüütikute andmetel on Venemaa hakanud aktiivsemalt ründama Siverskit nii ida, kagu kui lõuna suunast. Ida suunas proovisid nad ka Bilohorivkat rünnata mootorrataste abil, aga lõppkokkuvõttes nad hävitati.

Lõunarindel on Ukraina poolt infot, et Venemaa koondab vägesid ning võib lähiajal suuremate jõududega rünnata kas Robotinest põhja poole Orihhivi suunas või siis Guljaipole suunas.

Venemaa poolelt on omajagu z-blogijaid rõõmsad oktoobris tehtud nö edusammude osas, aga vähesed neist toovad välja selle hinna, millega see on saavutatud. Liigse suupruukimise eest vangi mõistetud Igor Girkin aga kirjutas sotsiaalmeediasse postituse, mille kohaselt ei saa suursaavutuseks pidada paari Ukraina armee mitte just kõige võitlusvõimelisema territoriaalkaitse üksuse vastu edu saavutamist, samas kui edu on tulnud väga suurte inimkaotuste hinnaga, Ukraina kaitse ei olevat kuskil kokku kukkunud ning Venemaa ei suutnud ühtegi strateegiliste tähtsusega asulat enda kontrolli alla võtta. Ka on Venemaa armees samuti suured probleemid elavjõuga ja seda olukorras, kus Vassil Pekhno arvates on Putin läinud pokkerikeeles öelduna „all in“ ehk „kõik mängu“, et võimalikult efektiivselt ära kasutada valimiste perioodi USA-s.

Ukraina analüütik Aleksander Kovalenko tegi kokkuvõtteid Venemaa armee kaotustest (põhineb Ukraina armee andmetel). Oktoobris kaotas Venemaa armee surnute ja raskelt haavatutena 41920, mis on suurim arv sõja jooksul. Kovalenko tõi välja ka Venemaa kaotused elavjõus surnute ja raskelt haavatutena aastatel 2022 ->2023 ->2024 ehk siis vastavalt 92920 -> 253290 -> 336400, kusjuures tänavu on veel kaks kuud aasta lõpuni. Oktoobris kaotas Venemaa ka rekordiliselt palju jalaväe soomusmasinaid ehk 923 ühikut, kusjuures varasem nö rekord oli pärit päris sõja algusest, märtsist 2022, kui Venemaa kaotas 889 jalaväe soomusmasinat.

Väga kõnekas on ka Venemaa suurtükkide kaotuste arvu kasv kolme sõja-aasta jooksul ehk siis 1936 -> 6461 ->11557 (oktoobris 1184). Ehk siis Ukraina armee hävitab efektiivselt nii Venemaa armee elavjõudu kui tehnikat. Need on ikka väga suured arvud ja paljudel on väljaspool Ukrainat olles raske hoomata, kui suure sõjaga on ikka reaalsuses tegu.

Ukraina strateegilise tööstuse minister Herman Smetan rääkis Reutersis avaldatud materjalis Ukraina relvatööstuse arengust ning tema sõnul toodab Ukraina juba praegu miinipildujatele laskemoona miljonites ühikutes, kusjuures paar aastat tagasi alustati selles osas nullist. Smetani sõnul suudaks Ukraina toota oluliselt rohkem sellist laskemoona, aga tootmisele paneb piiri ette püssirohu ja lõhkeaine nappus, mis on Ukrainas toimuva sõja tõttu muutunud defitsiitseks kaubaks terves maailmas.

Venemaa z-kanal VTšK-OGPU avaldas materjali 18-aastasest Andrei Tšadovist, kes raha teenimise eesmärgil sõlmis lepingu ning ta osales sõjas droonioperaatorite rühmas Marinka juures (Donetskist 20 kilomeetrit edelas). Üksuse komandör ütles neile enne lahinguülesandele minemist, et kui nad kaotavad nö töö käigus oma süü tõttu DJI Mavic kvadrokopterid, siis nad tulistavad neid miinipildujatest. Paraku just oma süü tõttu nad kaks sellist kvadrokopterit kaotasid, mispeale komandör tegi oma lubaduse teoks ning kolmesest grupist jäi ainult tema ellu, sai raskelt haavata, aga psühholoogiline vapustus oli nii tugev, et peale juhtumit ta nägi, et langenud sõbrad hüüdnimedega Jermak ja Kemel on ikkagi koos temaga edasi, ta rääkis ja käitus nii, nagu nad oleksid elus.

Tšadov saadeti Donetski psühhoneuroloogia haiglasse, kuu aja pärast lasti ta välja, kusjuures arstide ettekirjutuse järgi oleks ta pidanud veel pool aastat teenistusest eemal olema, aga komandör lubas ta nö ära nullida kui simulandi, kui kohe tagasi rindele ei tule. Rindel sai haavata, läks puhkusele, suhtles kujuteldavate sõpradega aktiivselt edasi, proovis ennast ära tappa, peale mida viidi uuesti psühhoneuroloogia haiglasse. See juhtum põhjustas Venemaal omajagu tähelepanu, sest varem olevat tehtud samasuguse sisuga film teisest Tšetseenia sõjast nimega „Živoi“ ehk tõlkes „Elus“, kus samuti sõjaväelane suhtles hukkunud kaaslastega ehk siis väljamõeldud lugu sai sõjas reaalsuseks.

Väljaandes Defence One ilmus väga huvitav materjal sellest, kuidas USA ettevõte Shield-AI arendas välja Venemaa elektroonilise sõjategevuse suhtes resistentse drooni V-BAT. Esimest korda testiti drooni Ukrainas edukalt juunis, aga drooni loojate sõnul suhtusid NATO sõjaväelased sellesse informatsiooni suure umbusuga, sest seni olid Venemaa EW süsteemide vastu edukalt tegutseda suutnud ainult tehisaru poolt autonoomselt juhitavad droonid, aga V-BAT-i loojate sõnul suutvat nad sellises olukorras ka andmeside tagada, tänu millele saab rindejoonest eemal leida väärtuslikke sihtmärke ja neid tabada.

Augustis testiti drooni reaalses lahinguolukorras, ta startis rindejoonest 40 kilomeetri kaugusel, lendas 100 kilomeetrit vastase tagalas, leidis töö käigus keskmaa õhutõrjesüsteemid BUK, edastas andmed, peale mida hävitati süsteemid mitmikraketiheitjalt HIMARS välja lastud rakettidega. Drooni loojate sõnul on selle drooni plussideks väiksus, mistõttu saab teda maasturiga vedada ning ka drooni vertikaalne start, mistõttu on teda lihtne käsitleda. Droon suudab lennata kuni 450 kilomeetrit ja püsib õhus kaua tunde, lisaks on plaanis droon varustada laserjuhitava laskemoonaga, et vajadusel eriti väärtuslikke sihtmärke ise hävitada. Just sellist relvastust on Ukrainal vaja, et Venemaaga edukalt võidelda.

Venemaal aga ei lähe hästi nende artistide käsi, kes on avalikult sõja toetajate poolele asunud. Kõigepealt jäid publiku huvi tõttu kontserdid ära Shamanil, aga nüüd on The Moscow Times andmetel täpselt sama probleemi ees ansambel Alisa, kellel jäävad publiku huvi tõttu kontserdid Jekaterinburgis, Permis ja Novosibirskis, kusjuures tuuri pealkiri oli Goida. Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse toetas bändi liider Konstantin Kintšev agressioon ja väitis, et Venemaa "kaitseb oma tuhandeaastast ajalugu ja suveräänset teed", samal ajal kui Ukraina olevat täielikult anglosakside käpa all.

Venemaa majandusanalüütiku Anatoli Nesmiani sõnul olevat probleemid publikuga ainult riigitruudel artistidel, teistel polevat mingit probleemi saalide väljamüümisega, sest venelased armastavad oma artiste, kes julgevad jääda iseendaks. Tema sõnul on probleem aga selles, et läbi pikkade aastakümnete on venelased õppinud välja näitama nö passiivset vastupanu, mis väljendub näiteks ka kasvõi kontseritel käimise osas valiku tegemisel, aga sinna see ka lõpeb. Venemaa riigijuhtide häda olevat aga Nesmiani sõnul läbi aegade olnud selles, et nad on väga halvasti mõistnud riiki, mida juhivad ja praegused juhid isegi enam ei ürita seda mõista.

Järgmine ülevaade reedel, sest kolmapäeval esinen ühel konverentsil, aga eks kolmapäeval ole tähelepanu keskpunktis valimised USA-s ja see on meedias teema number üks.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING