Ukraina sõdurid Donbassis. Foto: Nariman El-Mofty/The Associated Press
Palju huvitavam on olukord Hersoni oblastis, kuskohast on info saamisega viimasel ajal suuri raskusi. Mõned päevad tagasi oli palju kõmu väidetava Venemaa väeüksuste ümberpiiramise kohta Võsokopoljes (olen kohanud nelja erinevat kirjapilti), aga nüüd on kõigil kaartidel see ala märgitud juba Ukraina kontrolli all olevaks ning Venemaa andis teada, et nad ründasid ukrainlaste positsioone Olginos, mis asub Võsokopoljest kagus. Nii et tänaste teadmiste kohaselt on Ukraina suutnud vabastada seal päris suure maa-ala, samas on Venemaa üksused oma positsioonidelt taandunud, kandmata suuri kaotusi.
Täna hommikuse info kohaselt on Ukraina vabastanud ka Lozove ja Andriijvka Davydiv Bridi lähedal ning seal on Venemaa üksuste jaoks terendumas kottijäämine Bilohorkas (sellise nimega kohti on Ukrainas omajagu). Ilmselgelt on seal initsiatiiv UKraina poole käes.
Youtubest võib leida video, mis näitab Antonovi silla ründamist 26.07 hilisõhtul kell 22.54. Ma lugesin videolt kokku 8 plahvatust ning kõik lasud tabasid sihtmärki. Kusjuures huvitav on see, et kui võrrelda eelmiste rünnakute purustusi Antonovi sillal ja purustusi Nova-Kahhovka sillal, siis tuleb nõustuda ekspertide arvamusega, et esimene kord rünnati Antonovi silda hoopis juhitavate mürskudega Excalibur, sest silla sisse tekkinud aukude diameetrid on erineva läbimõõduga. Tähendab see aga seda, et Ukraina pool on juba demonstreerinud, et nii juhitavad mürsud kui juhitavad raketid teevad oma tööd väga täpselt. Juhitavate mürskude täpsuse osas oli ehk kõhklusi rohkem, aga nad teevad oma tööd väga hästi.
Natuke veel Hersonist. Siiani on palju juttu olnud sildade ründamisest, mida kasutavad autod, aga pole pommitatud raudteesilda, mis võimaldab Venemaal jätkuvalt rongidega ešelone sõjaväetehnikaga saata Hersoni. Osade sõjaväeanalüütikute arvamuse kohaselt on see Ukraina poole teadlik tegevus, et meelitada venelasi saatma Hersoni võimalikult palju sõjatehnikat, et siis ühel hetkel rünnata seda raudteesilda ja teisi sildasid ning seeläbi jätta kõik üksused varustusest ilma, samal ajal tagades, et need üksused ei saaks võidelda Donbassis ja Zaporizzja suunal. Conflict Intelligence Team'i analüütikute andmetel on Donbassist osa Kaug-Idast pärit üksusi liigutatud läbi Krimmi Lõuna-Ukrainasse ja peamiselt just Nova-Kahhovkasse , mitte aga Hersoni. Lähipäevil võib nii Donbassis kui Hersoni oblastis veelgi kuumemaks minna sõjalises mõttes.
Ukraina vilja eksport ja Odessa sadama ründamine. Palju on räägitud vilja väljaveo kokkuleppe kontekstis Ukraina poole asjadest, aga ka Venemaa saavutas sellega palju. Nii võib Venemaa selle lepingu kohaselt transportida väetisi EL-i (on ju meil ka Muugal seda omajagu seismas). Venemaa võib importida põllumajandustehnikat ja selle varuosasid, veterinaarravimeid, seemnekartulit jms ehk siis maailma suurim teraviljaeksportija saab selles majandusharus palju vabadust juurde. Selles kontektis mõjub see Odessa sadama ründamine eriti kummaliselt, sest Venemaal on ka palju kaotada, sest ilma veterinaarravimite ja põllumajandustehnikata oleksid neil probleemid kiirelt kohal. Ma ise tahaks väga loota, et mingil kujul siiski Ukraina saab oma viljaekspordi läbi Odessa käima, sest põllumehed vajavad hädasti rahalisi vahendeid, et hakata juba uueks hooajaks valmistuma.
Hiinal ja Venemaal on tekkinud suured erimeelsused, kuidas liikuda edasi projektiga, mille eesmärgiks oli hakata tootma reisilennukeid CR-929, mis pidid saama konkurentideks maailma kahele suurele lennukitootjale. Paraku on Venemaa osalus järjest vähenenud ning Hiina pool omakorda ei näe mingit võimalust asendada osasid kriitilise tähtusega lääne pärit komponente, aga nende kasutamine tähendaks sanktsioone ettevõtte vastu juhul, kui seal on Venemaal osalus. Lisaks on ületamatu probleem mootoritega, kus Venemaa pakub Permis toodetud mootoreid, aga Hiina tahab koostööd teha selles osas Rolls-Royce ja General Electricuga. Venemaal olid selle projektiga seoses suured lootused, nad arvasid, et just need lennukid võimaldavad sanktsioonide maailmas hakkama saada, aga paraku see plaan ei realiseeru.
Mariupol plaanitakse ümber nimetada Ždanoviks ehk siis sellist nime kandis linn ajavahemikul 1948 kuni 1989. Tegemist siis sellesama Andrei Ždanoviga, kes osales aktiivselt ka Eesti okupeerimises ja selle hilisemal annekteerimisel. Kuna väidetavalt on Mariupoli sõjaeelsest elanikkonnast alles viiendik, ei plaani Venemaa linna täielikult taastada, vaid ainult väikest osa sellest, rohkemaks ei jagu ressurssi. Ma väga loodan, et Mariupol siiski vabastatakse okupatsiooni ikkest ning linn saab taastatud tema endistes piirides, aga sinna on veel pikk maa minna.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.