Nädalavahetusel jätkus aktiivne arutelu Venemaa eelmise nädala raketirünnaku üle Dnipros ning satelliidifotod kinnitasid ka minu eelmises ülevaates edastatud infot selle kohta, et tehasekompleksis on kahjustused minimaalsed, kuigi Venemaa meediakanalid edastasid täiesti kriitikavabalt juttu sellest, nagu oleks üks rakett täielikult hävitanud suure tööstuskompleksi.
Missugust raketti Venemaa kasutas? Kuigi ka siin on erinevaid versioone, ollakse ühel meelel selles, et midagi uut Venemaa armee ei kasutanud ja siin on erinevaid versioone selles osas, et missugust Venemaa varasema raketi modifitseerud versiooni on kasutatud, Pentagoni info kohaselt on see R-26 Rubež, aga on ka muid versioone. Mistahes usaldusväärse raketitehnoloogia väljaarendamine võtab aega ning piltlikult öeldes võib küsida, et milleks leiutada jalgratast, kui jalgrattad on varasemast ajast olemas. Rohkem infot on saadaval siit: https://www.twz.com/land/conve...
Peamine küsimus on ikkagi selles, et milleks sellist rünnakut üldse Putinile vaja oli. Ei ole ju saladus, et nii Venemaal kui ka NATO-l on sarnased raketid varasemast ajast olemas ning nad on disainitud eeskätt tuumarelvade kasutamiseks ning paljuski ka nende rakettide toel põhineb vastastikuse tuumaheidutuse tõttu tasakaal, sest tuumasõjas võitjaid ei ole. Kulutada ülikallis rakett lihtsalt millegi demonstratsiooniks või üritada kedagi hirmutada sellega? Venemaa analüütiku Igor Eidmani sõnul demonstreeris Putin sellega hoopis oma hirmu, ebakindlust.
Ilma tuumarelvata on Ukraina sõjalise analüütiku Aleksander Kovalenko arvates sellise raketi kasutamine täiesti mõttetu, ta ei ole täpne ja tal on raketi stardimassi arvestades küllaltki väikene lõhkepea ehk kui Putin tulistaks neid ka edaspidi Ukrainasse, siis lihtsalt väheneks Venemaa rakettide varu, ei muud. Sellise raketi võimaliku hinna osas õnnestus lugeda mitmeid arvamusi, aga keskmaaraketi klassifikatsiooniga Intermediate Range Ballistic Missiles (IRBM) lennukaugusega 3,000 kuni 5,500 kilomeetrit puhul räägitakse hinnast 50 miljonit dollarit ja rohkemgi.
Kui see keskmaaraketi väljatulistamine pidi läänt hirmutama, siis seda ei juhtunud, sest praegu teadaoleva info kohaselt tulistati nädalavahetusel rakettidega (kirjutamise ajal polnud täpselt teada, et kas ballistiliste või tiibrakettidega) Kurskis õhutõrjekompleksi S-400 radarit ja väidetavalt edukalt ning oli ka infot, et nii Rostovi oblastis kui Krasnodari kais ollakse Ukraina poolsete raketilöökide ootuses.
Suurim probleem ATACMS ja SCALP/ Storm Shadow rakettidega seoses on nende vähene arv ning just selles kontekstis on viimasel ajal palju räägitud lennukitelt lastavatest tiibrakettidest AGM-158A Joint Air-to-Surface Standoff Missiles (JASSM), milliseid on Defence Expressi andmetel toodetud rohkem kui 12000 ühikut ning mille võimaliku Ukraina armee üleandmise osas oli juttu juba septembris. Sellel raketil on 450 kilogrammine lõhkepea, mis on sama suur, kui ka SCALP/ Storm Shadow’l.
Rakettide teemal jätkan. Päris palju tähelepanu on viimasel ajal saanud Ukraina juhtkonna poolt edastatud info, mille kohaselt olevat nad juba järgmisel aastal võimelised tootma kuni 3000 tiibraketti ning arendustöö pidavat käima ka ballistiliste rakettidega. Ballistiliste rakettide arenduse osas tekkis küsimärke USA-l ja ma olen nõus argumentatsiooniga, et ballistiliste rakettide arendamine on aeganõudev ja kallis, sest tuleb kasutada materjale, mis peaksid vastu ekstreemsetes oludes (mida suurem kiirus, seda rohkem metall kuumeneb läbi tihedamate õhukihtide lennates) ning ehk oleks Ukrainal mõistlikum rohkem suurema lennukaugusega droonide arendamisega tegeleda, aga ka selles osas lubatakse Ukrainas järgmisel aastal toota 36000 drooni.
Nii suured arvud on mitmetes analüütikutes tekitanud skeptilisust, eriti 3000 tiibraketi tootmise osas, seda enam, et hetkel nende Neptunite aktiivset kasutust veel ei paista. Aga mis meil üle jääb, tuleb loota parimat ehk siis plaanide realiseerumisel lendaks Venemaa poole iga päev 100 drooni.
Olukord rinnetel.
Donbassis on Ukraina üksused nädalavahetusel taandunud nii Kurahhovest lõuna kui põhja pool olevatest piirkondadest, kus neid ähvardas võimalik ümberpiiramine. Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul võis veel nädal tagasi rääkida seal piirkonnas olukorras kui kriitilisest, aga nüüd olevat oht ümberpiiramiseks likvideeritud ja jutt on pigem väga raskest olukorrast ja Pekhno arvates võib juba nädala lõpuks rindejoon joosta lõuna pool Kurahhovest Uspenivkani.
Venemaa on taas aktiviseerinud lahingutegevust Pokrovske suunal ning Ukraina sõjablogijatega kohtunud kindral Sõrskõi andmetel olevat seal piirkonnas elavjõu osas Venemaal ülekaal 5:1, samas olevat märgata muutust Venemaa poolelt jalaväe lahingumasinate osas, kus varem olid masinad jalaväelasi täis, aga nüüd pidavalt keskmiselt nendes olema kolm sõdurit.
Vassil Pekhno sõnul võib ka Pokrovske suunal märgata Venemaa armee taktikat, kus nad üritavad Pokrovskist ja Mirnogradist mööda liikuda ning just selles võtmes tuleks tema arvates vaadata praeguse Venemaa armee suurte jõudude suunamist edasiliikumisele Solone suunal, sest edu korral saaksid nad seal edasi liikuda Kotline poole, mis Ukraina armee jaoks tähendaks ka rindejoone pikenemist koos vajadusega paigutada kaitsesse rohkem üksusi.
Pokrovske suunal kasutab Venemaa armee nüüd palju keepe, mis kehasoojust läbi ei lase, seega ei suuda soojuskaameratega varustatud Ukraina droonid neid pimedal aja lihtsalt üles leida. Pokrovske suunaga on seotud ka omajagu juhtumeid, kus kaitsesse on kõrvuti Ukraina poolt paigaldatud erinevatest väeosadest erineva lahinguvõimekusega üksusi, mistõttu on osad üksused positsioonidelt lahkunud ning viletsa kommunikatsiooni tõttu seetõttu ohtu seadnud teised üksused. Sellel teemal võttis sõna legendaarne azovlane Prokopenko ning nüüd planeeritakse Ukraina armee juhtimissüsteemi lähiajal reformida.
Venemaa armee edenes nädalavahetusel lõunarindel Velika Novosilkast ida poolt ning kui edenemine jätkub sarnase hooga, siis juba lähiajal võib ohtu sattuda oluline ühendustee põhja poole Novõi Komariga. Nii Donbassi kui lõunarinde kontekstis oleks Ukraina sõjaväelaste sõnul vastase edenemise peatamiseks palju abi jalaväe miinidest, aga täpselt samamoodi käib see teiste rinnete kohta.
Luhanski rindel tegi Venemaa armee paatidel dessandi Dvoritšnest loodes üle Oskili jõe ja Deepstate andmetel hõivasid nad rünnaku käigus ka mõned Ukraina armee positsioonid. Lähipäevad näitavad, kas Ukraina suudab selle sillapea likvideerida või mitte.
Kurski oblastis on Venemaa armee hakanud rünnakutes kasutama rohkem väikeseid jalaväelaste gruppe ning soomustehnika nappust kinnitab Ukraina sõjaväelane Kiril Sazonov, kelle sõnul olevat viimasel ajal Venemaa rünnakud nagu omamoodi versioon Mad Max filmidest, sest rünnatakse korraga mootorrataste, ATV-de ja Hiina päritolu kergsõdukitega lootuses, et massist keegi jõuaks sihile ja saaks hakata seal tugipunkti rajama. Venemaa armee surve pidavat Sazonovi sõnul olema väga tugev, aga Ukraina kaitse pidavat pidama.
Venemaa armee on edenenud, aga see tuleb nende jaoks väga suurte kaotuste hinnaga. Väga suures hädas ollakse isegi siis, kui nende vastas on territoriaalkaitse üksused, kellel ei ole rasketehnikat. Z-kanal Zapiski Veterana kirjutas, et kui nende vastas on kolm Ukraina territoriaalkaitse sõdurit, kellel on kasutada kuulipilduja ja rallidroonid, siis 90% juhtudest nad nende positsioonideni ei tehnika ega jalaväega välja ei jõuagi, sest kuna Venemaa üksustel napib elektroonilise sõjapidamise vahendeid, siis pidavalt ukrainlaste rallidroonid lihtsalt olevat niivõrd efektiivsed.
Lisaks pidavat toimuma Ukraina poolt distantsmineerimine isegi lahingu ajal, kus nii takistatakse soomuskolonnil tagasi liikuda, aga mistahes seisev tehnika on droonide jaoks suurepäraseks sihtmärgiks.
Seda kõike teevad territoriaalkaitse üksuste sõdurid droonidega, aga kui tekib probleem droonide kasutamisel (näiteks ilmastiku), siis on ka kohe neil suured probleemid. Z-kanali andmetel ei ole Venemaa armee jaoks probleemi lahenduseks mitte tehnika kaitsmine elektroonilise sõjapidamise vahenditega, vaid selle asemel saadetakse rünnakutele järjest uued ja uued grupid lootuses, et ükskord ikka sihile jõutakse.
Ukraina sõjaväelaste sõnul põhjustavad mõlemal poolel eesliinil olevatele jalaväelastele kõige rohkem vigastusi mitte rallidroonid (väidetavalt üle poole vigastusi saanute koguarvust), vaid hoopis kvardokopterid, millelt visatakse alla lõhkekehasid. Visatakse, sest mobiilsete elektrooniliste võitlusvahendite mõjuala eriti kaugele ei ulatu ja siis saab selline droon küllaltki rahulikult järjest lõhkekehasid alla visata. Rallidroonidest räägitakse palju, sest nende kasutamisest on palju efektseid videosid, samas kui kvadrokopterid on jalaväe jaoks väga valus relv.
Vjatšeslav Šulgin kirjutas z-kanalis „Ramsai“ arengutest lahinguväljal, kus rallidroonid on kaasa toonud väga suure muutuse. Kui enne rallidroonide ajastut oli tema sõnul eesliinil väga ohtlik tsoon inimestele ja tehnikale paarsada meetrit ja keskmine risk kuni viie kilomeetri kauguseni, peale mida algas tagala, siis nüüd on kõik muutunud, sest rallidroonide ajastul on ohutum alles seal, kuhu enamus rallidroone ei lenda, aga see ala järjest kasvab ning on nüüd jõudnud 10-15 kilomeetrini, aga erinevate tehnoloogiliste lahenduste abil on teatud juhtudel võimalik rallidroonidel lennata isegi kuni 40 kilomeetri kaugusele rindejoonest.
Kõik see muudab äärmiselt keerukaks sõjaväelaste elu, kes peavad eesliinil viibima. Veel mitte eriti ammu iseenesestmõistetavad tegevused sõjas – isikkooseisu rotatsioon, laskemoona ja toidu toomine, haavatute evakuatsioon – on muutunud väga keerukateks, vaat et sõjaväelisteks operatsioonideks. Kõige keerulisem seis on haavatutega, sest tehnikaga neid ära viia ei saa, see hävitatakse kiirelt vastase droonide poolt. Ainuke variant siis olevatki, et haavatud üritavad ise omal jalal tagalasse jõuda, sest mistahes aktsioon nende aitamiseks seaks pea kindlalt tule alla kogu evakuatsioonitiimi. Ja siis juhtubki, kus surevad tihtipeale ka need haavatud, keda õigeaegse abi korral saanuks päästa.
Šulgini sõnul on õhus pidevalt rippuvad luuredroonid võtnud mõlemalt poolelt võimaluse taktikaliseks üllatuseks ning droonid olevat surunud rindejoonest kaugele suurtükid, mis oluliselt on vähendanud suurtükiväe tuge. Venemaa armeed aitab Šulgini sõnul edasi liikuda peamiselt liugpommide massiivne kasutamine, kui seda tuge neil poleks, siis ainuüksi hakkliharünnakutest Ukraina hästikindlustatud positsioonide vastu ei piisaks.
Paraku tänasel päeval Ukraina armeel Venemaa poolt visatud liugpommide vastu rohtu veel ei ole.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülaloleva artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
Teet Kalmus: Ukrainal pole liugpommide vastu rohtu, Venemaa jätkab aeglast edenemist Donbassis (1)
Eestlased Ukrainas | 25 Nov 2024 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlased Ukrainas
TRENDING
