Kuidagi märkamatult on juba kolm kuud sõjategevust täis saanud. Kui alguses himustas Putin kogu Ukrainat, siis tänasel päeval on nii Ukraina tervikuna kui kolm suuremat Putini poolt ihaldatud linna - Kiiev, Harkiv ja Odessa - nö ohutsoonist väljas ning tänase päeva jõujooni arvestades see nii ka jääb. Küll aga on
Ukraina jaoks olukord kriitiline Luganski oblastis, kuhu on Venemaa koondanud suured jõud ning nad ründavad vahetpidamata, samas kui Ukraina väed ka kuluvad, aga roteerida värskete üksustega varianti pole.
Oht Severodonetski ümberpiiramiseks on täiesti reaalne, aga sealt edasi on kohe küsimus, et kas Venemaa armeel jätkub jõudu, et seda rõngast kahelt poolt kaitsta lääne osas. Luganski oblasti okupeerimise operatsioon on pigem juba poliitilisest survest kantud st nad ründavad, kaotustest elavjõus ja tehnikas hoolimata. Energiakandjate müügist laekub piisavalt raha, et Venemaa mõistes korraliku palga peale lepingulisi sõdureid palgata ning sõja praeguses faasis on ka 4000-5000 sõduri lisandumine mingisse lõiku väga oluline tugevdus. Täpselt nii läks Popasnas, kuhu Venemaa tõi lisaks viis pataljon-taktikalist gruppi ning selle mõju oli kohe lahingutes tunda. Ukraina jaoks on seal piirkonnas ees väga keerulised päevad ja on raske prognoosida, kui hästi Ukraina seal vastu suudab pidada. Kõige halvem stsenaarium oleks see, kui Severodonetsk ümber piirataks ning Venemaa suudaks hävitada linna Lõssõtšanskiga ühendavad sillad. Aga kõige keerukam olukord on tänasel päeval ukrainlastel hetkel siiski Popasna piirkonnas.
Mujal on rinnetel olukord Ukraina jaoks paremini kontrolli all. Kui ilmusid uudised, kuidas Ukraina saab palju rasketehnikat lääne partneritelt, siis olid lootused kõrged, paraku on elu näidanud, et isegi uute relvade olemasolul on üleminek NATO-standarditele aegavõttev.
Lisan postitusele lingi, kus räägitakse USA haubitsate M777 kasutamisest lahingutes. Väga head relvad, aga probleem on siiani olnud väljaõppes - lahingutes kasutatakse ainult kümmet haubitsat, samas kui teiste kasutamiseks käib väljaõpe. Seega tänasel päeval on need haubitsad näidanud küll väga head lasketäpsust, aga neid on kogu rinnet arvestades nii vähe, et mõju sisuliselt puudub. Olukord peaks muutuma paari nädala pärast, siis peaksid kõik 90+ haubitsat lahingutesse minema.
Enne Donbassi lahinguid oli
suur lootus tapjadroonide Switchblade 600 peal, mis vähemalt teoorias võimaldaksid kaugelt distantsilt täpselt hävitada kaudtuld andvaid raskerelvi, aga siiani on nendest olnud vähe juttu ja põhjus proosaline - mingil põhjusel on nende kohalejõudmine viibinud. Eile läks liikvele video, kus selline tapjadroon ründab Venemaa armee tanki, aga samas liikus ka infot, et selliseid suuremaid tapjadroone on Ukrainasse jõudnud siiani ainult 20 tükki. Vaja oleks aga sadasid, et mitte öelda tuhandeid.
Harpoon laevadevastased raketid. Ka siin oli Ukrainal omapärane probleem - britid küll andsid neid rakette, aga puudus seade, mis võimaldanuks neid rakette maa pealt tulistada. Nüüd Taani abil saab selle kitsaskoha ära likvideerida - neilt saab nii maapealse laskeplatvormi kui ka rakette. Lisaks väljaõppele kuluv aeg, aga ideaalis võiks kuu-pooleteise pärast nendega Mustal merel Venemaale palju pahandust teha. Üks selline rakett maksab suurusjärgus 1,5 miljonit dollarit. Need raketid koos laskeplatvormidega võimaldaksid rindele saata ukrainalste värskeltformeeritud tankibrigaadi (Poolast saadud T-72), mis hetkel on Odessas valves, aga nad saaksid siis liikuda Hersoni piirkonda.
Uus-Meremaa annab moodsaid, aga väiksemaid haubitsaid M-119, mille kaliiber on 105 mm ning mis on kergemad ja mobiilsemad kui 155 mm haubitsad, aga ka nendega saab lasta kuni 11,5 kilomeetri kaugusele (spetsiaalse laskemoonaga veelgi kaugemale). Uus-Meremaa toob need kohale ja viib ka väljaõppe läbi, suurepärane.
Vili ja Valgevene. Lukašenko on endalegi ootamatult taas olukorras, kus ta saab korraga mängida mitmes suunas - Ukraina vilja väljavedu läbi Valgevene annaks kauplemisruumi mõlemal pool. Läbi Odessa sadama vilja väljavedu on äärmiselt komplitseeritud, aga täpselt samas seis on väljaveoga läbi Valgevene. Aeg liigub kiirelt ja varsti on Ukrainas tulemas uus saak, aga et eelmise aasta vili on suures osas välja vedamata, siis pole seda eriti kuskile panna, samas kui maailmas on vilja järele suur nõudlus. Ukraina vastu sõttaminemise pareeris ta Putiniga kohtudes jutuga, et ta ootab sissetungi Poola suunalt ja seetõttu peab Valgevene armee olema valmis selle tõrjumiseks. Nn "otmaska" missugune, läbinähtav vale, aga Venemaa kultuuriruumis aktsepteeritav. Irooniliselt öeldes, nn nägu säilitada võimaldav vale. Nii et ei ole hetkel vilja väljaveo osas häid lahendusi silmapiiril ei paista, kokkulepe Lukašenkoga oleks läänemaailma jaoks mõru suutäis, arvestades tema rolli Valgevene kasutamisel Ukraina ründamiseks ning riigis valitsevat olukorda, aga selline see reaalpoliitika kord juba on.
Läänest saabunud suurtükiradarid on olukorda lahingutes niipalju juba muutnud, et Venemaa suurtükiväelased ei saa enam ühe koha peale pikalt viibida ning peale 5-6 lasku peavad nad edasi liikuma järgmisele positsioonile. Nii palju siiski on asjast abi, aga loodetavasti hakkavad lähimal ajal ka kõik haubitsad M777 tööd tegema koos suuremate tapjadroonidega, sellest oleks suur abi. Seniks tuleb vastu pidada, aga eelseisvad kaks nädalat saavad Ukraina armee jaoks olema ülimalt keerulised Donbassi piirkonnas.
Homme st 26.05 osalen Ringvaate saates ja eks siis paistab, millest juttu tuleb. Millegipärast on tunne, et Ukraina teemast ei ei pääse ei üle ega ümber.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
