1. Kui veel pool aastat tagasi tundus lääne tankide Ukrainasse saatmine ulme valdkonda kuuluva uitmõttena, siis nüüd on see saamas reaalsuseks, aga tähendab see lisaks ka seda, et tankidele lisaks arvestatakse teiste võimekustega (liikuvsuurtükid, jalaväe lahingmasinad, soomustransportöörid, mingil kujul kaitse õhust), sest tankid saavad pealetungis olla edukad ainult koostöös teiste võimekustega. Lääne tankid – see on sisuliselt tagasipöördumatu otsus Ukraina relvastamiseks moodsa lääne tehnikaga nii, et Ukraina oleks võimeline sõdima NATO-standardite kohaselt. 11 kuud võttis see kõik aega, aga nüüd hakkab saama reaalsuseks.
2. Ukraina sõjaväele on see info oluline ka moraalsest aspektist, sest eks levisid visalt jutud, et lääs annab järjest ainult näpuotsaga moodsat relvastust, et piltlikult öeldes Ukraina sõjas ei elaks ega sureks, vaid kurnaks lääne huvides Venemaad. Nüüd on tulemas relvastust kogustes, mis võimaldavad juba kavandada suuremat pealetungi ühes suunas. Ja oluline on see kogu Ukraina ühiskonnale, see on märk, et arenenud maailm on täie tõsidusega nende taha tulnud ja neil on tõsine soov Venemaa okupatsiooniväed Ukrainast välja lüüa.
3. Venemaad, vastupidi, see võtab tõsiselt mõtlema, sest eks oli ju nende sissetungi üheks õigustuseks soov vahetada Kiievis võim, et uus nukuvalitus loobuks lääne suunas vaatamisest ja NATO ei saaks Ukraina jaoks enam teemaks. Nüüd aga on Ukrainal veel nö täismängust puudu (eeldusel, et tankid tulevad) lennukid, aga ka selles osas on kuuldavasti Ukraina lendurid juba läbimas väljaõpet lendamiseks lennukitel F-16 ja F-15. Me tahame, et sõda lõppeks võimalikult kiirelt, aga viimaste arengute kontekstis ei teeks paha mõelda eelmise aasta kevadele, kus lääne poolt ei tahetud Ukrainale isegi haubitsaid anda ja Eesti pidi palju vaeva nägema, et vanade haubitsate üleandmiseks tootjariigilt luba saada. Ja nüüd on lootus, et tulevad Leopard 2-d ja Abramsid. Venemaal ei ole majanduslikku võimekust, et maailma majanduse suurriikidega võistelda, nende tuumarelvaähvardusi ei võeta enam aga lääne pool enam eriti tõsiselt.
Samas ei saa ka ukrainlased ka eufooriasse laskuda, sest vaenlasel on veel piisavalt nii tehnikat kui elavjõudu, et Ukrainas pealetungidele minna, samas on sõjalised eksperdid Agil Rustamzade ja Jan Matveejev ühel nõul selles osas, et praeguste ressursside juures suudab Venemaa suuremale pealetungile minna maksimaalselt kahest suunast korraga, aga pigem siiski ühest. Probleemid on nii tehnika kui laskemoona nappuse kui ka vähemotiveeritud jalaväega. Venemaa sõjakorrespondendid kurdavad selles kontekstis, et mobilisatsiooni läbiviimisel oli meestele lubatud, et nad on kolmandas-neljandas kaitseliinis või üldse tagalas, aga reaalsuses tuleb eesliinil olles rünnakule minna.
Seni on rünnakutes peamist raskust kandnud kas vangid või dessantväelased, aga vangid on otsakorral, Olga Romanova andmetel oli detsembri keskpaigaks rindele saadetud suurusjärgus 42000-43000 vangi, aga tänasel päeval olevat erinevatel põhjustel neist rindel alles ainult suurusjärgus 10000. Venemaa armee dessantvägede juht vahetati välja, sest ta oli ise dessantväelane ja oli vastu oma sõdurite kasutamisele tavalise jalaväena, aga uuel juhil selliseid probleeme ei olevat. Kui need on ära kulutatud, siis mis saab edasi?
Roman Svitani arvates saab Ukraina nüüd piisavalt relvastust, et minna teatud aja pärast pealetungile lõunas ja jõuda välja Aasovi mereni. Lõuna pool steppides pidi maapind kevadel kiirelt kuivama ja siis ei oleks probleeme suurte ja raskete tankide kiirelt edasiliikumisel. On mängitud ka mõttega, et Ukraina võiks üritada Dnepri forsseerimist, sest sealt suunast pidavat olema väga keeruline kaitses olla, aga eriti tõenäoliseks veel hetkel seda stsenaariumi ei peeta.
Olukorrast rinnetel ka. Jätkuvalt on kõige raskemad lahingud Bahmuti ümbruses. Bahmutist põhja pool on ukrainlased taandunud valdavalt kaitseliinideni, millest läbimurdmine saab Venemaa jaoks olema äärmiselt problemaatiline. Bahmutist lõuna pool on ukrainlastel korralikud kaitserajatised kõrgendikul Klišeejevkast läänes ning Venemaa üksused üritavad sellest mööda minna lõuna poolt. Võimaliku edu korral oleks nende eesmärk lõigata läbi Bahmuti peamine varustustee ja siis muutuks Bahmuti edasine kaitsmine palju problemaatilisemaks. Teab seda ka Ukraina ja sinna on saadetud reserve.
Huvitavat infot tuli Vugledari juurest, kus Venemaa pealetungikatse algas lausa katastroofiliselt – ukrainlased lasid pea korraga alla kolm ründekopterit Ka-52. Kui lisame arvestusse allalastud Su-25-d, siis sai Venemaa väga valusa õppetunni, et lennuvahenditega ei ole enam suuremat mõtet rindejooneni trügida. Kui muidu viimasel ajal Venemaa ründekopterid naljalt rindejooneni ei lennanud ja nad tegid juhitamatu laskemoonaga lasud ära rindejoonest eemalt, siis nüüd tuldi otse rünnakule ja lõpp oli kuulsusetu. Ka kaotas Venemaa Vugledari all omajagu soomustehnikat, nii et kõik vist ei läinud nende jaoks plaanipäraselt (sarkasm).
Zaporižžja rindel saadeti tšmobikud rünnakule üle põldude laialihajutatult väikeste gruppidena, sisuliselt ilma rasketehnika toeta, ning õige pea selgus, et see ei olnud hea mõte, sest neid hakati jahtima nii suurtükkidest kui miinipildujatest ning asi lõppes suurte inimkaotustega. Stepis saab määravaks, kes suudab kaugemalt täpsemalt lasta ning selles osas on ukrainlaste selge eelis olemas ning see saab ajas ainult tugevneda.
Luganski oblastis on viimastel päevadel aktiivsemalt rünnanud Venemaa, nad on üritanud tagasi võtta Novoselivke, aga siiani ilma suurema eduta. Kuuldavasti tõi Venemaa sinna appi üksuseid, kes said tuntuks oma kuulsusetu kiirlahkumisega Izjumist. Kreminnale lähenenud ukrainlased kurdavad, et Venemaa üksused on territooriumi väga põhjaliku mineeritud, mistõttu kohati kasutavad nad isegi tanke, et need jalaväelastele mõeldud miinidest üle sõidaksid, sest siis saavat kiiremini edasi minna.
Venemaal saadi eelmisel aastal rekordiline saak põldudelt (145 miljonit tonni), aga nüüd on tekkinud ootamatud probleemid. Kui juulist kuni aasta lõpuni veeti riigist välja 22,8 miljonit tonni vilja, siis võrreldes eelmise aasta sama ajaga on see kogus väiksem (siis 24,6 miljonit tonni). Põllumehed kurdavad, et Venemaa vilja realiseerimisega piiri taga on probleeme, lisaks tahtvat riik saada ekspordimaksu 5000 rubla tonnilt. Tulemus on see, et Venemaa siseturg on nisuga üle ujutatud ning hinnatase nii madal (Valeri Nageli andmetel 13000 rubla/tonn, suurusjärgus 190 dollarit/tonn), et paljud põllumehed sellel aastal nisu enam ei külvagi. Seega ühelt poolt aitab odav viljahind hoida inflatsiooni Venemaal madalamal, aga teisalt kannavad põllumehed kahju.
Venemaa armee meediaesindaja, kindral-leitnant Konašenkov on nii legendaarne kuju, et sõjakorrespondent Sladkovi sõnul vaatas üks Venemaa sõjaväelane üle kõik Konašenkovi senised esinemised ja liitis kokku tehnika, mis on Venemaa armee poolt väidetavalt sõja jooksul hävitatud. Tulemus – väidetavalt on Venemaa hävitanud 23 (!!!) armee jagu ukrainlaste tehnikat, võrdluseks võib öelda, et samas suurusjärgus peaks tehnikat olema kõigil NATO liikmesriikidel kokku. Tõeliselt analooge mitteomav kommunikatsioon!
Moskvas sõlmiti eelmisel aastal alates aastast 1918 kõige rohkem abielusid ja põhjuseks ei ole mitte traditsioonilised pereväärtused, vaid nö kirsturaha, mida saab surnud sõduri eest ta abikaasa. Kui eelmisel aastal räägiti selles kontekstis palju valge Lada ostmisest, siis ka selles osas on olukord muutunud. Nimelt andis AvtoVAZ teada, et seoses autovärvide defitsiidiga saab autosid osta edaspidi väga piiratud värvivalikus, enamik mudeleid on sealjuures ainult musta värvi. Kirsturaha eest ostmisel palju sobivam värv.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Täiendus kell 15.00. Saksamaa valitsuselt on roheline tuli olemas, Leopardid liiguvad Ukrainasse.
