Rinnetel ei ole nädalavahetusel suuri muutusi toimunud, Venemaa on jätkuvalt aktiivne Avdiijvka ja Bahmuti suunal, aga suuremat edu pole neil õnnestunud saavutada (kuigi Venemaa enda andmetel suutsid nad ära võtta Kodima). Nad suudavad jätkuvalt nendel suundadel teatud lõikudes küllaltki massiivset suurtükituld anda, aga sõjaväelise eksperdi Aleksandr Kovalenko andmetel on seal piirkonnas viimasel kuudel muutunud järjest kitsamaks see lõik, kus nad suudavad rünnata, see lõik olla kitsenenud kolm korda.

Dnepri läänekaldal on Venemaal 25000 inimesest koosnev väeüksus ning olukorda arvestades peaksid nad üritama ukrainlasi suruda Dneprist võimalikult kaugele. Eelmise nädala jooksul õnnestus Venemaal seal natuke edu saavutada, kui nad suutsid liikuda Blagodatnest natuke Mõkolaivji suunas (paralleelselt kanaliga), aga nad peatati ning viimastel päevadel ei ole Venemaa üksused sealsuutnud edeneda.

Venemaa väeüksus Dnepri läänekaldal ja sillad üle Dnepri. Ukraina on Antonovi silda tulistanud rakettidest pea iga päev, aga sillale põhjustatud kahjustuste osas on infot olnud seinast seina.

Satelliidipiltidelt on näha, et ühes kohas on pool silla laiusest niivõrd suures ulatuses kahjustada saanud, et selle ajutine remont enam efekti ei anna. Kohalike elanike info kohaselt olid okupandid silla terve osa poolt saatnud prooviks üle silla järjest raskemaid sõidukaid ning lõpuks olid sõitnud ka veoautod laskemoonaga (aga mitte tankid jm rasketehnika). See oli laupäeva hommikune info, aga peale seda rünnati samas kohas silda uuesti. Nagu rünnati ka silda Nova-Kahhovkas ja silda üle Inguletsi jõe (pigem seal siis pontoonsilda). Antonovi silla kõrvale üritab Venemaa rajada pontoonsilda, sõjaväeliste praamidega veetakse inimesi ja tehnikat üle nii Antonovi silla lähedal kui ka ühes kohas Antonovi silla ja Nova-Kahhovka silla vahelisel alal.

Mida suurem väeüksus, seda rohkem on vaja erinevat varustust - laskemoona, kütust, toiduaineid. Aktiivsete lahingute faasis vajab 25000 inimest palju varustust, aga juba tänasel päeval ei suuda Venemaa seda piisavalt üle jõe tuua. Samas ei ole Ukraina armeel Dnepri läänekaldal piisavalt rasketehnikat, et minna suuremale vastupealetungile. Siis jääbki järgi asümmeetriline lahingutegevus ehk siis nn korrosiooni strateegia, kus järjekindlalt hävitatakse distantsilt sildasid ning ka laskemoonaladusid, juhtimispunkte ja kütuseladusid, seda Dnepri mõlemal kaldal. Nii hävitati nädalavahetusel Nova-Kahhovkas Venemaa sõjaväebaas, mis asus tootmisettevõtte "Sokol" territooriumil. Tabamuse sai kasarm Hersonis. Viie raketiga sai pihta Melitopolis, ettevõtte "AVTOSVETLIT" territooriumil asunud sõjaväebaas. Melitopolist 10 kilomeetri kaugusel Mirnes sai raketitabamuse hoone, kus kollaborandid valmistasid ette nn referendumit.

Ukraina poole jaoks hetkel kõige perspektiivikam tegevus ongi Dnepri läänekaldal asuva väegrupeeringu varustusteede häirimine sellise tasemeni, et nad jääksid nö nälga ja kaotaksid suure osa oma võitlusvõimest, siis võivad sündmused hakata arenema ootamatult kiiresti. See võtab siiski omajagu aega, aga mõnede ekspertide hinnangul võiks järgmise nädala lõpus juba teatud tulemusi näha, eeldusel, et liiklus üle sildade ei taastu.

Sain peale eelmist postitust vastukaja, justkui olevat minu poolt väljatoodud arvud Venemaa kaotuste osas liiga väikesed ja et uskuda tuleks Ukraina poole andmeid. Mistahes sõjakommunikatsiooni osa on vastase kaotuste suurendamine, Venemaa on selle arendanud sellise absurdini, et nende andmed pole üldse kõneväärt (väidetavalt on nad hävitanud Ukraina tanke kordades rohkem kui ukrainlastel neid üldse ongi). Nüüd Venemaa armee kaotuste osas räägib Ukraina 46700 hävitatud Venemaa sõjaväelasest, aga mina tõin CIT andmed, mille järgi on see suurusjärgus 25000. Juulikuus avaldas CIA direktor William Burns andmed, mille järgi olid Venemaa kaotused selleks hetkeks 16000 sõdurit surnutena ja koos haavatutega suurusjärgus 60000. Kui liidame juurde kuu ajaga lisandunud venemaa armee kaotused, siis on suurusjärk 25000 isegi vaat et liiga optimistlik, kui lähtuda CIA varasematest andmetest. CIT üritas sõja alguses arvestada ainult neid surnuid, kelle kohta neil olid olemas kindlad tõendid, aga nüüd on nende arvestuse aluseks erinevatest allikatest saadud andmed.

Sama kehtib tehnika kohta, kus Oryx peab arvestust Venemaa kaotatud tehnika osas ja arvestusse minemiseks peab olema kas foto või videotõestus. Ukraina andmetel on Venemaa kaotanud 1942 tanki, Oryx'il on andmed 989 tanki hävitamisest. Lennukite osas on vastavad arvud 234 ja 52. Osad eksperdid on korrutanud Oryx'i andmed koefitsiendiga 1,3, sest mingi osa jääb ka märkamata, aga ikka on vahe arvudes märgatav ka peale seda. Nüüd peab igaüks otsustama, et millised arvud on usutavamad ja lõplikku tõde ongi äärmiselt keeruline leida üles nende sündmuste rägastikus.

Emotsioone oli ka seoses Venemaa rünnakuga Tsaplõnes, mille kohta ma kirjutasin, et Venemaa üldjuhul ei kasuta ballistilisi rakette Iskander, kui neil ei ole infot, et tegemist on sõjaväelise sihtmärgiga. Tsapõne raudteejaama rünnati just sellise raketiga, aga see täppisrelv läks sihtmärgist mööda ja tabas eramaja. Lisaks lasti väidetavalt rakettidega S-300, millest osad tabasid reisirongi vaguneid. Venemaa esitas fotod, mille järgi olid jaamas kõrvuti kaks rongi, millest sõjaväeešelon jäi sisuliselt rünnakust puutumata (fotol on näha ka sõjaväele mõeldud transpordiautod), küll aga tabasid raketid reisirongi. Sõjeväeešeloni lähedalviibimist kinnitas ka Ukraina presidendi administratsiooni nõunik Arestovitš. Ilmselgelt keegi kohalikest informeeris Venemaa väeüksusi olukorrast raudteejaamas ja järgnes rünnak.

Rakettidest veel. Omajagu kõlapinda on saanud juhtum, kus nädalavahetusel Venemaa ründas lennukilt Su-35 raketiga H-59 avalikku tualetti Novovorontsevkis. See ei olnud esimene selline juhtum, varasemast on teada sarnane juhtum Guljiapoles, kus avalikku WC-d tabati raketiga H-22. Aleksand Kovalenko hinnangul võib see olla seotud nende rakettide õnnetu juhtimissüsteemiga, mida võivad mõjutada paljud erinevad aspektid, eeskätt ilmastik.

Ja rakettidega on Venemaal seisud nukrad ka selles mõttes, et tiibrakette on järjest vähem, aga mingi tulemuse saamiseks peab neid korraga välja tulistama palju. Antud kontekstis tasub meenutada, et Dnipros lasti viimati alla neli Kalibr raketti neljast, varem Lvivi suunas lastud kaheksast väga kallist tiibraketist H-101 suutis Ukraina pool alla lasta seitse. Ehk siis tiibrakettidega on keeruline soovitud tulemust saavutada, aga Iskander rakette on vähe. Mis siis järgi jääb? Venemaa lihtsalt tulistab rindejoonele lähemal asuvaid linnasid suurtükkidest, mitmikraketiheitjatest ja rakettidega S-300 - Mõkolaijvi, Harkivit, Nikopoli, Slovjanskit, Kramatorskit, lisaks väiksemad linnad. Ja nende rünnakute puhul tulistatakse tihtipeale lihtsalt kvadraati, eesmärgiga terroriseerida tsiviilelanikke. Teeb seda Venemaa seetõttu, et muud ei jää enam üle, täppisrakettidega on seisud nukrad.

Relvastusest ka. Eelmisel korral kirjutasin nö nanodroonidest Black Hornet, mis on oma 33 grammi kaalu juures tõelised tehnikaimed - minidroon suudab kolmes suunas edastada ka HD-kvaliteedis pilti, lisaks infrapunakaamera. On ainult üks pisika aga. Selleks on hind, minul õnnestus leida selline info, et Norras toodetud komplekt (kaks minidrooni ja juhtimissüsteem) maksab 195000 dollarit, millest ühe minidrooni hind on 40000 dollarit. Just kõrge hind on takistanud selle drooni laialdasemat kasutuselevõttu, aga Ukraina armee saab selliseid droone omajagu.

Taiwan saadab Ukrainasse 800 droon-pommitajat Revolver 860. Pommitajaks kutsustakse drooni seetõttu, et standardvarustuses on tal kaheksa 60 mm granaati, aga vajadusel saab need asendada suuremate granaatidega (kokku suudab kanda 10 kg granaate). Õhus suudab püsida 20 minutit, lennuulatus 20 kilomeetrit. Teoorias võiks neist olla palju abi võitluses Venemaa suurtükkidega.

Leedu ostis Poolast Ukraina jaoks 37 tapjadrooni Warmate, millele Poola omalt poolt lisas tasuta boonusena 10 tapjadrooni. Kulub marjaks ära, just selle drooniga tegi Ukraina täppisrünnaku Venemaa sõdurite pihta Zaporižžje tuumajaama lähedal.

Omajagu kõlapinda on meedias saanud info, kuidas Venemaa tõi Süüriast kaubalaevaga ära õhulaitsepatarei S-300. Sõjaväelisi eksperte on pannud kukalt kratsima teine aspekt - miks pidi Venemaa seda tegema olukorras, kus neil on paberi peal sadasid komplekse S-300 Venemaal niigi olemas. Ju siis nad ongi olemas suuresti ainult paberi peal, nagu ka paljud tankid ja muu tehnika. 🙂

Okupeeritud territooriumitel on Venemaal suured probleemid sellega, et paljud lapsevanemad ei taha oma lapsi okupatsioonikooli panna, mis on venekeelsed ja mille jaoks õpetajaid on veetud Venemaale, kus nad on läbinud kursused, kuidas lapsi edaspidi nö õigesti õpetada. Präänikuna on lapsevanematele ühekordne makse summas 10000 rubla, piitsa osas aga esimene kord hoiatus, teisel korral trahv 40000 rubla ja kolmandal korral vanemlike õiguste äravõtmine. Russki mir kogu tema ilus.

Venemaal on järjest raskem leida inimesi, kes oleks nõus lepingu alusel sõdima minema. Üheks põhjuseks on ka info, mis laekub reaalsest elust, kus selgub, et väljareklaamitud raha on raske kätte saada. See on pool häda, nimelt ei olnud meditsiinisüsteem valmis sõjaks ja väga paljud raskelt haavatud ei saa kvaliteetset arstiabi, lisaks on invaliididel raske saada kvaliteetseid proteese. Lisaks olla arste instrueeritud (Arestovitši andmetel) nii, et tihtipeale saavad haavatud diagnoosi, mille järgi raha väljamaksmist ei toimu ning raha saavat ainult üks haavatu kümnest. Lisame nn teadmata kadunud (kelle surnukehade vastu Venemaa huvi ei tunne) ja saamegi olukorra, kus Peterburgis on juuli algusest alates suudetud lepingu sõlmida ainult 100 inimesega. Tänu sellele on Peterburgi kuberner Aleksandr Beglov tule all, sest väidetavalt ei tahtvat mees kulutada linna raha reklaamikampaaniatele, aga ju ta lihtsalt ei taha oma linna elanikke mõttetult surma saata. Muuseas, Moskvas suudeti sellised üksused komplekteerida peamiselt Kesk-Aasiast sissesõitnutest, aga vähemalt kahuriliha saadi kokku.

Euroopas on kuumaks teemaks kujunenud Venemaa turismiviisad, mida vastavalt kokkuleppele väljastatakse nö lihtsustatud korras.

Ülalolevast Frontexi joonisest nähtub, et sõja algusest kuni 22. augustini sisenes Eestisse kokku 281957 venemaalast, kellest väidetavalt suur enamus liikus edasi mujale Euroopasse puhkama (sellest ka need venemaalaste Tallinna erinevatesse kohtadesse jäetud autod). Soome puhul on vastav arv 329185. Soomes on ootamatu probleem tekkinud sellega, et venemaalased võtavad Hiina UnionPay kaarte kasutades sularahaautomaatidest piiri lähedal nii palju sularaha välja, et automaate tuleb täita rahaga kordades tihedamini kui varem. Ehk siis Soome ja Eesti on kujunenud riikideks, mille kaudu Venemaa jõukamad elanikud liiguvad puhkama sinna, mida propaganda kujutab kui roiskuvat läänt (ühes telesaates nimetati EL-i riike lausa moraalseteks värdjateks), ometi ei ole millegipärast kodumaa linnad nii ahvatlevad.

Ja ei ole ka propagandistide elu meelakkumine, käib pidev võitlus päikese alla ja suure juhi soosingu pärast. Kui meile võib tunduda, et Olga Skabeejeva positsioon on kindlamast kindlam, siis reaalne elu on pikantsem. Nimelt hakkas tema abikaasa, ka tuntud propagandist Jevgevi Popov petma teda Tina Kandelakiga, kes on ka nüüd Putinile truudust vandunud ja ihub hammast saatele, mida Skabeejeva juhib ehk siis talk-show "60 minutit" ning kuuldavasti olevat produtsendi soosik Kandelaki.

Lõppu ka midagi positiivsemat - Odessa sadamatest veeti välja esimene miljon tonni põllumajandussaadusi peale sõja algust.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!


Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING