Kuna see plaan ei õnnestunud, siis üritati väiksemat kotti, kuhu oleksid jäänud Severodonetsk ja Lõssõtsjansk. Juba siis liikus osa väeüksusi Izjumi suunalt ida poole. Venemaa suutis Donbassis oma suure ülekaalu suurtükkides maksma panna ning Ukraina väejuhatuse jaoks oli selge, et midagi tuleb muuta. Selleks kuulutas Zelenski kõva häälega, et Ukraina eesmärk on lõunas suurem pealetung ette võtta. Venemaa väejuhatuse jaoks oli selge, et Dnepri läänekaldal olevad väeüksused on selles kontekstis haavatavad ning nad saatsid sinna enamuse dessantväelastest, kes tulid päris suures osas just Izjumist idast. Dessantväelased on armee eliit, aga nende ülesanne ei ole kaitselahinguid pidada. Väidetavalt oli Venemaal plaanis 10. augustil Dnepri läänekaldal alustada pealetungi kahes suunas - Võsokopoljest Krivoi Rogi suunal ja teine suund oleks olnud Mõkolaijv. Aga HIMARSid juba töötasid ja seetõttu oldi sunnitud Krivoi Rogi suunast loobuma, aga Mõkolaijvi suunal natuke isegi liiguti.
Kujunes olukord, kus Venemaa armee oli sunnitud tegutsema mitte sõjaväeliste realiteetide järgi, vaid tuli täita poliitilistest eesmärkidest kantud tegevusi. Seetõttu rünnati Bahmuti ja Avdiijvka suunal vähetulemuslikult ja suurte kaotustega ukrainlaste kaitseliini, samas oli Dnepri läänekaldale kuhjatud 20000 meest ning sildade kasutuskõlbmatuks muutumisega osutusid need varustusteedest äralõigatuks. Venemaa väejuhatus kartis ukrainlaste läbimurret Zaporižžja suunalt ja seetõttu liigutati põhjast lõunasse veelgi vägesid, nii oli selle nädala alguseks väidetavalt 60% Venemaa vägedest juba Hersoni ja Zaporižžja rinnetel. Venemaa reservidest liikus armeekorpus "Tsentr" Bahmuti suunale lisaks, värskeltformeeritud kolmas armeekorpus liikus ka lõuna suunas. Tähendas see kõik seda, et põhja pool nende vägede arvukus vähenes oluliselt ning ka reservid Belgorodis ei olnud teab mis suured.
Ja siis hakkas toimuma. Ukraina rahvuskaardi ja territoriaalkaitse võitlejad ületasid probleemideta Donetsi jõe ja vallutasid Ozeroje asula, kus neil oli vastas ainult Rusgvardia, kellest ei ole sõjas asja, sest nende spetsialiteet on kaitsetute inimeste peksmine. Loomulikult ärritas selline käik Venemaa sõjablogijaid, kes otsisid kõiksugu põhjendusi ja vabandusi ja lõpuks kirjutasid, et ukrainlased panid ainult lipu püsti ja lahkusid, aga tegelikkuses jäid nad sinna edasi, sest Venemaal puudus lihtsalt sõjaline võimekus seda küllaltki väikest gruppi võitlejaid asulast välja tõrjuda. See oli signaaliks, et põhja pool võivad asjad olla kaitses hõredad. Siis hakkas juhtuma. Väidetavalt oli Venemaa Izjumi grupeering oodanud ukrainlaste käiku lõuna pool Izjumi suunas, aga Ukraina ründas Balaklejast põhjast.
Esmalt vallutati Verbovka, kus enne Venemaa sissetungi asus suur Ukraina sõjaväeladude kompleks ning siis järgnes see, mida Venemaa üksused ei osanud oodata. Nagu kirjutas Venemaa sõjablogija Holmogorov, siis Venemaa esimene kaitseliin koosnes nn Donetski rahvavabariigi mobikutest, kellel oli ilma metallplaatideta kaitsevestid, puudusid kiivrid ning relvastusks olid automaadid ja granaadid. Need purustati ning Ukraina edasine taktika oli vältida lahinguid asulate pärast ning liikuda soomustehnikaga ja maastikuautodega võimalikult kiirelt edasi, vähendades nii Venemaa suurtükiväe võimalusi vastutuld anda. Maastikuautodega, milliseid on viinud Ukrainasse paljud meie ettevõtjad, teiste hulgas näiteks Ragnar Sass ja Ivar Siimar. Soomustehnika hulgas on Poolast saadud tankid T-72-M1, veel kõrbevärvides soomustranportöörid M-113, iseliikuvad suurtükid.
Selgus, et seal rindel kaitses olevate Venemaa väeüksuste seis oli oluliselt viletsam kui varem arvati, nii kaitsesid Balaklejat peamiselt Rusgvardia üksused, aga nemad lahinguid pidada eriti ei mõista. Mobikud ei taha eriti sõdida, nende motivatsioon on madal. Venemaa kaitse kukkus kokku ning Ukraina edasiliikumist hakkas takistama kütusepuudus, sest ei olnud arvestatud, et suudetakse kahe päevaga liikuda edasi 50 kilomeetrit. Tänahommikuse seisuga olid Ukraina väed Gruševkas, mis on kohe olulise transpordisõlme Kupjanski külje all. Venemaa üksused jätsid maha Balakleja ja mõne päevaga on Ukraina juba vabastanud suurusjärgus 700 ruutkilomeetrit maad. See on väga suur edu.
Mis juhtub edasi. Ilmselgelt toob Venemaa sinna piirkonda Belgorodist abiväge, kus neil on mõned pataljon-taktikalised grupid reservis. Nende abile saab Venemaa kiirelt loota, samas kolmanda armeekorpuse kohalejõudmine (väidetavalt on nad nüüd tagasi põhja poole suunatud) võtab aega ja küsitav on ka nende lahinguvõimelisus. Ka on seal piirkonnas kaitsta oluliselt kergem kui stepis. Kupjanskist lõunasse on pikalt ülespaisutatud Oskoli jõgi ja seda pea Izjumini välja. Kui Venemaa peaks suutma tuua palju abiväge, siis on Ukrainal idakülg sisuliselt kaitstud, sest sillad on ainult paaris kohas ja põhja suunast suudetakse kaitsta küll oma positsioone, samal ajal oleks juba Venemaa jaoks raudtee ja maantee kasutamine pehmelt öeldes keeruline, et mitte öelda võimatu. Aga see on Ukraina jaoks kõige tagasihoidlikum stsenaarium. Ideaalis võiksidki nad ära võtta ka Kupjanski ja liikuda edasi itta, aga selles osas annab lähim aeg arutust, samas ka Kupjanski juurde jäädes ning lõunas Izjumi väegrupeeringut ahistades oleks tegemist sõjalises mõttes väga suure õnnestumisega.
Hersoni rindel ei ole ka Venemaa jaoks midagi head paistmas. Nova-Kahhovka sild on nüüd täiesti purustatud, kõiki praame ja pontoonsildasid tulistatakse. Nii on üle maailma levinud Venemaa sõduri video sellest, kuidas ta sellise praami peale asus ja siis järgnes rünnak. Peale rünnakut filmitud hirmunud sõduri nägu on andnud ainest paljudeks meemidest, ühe lisan ka kommentaaride osasse. Ometi ei ole Ukraina üksksute edenemine Dnepri läänekaldal nii kiire, sest Venemaal on seal ehitatud korralikud kaitseliinid ning forsseeritud rünnak tooks kaasa palju kaotusi isikukooseisu hulgas, samas tegutsetakse aktiivselt distantsilt ning Ukraina väed liiguvad vaikselt edasi mitmest suunast. Nagu öeldakse, et töö käib.
Kindral Zalužnõi andis teada, et rünnakud Krimmis olid ukrainlaste kätetöö ja sellega seoses oli eriti palju arutamist rünnakute üle Sakis, kus on selgelt näha kolme raketi tabamiskohad. Ukrainlased ise selgitavad, et nad ründasid rakettidega Grom-2 (Sapsan), mille ukrainlased arendasid-valmistasid Saudi-Araabia tellimusel ning saudid said omale ka kõik selle relvaga seotud intellektuaalomandi õigused. Tegemist on ukrainlaste poolt modifitseeritud Totška-U rakettidega, millel on 480 kilogrammine lõhkepea, lennukaugus on vähemalt 280 kilomeetrit, tabamistäpsus väidetavalt paar meetrit. Ometi on palju neid, kes ei taha uskuda, et saudid andsid nende käes olevad ainuekspemplarid Ukrainale ja et siis ei jäävat üle muud varianti kui ATACMS. On kuidas on, aga kolm raketti lendas sinna kohale ning Venemaa ešeloniseeritud õhukaitse ei märganud midagi.
Viimastel päevadel olen lugenud FB-st mitmete inimeste juttu sellest, justkui suutvat Venemaa edaspidi oma gaasi probleemideta mujale müüa.
Järgmine ülevaade esmaspäeval ja loodetavasti on siis ka palju rõõmusõnumeid lisaks.
Au Ukrainale!
