Lääne ajakirjandus armastab tähelepanu võitmiseks panna materjalidele lennukaid pealkirju ja nii läks lendama maailma meedias Saksamaa väljaandes Bild avaldatud materjali pealkiri, justkui oleks Venemaa sügis-talvine pealetung läbi kukkunud. Ma ise nii laia pintslitõmbega küll ei kommenteeriks antud teemat, pigem ütleksin, et Venemaa ei ole loodetud edu siiani saavutanud ja on väga küsitav, kas kevadeks ka saavutab.
Küll võib aga öelda, et Ukraina on suurepäraselt kaitses hakkama saanud, sest sügisel oli palju juttu sellest, et suvisel pealetungil kasutati ära suurem osa 155mm mürskudest ning nüüd ei ole kuskilt eriti ladudest juurde võtta, samas kui Venemaa sai mürske Põhja-Koreast juurde. Kui rääkida päevas tehtavatest laskudest, siis eelmise suve kontekstis räägiti päevas Ukraina poolt 7000 lasust, mis teatud perioodil oli suurem isegi Venemaa poolt tehtud laskude arvust. Viimase aja kontekstis aga on Venemaale lisandunud väidetavalt päevas suurusjärgus 3000 lasku Põhja-Korea mürskudega, veel on ladudest natuke võtta ja natuke suudeti ka tootmist suurendada, seega hetkel on Venemaa poolelt jutt päevas 10000 lasust ja Ukraina poolel 2000 lasust. 2022. aasta suvel oli Venemaa tipphetkedel võimeline tegema kuni 70000 lasku päevas ja see oli tõeline põrgu Ukraina jaoks, aga ometi suutis Ukraina ka siis vastu pidada ning Ukrainal oli siis väga vähe 155mm suurtükke ning päevas oli võimalik teha suurusjärgus kuni 2000 lasku.
Kuigi praegu räägitakse viiekordsest vahest, on Ukrainal ka omad trumbid olemas. Esiteks on neil nüüd lisaks kassettmürsud, mis on väga efektiivsed teatud spetsiifilistes olukordades, kus Venemaa jalavägi on avatud maastikul rünnakul. Ukrainal on võrratult efektiivsem (Venemaa enda sõjaväelaste hinnangul) suurtükiluure (vastase suurtükkide asukohtade väljapeilimine) koos väga kiire tegutsemisega vastase suurtükipositsioonide hävitamisel, Ukrainal on parem õhuluure, mis annab sihtmärkide koordinaate suurtükkide jaoks. Ukrainal on suurtükid, mis lasevad kaugemale ja täpsemalt, see kõik kompenseerib Venemaa võimekust teha päevas rohkem laske. Kõige suuremateks mängumuutjateks aga sügisestes kaitselahingutes olid ja on rallidroonid, mille efektiivsuse osas olid paljud lääne sõjaväelased mitte eriti veendunud.
Ukrainlased on aga õppinud kogu sõja ajal improviseerima, sest rindejoon on pikk ja kõigile üksustele sõjatehnikat ja relvastust soovitud määral ei jagunud. Rallidroonide laialdase kasutamise peamine põhjus on nende hind – kui rallidroon maksab 500 dollarit, siis jõuavad ka vabatahtlikud läbi annetuste kogutud rahaga osta rallidroone kogustes, millest on kaitselahingutes reaalne abi. Nende muretsemisel ei ole vaja arvestada poliitiliste tõmbetuultega Brüsselis ja Washingtonis, nende detailide ostmine, droonide kokkupanek ja rindeleviimine on siiani suures osas vabatahtlike õlul ning nii teatavad kohalikud kampaaniate läbiviijad järjest, et viisid rindele näiteks korraga 150 või 200 rallidrooni, aga sellises koguses droonidest on juba reaalne abi.
Üks asi on droonid, teine on nende kasutamine, sest Venemaa üksustel pole ka droonipuudust, ometi on nendepoolne kasutamise efektiivsus palju väiksem. Ukraina edu alus on rallidroonide kui täiendava võimekuse edukas lisamine olemasolevatele võimekustele. Kui oktoobris algasid Venemaa massiivsed rünnakud Avdiijivkas, siis Ukraina poolelt oli kõige esimene rünnakulaine droonide poolt ehk siis luuredroonide ja rallidroonide koostöös. Kui Venemaa soomustehnika sai pihta ja sõjaväelased tulid välja, järgnesid lasud kassettmürskudega. Defitsiitseid 155mm mürske kasutasid ukrainlased alles siis, kui oli selge, et ainult droonidest ei piisa.
Ometi osutus selline lähenemine väga efektiivseks ning väidetavalt on viimastel kuudel Avdiijivka suunal kasutuskõlbmatuks tehtud rohkem kui 400 ühikust tehnikast enam kui pooled rallidroonide töö. Ja jutt pole ainult tehnikast, Venemaa riigiduuma saadik Aleksandr Borodai esines Venemaa telekanalis ja rääkis, et sellel nädalal saabunud viletsad ilmad on Avdiijivka juures Venemaa sõjaväelaste jaoks õnnistuseks, sest siis ei saa Ukraina rallidroonid neid rünnata, eufemistlikult öeldes, Ukraina linnud ei lenda. Borodai sõnul ründavat ukrainlased rallidroonidega ka üksinda positsioonidel olevaid Venemaa sõdureid ning paljureklaamitud elektroonilise võitluse vahendid on osutunud ebaefektiivseteks.
Loomulikult on rallidroonidel ka omad puudused (tundlik ilmastikule, keeruline juhtida, mõjutatavus elektroonilise sõjapidamise vahendite poolt), aga plusspoolel on palju enam – hea operaatori käes on tegemist kõige täpsema relvaga, mis võimaldab küllaltki kaugel rindejoonest vastase tehnikat hävitada ja lisaks odavus, mis võimaldab neid osta suurtes kogustes. Tänasel päeval võib öelda, et Ukraina edukal kaitsetegevusel on rallidroonidel olnud kandev roll ning ei ole liialdus väita, et nii arenenud riikides kui Ukrainas endas on omajagu ettevõtteid, kes kõik palehigis töötavad uute lahenduste kallal, et rallidroone teha paremini kaitstuks vastase mõjutustegevuse eest, suurendada lennuulatust ning lisada droonidele efektiivseid autonoomse juhtimise lahendusi olukordadeks, kus rallidroonidel kaob side operaatoriga. Arendustöö edukusest annab tunnistuses Borodai nukker tõdemine, et ukrainlaste rallidroonid lendavad kaugemale, on parema kvaliteediga ja neid lihtsalt olevat ukrainlastel palju.
Drooniteema lõpetuseks ka infokild Poolast, nimelt avaldas Ukraina armee video kahe Venemaa õhukaitsekompleksi Pantsir-1 ründamisest Belgorodi oblastis ning droonid lendasid sihtmärkideni olukorras, kus ekraanil oli kiri, et GPS-s side puudub. Poolakate sõnul tundsid nad videost ära oma tapjadrooni Warmate, millele on lisatud autonoomse lennurežiimi võimekus ehk siis rünnaku lõppfaasis suudab tapjadroon sihtmärki rünnata ka olukorras, kus side operaatoriga on katkenud ja GPS võrk ei tööta. Antud video puhul oli operaatoril side drooniga olemas.
Olukord rinnetel.Luganski oblastis viimastel päevadel muutusi rindejoones ei ole toimunud, kuigi Venemaa jätkab oma traditsioonilisi rünnakuüritusi nii Sinkovka suunal kui ka Kreminnast loode ja lõuna suunas. Seal rindelõigul on Venemaa üritanud eelmise aasta suvest alates, neil on palju rohkem nii tehnikat kui elavjõudu, ometi on edusammud olnud minimaalsed. Ressursipuudust pole ka praegu, ometi kipub jutt olema saavutustest suurusjärgu võrra vägevam.
Donbassis on sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko sõnul Venemaa armee saatnud Avdiijivka ümbruses lahingutesse peamiselt nn rahvavabariigist mobiliseeritute baasilt moodustatud 1. armeekorpuse sõdureid, samal ajal suurendades pidevalt seal piirkonnas olevate reservide suurust. Kovalenko prognoosi kohaselt võib Venemaa suurendada seal piirkonnas vägede arvukust praeguselt hinnanguliselt 45000 pealt 60000 peale, et siis millalgi enne Venemaa presidendivalimisi teha veel üks suurem pealetungi katse, eestkätt sihiga liikuda Avdiijivkast lääne pool edasi nii põhjast kui lõunast, et sundida võimaliku ümberpiiramise ohu tõttu ukrainlasi linna lõplikult maha jätma. Ometi tuleb siin arvestada ka ilmaga, sest selle nädalaga saavad külmad läbi ning edasi on oodata korralikke plusskraade, mis muudavad soomustehnika kasutamise rünnakutel vägagi problemaatiliseks.
Väike edenemine on Venemaal olnud viimastel päevadel Novomihhailivkast lõuna pool lääne suunas, Bahmuti piirkonnas rinne püsib. Jätkuvalt tuleb kõige rohkem infot Hersoni oblastist Krinkist, sest see on Venemaa z- blogijatele äärmiselt valusaks pinnuks. Z-kanal „VDV za tšestnost i spravedlivost“ kirjutas, et kõrgemalt poolt tuli käsk minna rünnakule koos soomustehnikaga ning nad kaotasid kiirelt viis tanki ja neli jalaväe lahingumasinat. Z-blogija Ossetini andmetel kaotavat Venemaa Krinki suunal üle 90% soomustehnikast (peamiselt rallidroonide läbi), mistõttu soomustehnikat polevat üldse enam mõistlik seal kasutada.
Järgmistel kordadel tuli minna juba rünnakule ilma soomustehnikata, lisaks ei olnud toetavat tuld suurtükkidest ning liugpommid ei ole olevat mõtet rääkidagi. Z-kanali sõnul olevat suurtükkidele antud luba tulistada ainult juhul, kui luuredroonidelt on saadud ukrainlaste asukohtade täpsed koordinaadid, aga luuredroonidega olevat neil probleeme. Tulemuseks on Venemaa poolelt väga ohvriterohked lauprünnakud ning z-blogijate sõnul oli sellistes oludes üks dessantväelaste üksus keeldunud rünnakule minemast ning käsu mittetäitmisest pärast olevat neil nüüd väga suured pahandused.
Loomulikult on äärmiselt keeruline ka ukrainlaste olukord, sest üle jõe on logistika siiski problemaatiline ja maismaal on vastasel elavjõudu suurusjärgu võrra rohkem, ometi suudetakse rinnet hoida.
„VDV za tšestnost i spravedlivost“ kirjutas seal rindelõigus toimunud konfliktist, kus dessantväelaste üksusesse toodi täienduseks eksvange ja neile anti kohe dessantväelaste sinisetriibulised särgid, mida kutsutakse vene keeles telnjaškadeks. See oli aga dessantväelaste kirjutamata reeglite jäme rikkumine, mille kohaselt saab õiguse särki kanda alles peale esimest sooritatud langevarjuhüpet. Eksvangidel paluti särgid seljast võtta ja kes seda ei teinud, need pidid peale füüsiliste märkuste saamist seda ikkagi tegema. Antud kontekstis pole vist vaja lisada, et üksuse võitlusvõimele sellised juhtumid midagi positiivset ei lisa.
Meediaavarustes on palju kõlapinda saanud serblase Dejan Beritši video, kus ta kurdab Serbiast tulnud vabatahtlike probleemide üle. Beritš ise tuli Donbassi juba 2014. aastal (väidetavalt oli snaiper) ning temast sai omamoodi venekeelse meedia lemmik, sest oli näide nö tõelisest vennasrahva esindajast ning isegi nüüdsel videol oli tal seljas Putinit toetav särk. Nüüd aga oli ta oma kodumaalt kutsunud Venemaa armeesse palgasõduritena sõdima oma kaasmaalasi (kusjuures ta toonitas, et Serbias on see karistatav tegevus) ning nendest moodustati üksus 119. polgu juurde. Juba väljaõppe käigus oli tekkinud probleeme, sest serblasi oli nimetatud mustlasteks ja küsiti otse, et miks te üldse siia tulite, aga suurem konflikt lahvatas, kui serblased viidi rindele, neile anti igaühele automaat koos kahe-kolme padrunisalvega ning lisaks soe soovitus, et paremate relvade saamiseks tuleb need võtta ukrainlastelt.
Serblased ei olnud nõus nii lahingusse minema ja järgnesid aktsioonid, kus neid peksti, ähvardati mahalaskmise ja vangipanekuga, lasti kuule nende jalge ette. Nüüd alles jõudis serblastele kohale tõeline russkii mir’i olemus, kus inimelu ei maksa midagi ja nendega käitumine ei erinenud teises Venemaa üksustes toimuvast, nii seal asjad käivadki. Ometi tulid nad ukrainalasi tapma vabatahtlikult, lootuses raha teenida ning said seda, mille olid ära teeninud. Beritši video siiski olukorda niipalju muutis, et serblased on nüüd Ahmat-üksuse all ja rindest eemal, aga ilmselgelt selline skandaal Venemaa juhtkonnale ei meeldi. Kusjuures ühes Venemaa propagandasaates rääkis üks saates osaleja, et nagu kaotas Venemaa Ukraina, kaotab ta ka Serbia, sest sealsed noored ei pidavat olema enam nö omad ning olevat ainult aja küsimus, kui Serbia Venemaa nö mõjusfäärist lõplikult ära liigub.
Ukrainal napib tiibrakette ja sellega seoses on rõõmustav infokild, mille kohaselt pidavat Prantsusmaa andma Ukrainale täiendavalt juurde 85 SCALP/ Storm Shadow tiibraketti. Kui nüüd sakslased ka oma Taurus tiibrakette juurde annaks, oleks veel parem.
Venemaa sõjatööstuses toimus massiivne andmeleke, kus väidetavalt viisid eduka operatsiooni läbi Ukraina eriteenistused, kes said Peterburist asunud ettevõttest 100 GB materjali, mis puudutas peamiselt Venemaa droonitööstust ja erinevaid elektroonilise sõjapidamise komplekse. Defence Expressi andmetel ei olnud tegemist häkkerite rünnakuga, vaid andmed andsid vastastikusel kokkuleppel üle ettevõttega seotud inimesed. Võib öelda, et praeguses sõja faasis on tegemist lausa hindamatu väärtusega informatsiooniga ja seal on infot näiteks ka Orlan ja Altair droonide, elektroonilise sõjapidamise vahendite Svet-KU ja Leer-3, satelliitside antenni Komet-1M ja veel paljude teiste seadmete kohta.
Külmalaine Venemaal põhjustas palju küttesüsteemide avariisid ning nende sündmuste tausta avas ajakirjanik Ivan Jakovina. Moskvas ja selle ümbruses, aga ka mujal suuremate linnade ümbruses on viimasel ajal ehitatud palju uusi elumajasid, aga samas tempos ei ole suurendatud küttevõimsusi ja renoveeritud küttetrasse, lisaks on paljudes katlamajades kasutusel lääne päritolu tehnikat, mille rikete korral pole võimalik kiirelt varuosasid võtta ja ka palju asjatundlikud katlakütjad olevat saadetud hoopis sõtta.
Nüüd aga saabus karm külmalaine (öösiti isegi temperatuur alla -30 kraadi) ning selgus, et uusehitiste tõttu paljudes kohtades küttevõimsusi ei piisa ning ülekoormuse all kippusid katlamajades probleemid tekkima. Kui katlamajad langesid rivist välja, hakkasid inimesed kasutama soojendamiseks elektrit ning ka seal toimus vananenud infrastruktuuri ja suure tarbimise koosmõjul probleemid elektrivõrkude toimimisega ning inimesed jäid ka elektrist ilma.
Moskva lähedades Klimovskis osutus olukord nii hulluks, et lõpuks oli sunnitud presidendi pressiesindaja Peskov teatama, et president ise tegelevat probleemiga. Probleemseid kohti on aga palju üle Venemaa ning ekspertide sõnul vajavat valdkond üle riigi suuri investeeringuid, aga neid ei paista kuskilt, otse vastupidi, lähiaastatel on selles valdkonnas planeeritavad investeeringud hoopis vähenemas, sest prioriteet on Venemaa armee ja selle järel Donbassi nö ülesehitamine, milleks võetakse raha teistes Venemaa piirkondades planeeritud investeeringutest.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
