Ukraina jaoks oli väga oluline Suurbritannia peaministri visiidi käigus sõlmitud 100-aastane partnerluslepe, mis on keerulisel ajal jõuliseks toetusavalduseks olukorras, kus mitmed NATO liikmed ei ole huvitatud Ukraina NATO-sse kutsumisest, aga peale sõja kuuma faasi lõppemist on Ukraina jaoks kõige olulisem pikaajalise julgeoleku tagamine, mis aga võimaliku julgeolekuvaakumi tingimustes võib hoopis Venemaad innustada uuesti Ukrainat ründama mingi aja möödudes peale võimaliku vaherahu sõlmimist.

NATO teema on seda ambivalentsem, et Venemaa propagandasaadetes räägitakse reaalsusest, mille järgi Ukraina de facto olevat juba NATO liige, sest esiteks saab Ukraina NATO riikidelt palju relvastust, aga vähem tähtsam pole ka tagasiside lahinguväljalt, kus relvi ja uusi tehnoloogiad testitakse ning sealt on juba saanud NATO-sse kuuluvate riikide kaitsetööstused tugeva arenguimpulsi. Venemaa raketirünnakute tõrjumisel on edukalt testitud lääne õhutõrjekomplekse ekstreemsetes tingimustes.

Ukraina analüütikute sõnul lihtsalt ei saa Ukraina nõustuda Venemaa poolt kõlanud nõudmistega, et nad peaksid suu puhtaks pühkima NATO-st ja samal ajal peaksid nad oluliselt vähendama armeed, NATO-sse kuulumine võimaldaks vähendada Ukraina armeed, aga ilma selleta oleks nende arvates ainus Ukraina julgeolekugarantii võimalikult suur ja hästivarustatud Ukraina armee.

Suurbritannia peaministri kõnest noppis Ukraina meedia üles paar relvastusega seotud aspekti. Ukraina militaarmeedias räägiti juba eelmise aasta alguses salapärasest brittide lühimaa õhutõrjesüsteemist, kus veoautole Supacat (veoskeem 6x6) olevat paigaldatud õhk-õhk tüüpi raketid AIM-132 ASRAAM. Tegemist nn „lase ja unusta“ tüüpi rakettidega, mis lendavad sihtmärgi soojusjälje suunas.

Ühe sellise raketi lõhkepea kaalub 10 kilogrammi, lennuulatus on 25+ kilomeetrit ning ühe raketi maksumus suurusjärgus 200000 naela. On teada ka ühe sellise kompleksi tabamine Venemaa Lancet drooni poolt eelmise aasta 07. mail ning väidetavalt on nende õhutõrjesüsteemide efektiivsus Ukrainas olnud siiani 90%, mis on väga hea näitaja ning peamine sihtmärk nende jaoks on Venemaa ründekopterid, samas droonide ajastul on lühimaa õhutõrjekompleksid (SHORAD) muutunud droonide poolt palju haavatavamateks.

Nüüd on lisandus info, et nendes kompleksides hakatakse kasutama juba 1984. Nõukogude Liidus tootma hakatud rakette R-73, milliseid on väidetavalt Ukraina armeel varasemast ajast ladudes omajagu ning just sellised raketid paigaldati meredroonidele, millega võeti maha mitu Venemaa helikopterit. Sellisel raketil on 7,5 kilogrammi kaaluv lõhkepea, lennukiirus väiksem, Ukraina sõjaväelaste sõnul olevat ta efektiivsus väiksem pilvise ilmaga, aga peamine on ikka see, et neid rakette on Ukrainal reaalselt olemas ladudes. Eelmise aasta detsembris hakkas Ukraina neid kasutama ka lühimaa õhutõrjekompleksides OSA, sest komplekside nn originaalrakette 9M33M3 lihtsalt napib.

Ukraina meedias oli levinud arvamus, et selle õhutõrjekompleksi nimi on „Grateful“, mistõttu tekitas omajagu elevust, kui Suurbritannia peaminister nimetas seda hoopis kui „Gravehawk“, mida võiks eesti keeles nimetada „hauahaugas“. Sellega seoses meenus aasta 1991, kui läksin Tartu ülikooli ajakirjandust õppima ning sain tuttavaks raskemuusika austaja Lennart Madissoniga, kelle sõnul oli ta sissesaanute nimekirja lugedes meeldivalt üllatunud, et ühel eestlasel nii karm metal-nimi on (Teet Kalmus - „surm hauas“, „Death in the grave“).

Teine kõnes olnud infokild puudutas suurtükkidele tehtud 150 toru. Defence Expressi andmetel andis Suurbritannia küll Ukrainale 50 liikuvsuurtükki, aga lisaks nendele 12 liikuvsuurtükki varuosadeks, sest neid lihtsalt ei olnud kuskilt võtta. Nüüd aga käivitati peale 20 aastast pausi Sheffield Forgemasters’is suurtükitorude tootmine ning Ukrainale saadetakse 150 toru suurtükkidele AS90 155-mm ja L119 105-mm. Sõja kontekstis on see Ukraina jaoks väga oluline abi.

Olukord rinnetel.

Suures plaanis jätkub kõik samas mustris, kui on kulgenud viimaste nädalate jooksul ehk siis Venemaa armee peamised rünnakusuunad on Pokrovsk ja Kurski oblast, aga ründavad nad ka mujal, lihtsalt väiksemate jõududega.

Pokrovski suunal on edenemine küll natuke aeglustud, aga see on jätkuvalt olemas. Venemaa sõjaväelaste sõnul ei olevat neil enam seal suunal rasketehnikat, mida kasutada, mistõttu on järjest suurem roll tsiviilsõidukitel ning ukrainlasi lüüakse lihtsalt inimmassiga. Ühes Venemaa z-kanalis märgiti selles kontekstis kibedalt, et Ukraina rünnakud naftabaaside vastu ei oma rinnetele enam erilist mõju, sest rasketehnikat lihtsalt polevat. Viimases hädas ehitatakse tsiviilmasinatest omalaadseid sõjamasinaid, lisan allapoole pildi sellisest Moskvitšist, mille kohta Venemaa sõjaväelased ütlevad läbi kibeda huumori, et hei NATO, kas te olete valmis meie rünnakuid tagasi tõrjuma.

Kui vahepeal hakati ehitama massiivseid metallpuure masinatele, siis viimasel ajal on paljudel juhtudel sellest loobutud ning hinda on läinud hoopis pealt lahtised ehk nn kabriolett-tüüpi tsiviilmasinad, sest võimaliku droonirünnaku puhul olevat siis lihtsalt suurem võimalus ellujäämiseks, kuna saad kasvõi masinast hoo pealt maha viskuda.

Ukraina jaoks on probleem põhjustanud ka pidevad keerulised ilmastikuolud, kus udus on droonide töö efektiivsus väiksem, ka pidavat Venemaa üksused nüüd peamiselt ründama pimedal ajal, kus kasutatakse ka keepe, mis aitavad Ukraina droonide soojuskaamerate vastu. Venemaa poolelt on kasutusel valguskaabli otsas olevad droonid, mis võivad elektroonikaekspert Serhii „Flash“ Beskrestovi sõnul lennata isegi kiirusega 60 kilomeetrit tunnis.

Venemaa kasutab ka palju odavdroone Molnija-2, millele on hakatud paigaldama tankitõrjemiine TM-62 ja Ukraina sõjaväelaste sõnul on see valus kombinatsioon.

Need droonid on omamoodi vastus Ukraina suurtele droonidele, mida Venemaa poolel tuntakse nime Baba-Jagaa all (allpool foto sellistelt droonidelt allavisatavatest tankitõrjemiinidest, millel on sabad juurde ehitatud). Antud kontekstis võib vaadata ka Ukrainas puhkenud suurt skandaali, kui Ukraina ostis II maailmasõja aegseid M6A2 tankitõrjemiine, mida alguses pakuti Ukrainale väidetavalt ühest NATO riigi laost 250 dollarit tükk, aga see oli liiga madal, kaubaks läksid nad hinnaga 600 dollarit tükk. Kommentaarid on liigsed.

Samas just droonide sõja kontekstis oleksid need 5 kilogrammi lõhkeainet sisaldavad miinid vägagi mõistlik valik, sest neid saaks lennutada väiksemate droonidega. Ehk siis tankide roomikute lõhkumiseks jäävad nad nõrgaks, aga ülevalt visates oleksid täiesti omal kohal, muidu eeldusel, et nad plahvatavad ka vajalikul hetkel.

Pokrovskest lõuna pool viis Ukraina armee Sevtšenko juurde 93. brigaadi üksused, et sealt suunalt lõpetada Venemaa armee edenemine lääne poole. Samas liikusid Venemaa üksused edasi Kurahhovest Datšne poole ning küllaltki kiirelt on halvenenud Ukraina üksuste olukord Velike Novosilka juures, kus Venemaa on lähenenud asulale edela suunast, võttes oma kontrolli alla Vremivka asula.

Toretske juures võtsid AZOV-i sõjaväelased vangi 23 Venemaa armee sõjaväelast ning Ukraina meedia andetel oli nende hulgas ka eskimo. Dialog.ua andmetel olevat Tšukotkal eskimosid järgi veel 2000 inimest ja nõukogude ajal oli nendest palju anekdoote. Nüüd aga tulevad nad rahateenimise eesmärgil Ukrainasse inimesi tapma, mida vangi võetud eskimo põhjendas kui võitlust fašismiga. Eskimo sõnul tulid sõtta kaks ka sugulast, kellest üks on surnud ja teine teadmata kadunud.

Luganski rindel märkimisväärseid muutusi ei toimunud, küll aga oli selle rinde kontekstis huvitav Svatovest lääne pool Ukraina poolt rinnet hoidva 3. brigaadi komandöri Andrii Biletski info, mille kohaselt pidavat nende brigaad üksinda rinnet hoidma tervelt 50 kilomeetrisel lõigul, samas kui nende vastas on Venemaa poolt diviisi jagu sõjaväelasi. Biletski sõnul annavad nad iga päev endist 120% protsenti, et vaenlast tagasi hoida, aga tihtipeale olevat tegemist lausa üliinimlike pingutustega, samas on nad oma tööga edukalt hakkama saanud.

Kurski oblastis suutsid ukrainlased väidetavalt natuke maad isegi tagasi võtta piiri lähedal, nii et Trumpi ametisse astumise päeval on Ukraina armee Kurski oblastis positsioonidel ja on ka sealt edasi seda veel pikalt. Seal kaitses olevate Ukraina sõjaväelaste sõnul on neil hetkel suurim vajadus kassettmoonaga mürskude järele, mis olevat suuremate jalaväelaste gruppidega pealetungivate Venemaa ja Põhja-Korea üksuste vastu parim relv.

Transnistria gaasikriisis on ka huvitavad arengud. Slovakkia peaminister Fico räägib pidevalt, kui suured probleemid kerkivat Euroopale peale Ukrainat läbiva gaasitransiidi lõppemist, aga nüüd on Kommersandi andmetel Venemaa nõus ostma Transnistriale maagaasi Euroopa turult, makstes 164 miljonit dollarit, mille eest saavad kolme kuu jooksul iga kolm miljonit kuupmeetrit maagaasi transportida läbi Moldova. Transnistria saaks selle kui nö humanitaarabi ja Venemaa kaugem eesmärk on ka läbinähtav – üritada mõjutada järgmisi Moldova parlamendivalimisi endale sobivas suunas ehk siis nemad tagavad Transnistriale odava energia ja kui Moldova nende paati astuks, saaksid seda ka nemad.

Energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul Euroopa turul ei ole mitte mingisugust maagaasi puudust ja tema sõnul kasutab Slovakkia seda ka vähe, sest neil on elektri tootmiseks tuumajaamad, maagaas olevat vaja rohkem tipukoormuste jaoks ning siiani olevat odava Venemaa maagaasi edasimüümine olnud teatud isikute jaoks Slovakkias ülitulus äri, mis nüüd sai lihtsalt otsa.

Kui Venemaa maagaasi edasimüügist teeniti Krutihhini andmetel 500 miljonit eurot, siis on selge, et sellega seoses said seal paljudel näpud nö rasvaseks, aga eks nende asjade väljauurimine on Slovakkia uuriva ajakirjanduse tööpõld. Ei ole ju saladus olnud, et Venemaa on aastakümnete jooksul Kesk-Euroopat korrumpeerinud inimesi just energiakandjate abil.

Peale sõja algust lubati Venemaa kiirelt hakata arendama kohalikku lennukitööstust ning räägiti sadadest reisilennukitest, mis õige pea asendavad lääne omad. Reaalset katet nende juttudel ei olnud, aga see asjaolu pole Venemaal kunagi probleemiks olnud, ikka parem ilus vale kui karm tõde. Nüüd aga kirjutas meediakanal Nezõgar, et Aeroflot lükkab Venemaa lennukite MS-21 ja Superjeti kasutuselevõtu edasi aastasse 2027. Peamine probleem – lennukitoojad ei suuda asendada lennukite võtmekomponente kodumaise toodanguga.

Kõigele lisaks olevat Venemaa elanikel tekkinud Superjet lennukitega toimunud õnnetuste järel usaldamatus kodumaiste lennukite vastu ja nii olevat hakanud venemaalased järjest enam vältima lendamist kodumaiste lennukitega ja nad eelistavad lääne omasid.

Nezõgari andmetel olevat Aefofloti juhtivatöötajate sõnul Venemaa lennukitega kaks suurt probleemi – varuosade puudus ja raskused lennukite tehnilise hooldamisega. Lisaks ei vastavat lennukite tehnilised karakteristikud reklaammaterjalides väljahõigatule, lennukid olevat reaalsuses palju raskemad, lennu-ulatus väiksem, sellest tulenevalt äriline efektiivsus ülimalt madal. Meediakanali andmetel olevat kujunenud olukorras Aerofloti esmane prioriteet hoopis lääne lennukite ja nendele varuosade ostmine, seda sisuliselt ükskõik mis hinnaga, sest 55-57 miljonit reisijat tuleb millegagi aastas Venemaal lennukitega ära vedada.

Putinile meeldib palju rääkida sellest, kuidas Venemaast saab lähimas tulevikus maailmas tipptegija tehisaru vallas ning selles kontekstis on huvitav info, mille kohaselt tehti The Moscow Times andmetel eelmisel aastal Venemaa idufirmadesse investeeringuid 91,7 miljoni dollari eest, mida oli 23% vähem kui aasta varem. Võrdlusena, Eesti iduettevõttetesse investeeriti eelmisel aastal 347 miljoni dollarit.

Softline Venture Partnersi tegevdirektor Jelena Bolotovskaja hinnangul taastuvad investeeringud Venemaa idufirmadesse 2021. aastal tasemele alles aastal 2027. Aga ei hullu, toovad tehnikanäitustele Hiinast vidinaid, panevad neile Venemaa sümboolikaga peale või isegi riided ümber ja esitavad kodumaise pähe ning kõik on rahul. Nii on need asjad Venemaal käinud siiani ja käivad ka edaspidi ning kirsiks tordil teadmine, et Hiinast toodud asjade enda omade pähe müümisel saab hinda mitu korda tõsta, vahelt raha nagu maast leitud.

Venemaa eelmise aasta ametlik inflatsioon jäi 9,75 % juurde (Ukrainas 12%) ning loomulikult ei olnud Putin sellega rahul. Ta andis suunised, mille kohaselt tuleb inflatsiooni vähendada ja The Moscow Times andmetel tehakse seda viisil, mida korduvalt ka varem tehtud ehk siis muudetakse inflatsiooni arvutamise metoodikat. Nimelt analüüsitakse, missugused arvutusmetoodikas sisalduvad kaubad on andnud suurima panuse väljaarvutatud inflatsiooni kasvuks ning siis tehakse nö vastavad muudatused, et edaspidi oleks nende kaupade mõju metoodikas väiksem ning see ei eruta kedagi, et ametlik inflatsiooninumber erineb järjest rohkem reaalsest elust. Antud kontekstis lisan, et Venemaal ennustatakse näiteks tänavu sõiduautode hinnakasvu kuni 50%.

Venemaa z-kanalites ollakse väga rahulolematud propagandist Solovjoviga, kes oma saadetes kaitseb sõjaväelasi, kes on Venemaa sõjaväelaste suhtes pehmelt öeldes hoolimatult käitunud. Tema rindejoone lähedusse tulemine pidavat aga olema sõjaväelaste jaoks tõeline õudusunenägu, sest siis tuleb mitu päeva tegeleda ainult tema turvalisuse tagamisega. Kõike kokku võttes panid nad Solovjovile uue hüüdnime – haipožopa.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING