Mees jalutab sõjas kahjustatud Severodonetski elamurajoonis
Severodonetskis (edaspidi teksid SD) on ukrainlaste seis keeruline -tänavalahingutes on nad head ja efektiivsed, aga et sinna piirkonda on Venemaa koondanud väga suures koguses rasketehnikat, olevat nende ülekaal kaudtule osas kümnekordne ning eks siis ongi Ukraina poolel dialemma - suurte inimekaotuste hinnaga oleks võimalik linna veel pikemalt hoida, aga kui Venemaa pool tõmbub tänavalahingutest tagasi ja tegeleb peamist pommitamisega, siis on see Ukraina poole jaoks nukker perspektiiv. Lisaks on Venemaa juba hävitanud kaks silda SD-i ja Lõssõtsjanski vahel ning järgi on jäänud viimane sild, mis ka arvatavasti pikalt pommitamise surve all vastu ei pea. Kas selle linna hoidmine on väärt oma parimate üksuste löögi alla panemist? Ameeriklaste luure pigem arvab, et lähiajal Ukraina üksused on sunnitud linnast lahkuma ning problemaatiline olevat ka Lõssõtsjanski hoidmine, sest on reaalne oht Venemaa-poolseks edukaks Donetsi jõe forsseerimiseks ja siis oleks oht piiramisrõnga sulgemiseks. Hetkel veel Ukraina siiski suudab seal piirkonnas positsioone hoida ja loodame parimat.
Huvitav info laekus Izjumi piirkonnast, kus väidetavalt on Ukraina üksused olnud edukad Izjumist läänes oleva metsamassiivi tagasivõtmises (info Andrei Tsaplijenkolt). Kui see peaks kinnitust leidma, siis on tegemist oluliste arengutega antud piirkonnas ja see kindlasti mõjutaks Venemaa planeeritavaid tegevusi Izjumist lähtuvalt.
Laskemoon. Olen sellest ka varem kirjutanud, aga taas on see teravalt päevakorda tõusnud. Ukraina alustas sõda olukorras, kus neil oli praktiliselt kogu rasketehnika nn NSVL-i standardite kohane ehk siis suurtükid kasutasid 152 mm mürske ja nende varud oli väikesed. NATO standard on 155 mm, aga nende mürskudega polnud siis ukrainlastel midagi peale hakata. Lääne partnerid otsisid kõikjalt maailmast Ukrainale neile sobivat laskemoona, aga nende varud olid väikesed ja samas kulub sõjas neid nii palju, et abi kulub ära hetkega. Nii saadi Kreekast 2100 mürsku kaliibriga 152 mm, aga tänasel päeval teeb Ukraina keskmiselt 5000-6000 lasku päevas suurtükkidest. Väidetavalt on Ukrainal veel kasutuskõlblikud 350 suurtükki kaliibriga 152 mm, aga nendest saab lasta väga vähe mürske.
Olukorda on parandanud läänest saadud habitsad ja liikuvsuurtükid, mis kasutavad 155 mm laskemoona ja seda jagub. Iga päev tuuakse Ukrainasse kuuldavasti suurusjärgus 4000 sellist mürsku ja see võimaldab Ukrainal olukorda suurte raskustega kontrolli all hoida, aga kui arvestada, et Venemaa teeb kaks korda rohkem laske päevas, siis sellest ei pruugi jätkuda. Kindlasti oleks juurde vaja suurtükke lausa sadades, aga siin tuleb teine probleem, millest kirjutasin ka eelmises postituses - tipptehnoloogiliste relvade efektiivsus sõltub suurel määral nende kasutamisoskusest ehk siis väljaõppest. USA andis haubitsate M777 kasutamisoskusele ukrainlaste poolt hindeks C, aga tuleb arvestada, et kui USA-s on sellise haubitsa kasutamise väljaõpe 14 nädalat, siis Ukrainas kohapeal kestis see ainult nädala ja selles valguses on ka C hea, aga on võimalik palju efektiivsemalt.
Saksamaa ja Scholtz. Kui Macroniga seoses on slängi tulnud tegusõna "makroonima" ehk siis pikka ja sisutut telefonivestlust pidama, siis Scholtziga seoses on käibele läinud sõna "šoltsima" ehk siis katteta lubadusi jagama. Näiteks stiilis, et "Mees, millal sa oma võla ära maksad?" - ""Järgmisel nädalal!" - "Kurat, ära šoltsi, see on sul juba seitmes kord lubada!" Mehe tegevus ei ole au ja kuulsust talle toonud ka Saksamaal, sest Politico andmete kohaselt on sotsid langenud populaarsuselt kolmandaks parteiks, viimati möödusid neid Rohelised. Ja ometi kõlavad suured lubadused, viimane on selline, et väga tähendusrikkal päeval venelaste jaoks, 22.06, pidi Ukrainasse jõudma 12 suurepärast liikuvsuurtükki PzH 2000, ilma liialdusteta öeldes maailma üks parimaid liikuvsuurtükke. Juulis 15 Gepardit ja augustis 15 Gepardit. Aga ukrainlastel on seda kõike raske uskuda, sest liiga palju on olnud lubadusi ja samas on olnud oma sõnadele tegudes vastutöötamist. Samas ilma suure ja otsustava raskerelvastuse abita on oht, et see sõda jääks pikalt kestma ning mõjutaks selline asjade käik negatiivselt ka Euroopat kõige rohkem just halvas mõttes.
Britid saadavad Ukrainasse just eeskätt Venemaa droonide avastamiseks sõjaväelisi radareid A422 (tegevusraadius kuni 20 km). Venemaa suurtükiväe suurim probleem on halb tulejuhtimine, aga Ukraina poole jaoks on raske taevas avastada Venemaa väikeseid droone, samas nende allalaskmisega muret pole. Nüüd saab see probleem loodetavasti lahendatud.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.