USA kongressis toimus hääletamine nii Ukrainale, Israelile kui ka Taivanile antava sõjalise abi osas. Hääletuse toimumise fakt ise oli kõige kõnekam, sest tänu MAGA survele ei pannud spiiker Johnson pikkade kuude jooksul senatist tulnud seaduseelnõud hääletusele. Oleks pannud, oleksid kõik saadikud demokraatlikult oma tahet saanud hääletamisel väljendada ning oli teada, et vabariiklaste poolel on piisavalt saadikuid, kelle häälte abil oleks positiivne otsus kongressis vastu võetud.
Nüüd aga hääletus toimus ja on märkimisväärne, et Israelile ja Taivanile antava abi osas hääletasid poolt enamus vabariiklasi, seega nagu ei klapi selline käitumine jutuga, et Ameerika kõigepealt. Ukraina osas toimus hääletus esimesena ning vabariiklaste poolt hääletas poolt 100 ja vastu 110. Nüüd selle 110 osas ei maksa ülemäära kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest vabariikliku partei osas on kongressis kujunenud äärmiselt segane olukord, kus ekspresident Trump on suutnud nö kulisside tagant nööre tõmmates rikkuda nii mitmegi inimese poliitilise karjääri ning on kujunenud päris suur nö soo saadikutest, kes hinges ei ole Trumpi liiniga lõpuni nõus, aga pragmaatilised karjäärikaalutlused on üle kaalunud nende sisemised veendumused.
Nende suurim probleem on selles, et mis juhtub siis, kui Trumpi ei valita presidendiks ning viimaste kuude jooksul on Trumpi perspektiivid selles osas järjest hägusamaks muutunud ning sellest annab tunnistust ka valimiskampaaniaks kogutud raha, mida olevat hetkel tunduvalt väiksem kui konkurendil. Lisaks kohtuprotsessid, kus inimestel on juba järg kadumas, et missugusest protsessist jutt käib. Väidetavalt on USA-s valijatest neid inimesi 10% ümber, kes usuvad valimispettusesse eelmisel korral, aga 10%-ga presidenti ära ei vali. Trumpil on suur probleem nö reiganistidega ja nii ongi kujunenud olukord, kus väidetavalt suurusjärgus 25-30% vabariiklaste toetajatest ei ole tänasel päeval nõus Trumpi poolt hääletama, kas nad jätaksid üldse valima minemata, või mis veel hullem, hääletaksid hoopis demokraatide poolt.
Ja siin tulebki mängu Ukraina teema, sest Ukraina antava abi järjekindel torpedeerimine põhjustaks arvestatava osa vabariiklaste hulgas nii suurt pettumust, et protestiks nad oleksid nõus hääletama Bideni poolt, aga see tähendaks suure tõenäosusega Trumpi kindlat kaotust. Nüüd üritab Trump mängida mängu stiilis, et hundid söönud – lambad terved. Ta liikus Ukrainale antava abi taha, aga ikka jutuga, et Euroopa peab rohkem raha andma. Just Trumpi hirm kaotada reiganistide hääli oli minu arvates peamiseks tõukeks, miks lõpuks Ukrainale antav abipakett kongressis hääletusele lasti ja heaks kiideti. Trump teab, et valdavalt madalama haridustasemega MAGA toetajad jäävad tema taha igal juhul, aga ainult nende häältega valimisi ei võida ning nüüd on tal kadunud ka nö uudsuse moment, mis aitaks 2016. nö sõltumatute hääletajate toetust saada.
Tähelepanuväärne on ka olukord võimaliku Johnsoni umbusaldamisega MAGA aktivistide eestvedamisel. Nimelt on vahepeal mitu vabariiklast kongressist lahkunud ning nende asemele ei ole veel uusi saadikuid valitud, seega on vabariiklaste ülekaal minimaalne. Võimaliku umbusaldamise korral on mitmed vabariiklastest saadikud lubanud kongressist lahkuda, mis tähendaks mingiks ajaks demokraatide enamust ning siis oleks spiiker juba nende ridadest. Nii et võib juhtuda, et umbusaldushääletuseni ei jõutagi ning MAGA aktivistidel ei jää muud üle, kui jõetus vihas sappi pritsida ning ei ole vist üllatav, et Marjorie Taylor Green Venemaa propagandistide uus suur lemmik.
Senat hääletab teisipäeval ning seal ei tohiks probleeme tulla ning Biden annab kiirelt peale seda oma allkirja. Osa abist võib peale Bideni allkirja jõuda rindele vähem kui nädala jooksul, sest relvad ja laskemoon on juba Euroopas ning ootab ainult transporti. Samas ei tasu laskuda eufooriasse ja arvata, et see relvaabi suudaks kiirelt rindel jõujooni muuta. Küll aga aitaks ta Ukrainal kaitse paremini pidama saada ning seegi oleks kujunenud olukorras väga suur asi.
Kuna USA ei luba kasutada enda relvastust löökide andmiseks Venemaa territooriumile, siis ei saa Ukraina rünnata ATACMS rakettidega sõjaväelennuväljasid Venemaal, aga kui pikema laskeulatusega ATACMS rakettidega tulistatakse Krimmis asuvaid sõjalennuväljasid, oleks see ka parem kui praegune asjade seis.
Jälgisin USA kongressi otsuse tuules meeleolusid z-kanalites ning seal on meeleolud üllatavalt mõtlikud. Nii mitmedki z-blogijad arvavad, et kui Ukraina suudab Venemaa liugpommide viskamist piirata, siis Venemaa armeel ei oleks kujunenud olukorras erilist võimalust suuremaks edasiliikumiseks, aga kui rinne ähvardab paigale jääda, siis tekib küsimus, et milleks meile sellist sõda üldse vaja on. Märkusena lisan, et z-kanalites ei räägi Venemaa sõjaväelastest eriti keegi neljast oblastist, nende jaoks on miinimumeesmärk ikka Odessa ja Harkiv ning ideaalis terve Ukraina vallutamine või „vabastamine“, nagu nad ise armastavad agressiooni nimetada. Ja siis küsitaksegi, et kui me ei tee uut mobilisatsioonilainet, kui meil puudub võimalus oma eesmärke saavutada, siis miks me peame oma sõdureid jätkuvalt massiliselt surma saatma ning mõni on isegi väljendanud arvamust, et kui nii, siis milleks meile üldse neid nö uusi territooriume vaja on.
Huvitav on ka muutus Venemaa propagandistide retoorikas ning sellest rääkis ka propagandist Skabeejeva kohtumisel tudengitega, et propagandist peab rääkima seda, mis on riigi huvides ning riigi kodanikud võiksid riiklikku propagandat uskuda. Propaganda näitena tõigi Skabeejeva Harkivi teema, mida sõja alguses esitleti Venemaa meedias kui Vene linna, mida on vaja nö vabastada. Nüüd räägib Venemaa propaganda vajadusest luua seal sanitaartsoon.
Ühes Venemaa propagandasaates üks osaleja rääkis teema lahti, tema sõnul ollakse jõutud olukorda, kus Ukraina elanikud vihkavad Venemaa armeed kogu hingest ning Harkivisse jäänud suurusjärgus 800000 elanikku olevat pea kõik russofoobid, kellest neil ei tohiks enam kahju olla ning seetõttu tuleks linna tsiviilelanikkonda relvadega terroriseerida niikaua, kuni nad sealt lahkuksid. Ja Harkivi terroriseerimine on Venemaa jaoks lihtne, sest asub ainult paarikümne kilomeetri kaugusel piirist, aga lääne relvasid Venemaa territooriumil asuvate sõjaliste sihtmärkide ründamiseks Ukraina kasutada ei tohi.
Olukord rinnetel. Kõige keerulisem on Ukraina jaoks olukord Donbassis. Avdiijivkast loodes suutis Venemaa armee natuke edeneda Otšeretine suunal ning nad on jõudnud lõuna poolt asulasse ka siseneda. Otšeretine asub kõrgendikul ning kui Venemaa selle enda kontrolli alla saaks, oleks see Ukraina armee jaoks negatiivne areng. Natuke lõuna pool Semenivkas üritasid Venemaa üksused liikuda üle veetõkete, kuidas kandsid suuri kaotusi ning ei suutnud edeneda.
Lõuna pool suutis Venemaa armee Deepstate andmetel lõpuks enda kontrolli alla saada Novomihhailevka ja arvestuslikult kaotasid nad asula pärast peetud lahingutes üle 300 ühiku soomustehnikat. Venemaa suutis edeneda ka Novomihhailivkast lõuna pool.
Tšasiv Jari pärast peetavates lahingutes on Venemaa enda kontrolli alla saanud kaks metsamassiivi ning nad üritavad sinna akumuleerida jõude, et alustada uuesti suurema pealetungiga. Kohapeal olevate Ukraina sõjaväelaste sõnul on õhuruum Venemaa kontrolli alla ning Su-25 pidavat takistamatult tegema linna kohal madallende. Ideaalsed sihtmärgid mobiilsete õhukaitsekomplekside jaoks, aga paistab, et neid Ukraina armeel pole järgi jäänud. Siiski tuleb lisada, et Ukraina armee on vastase positsioonidele omalt poolt visanud mõned liugpommid, aga võrreldes vastasega on seda väga vähe.
Omapärasesse faasi on jõudnud lahingud Luganski oblastis Bilohorivkas, kus mõlemad pooled on peitunud maa-alustesse käikudesse, milliseid on seal varasema majandustegevuse käigus tekkinud omajagu. Venemaa armeel on mõistus otsas ning nüüd olevat nad hakanud seetõttu aktiivselt kasutama erinevaid keemilisi vahendeid, et Ukraina sõjaväelaste olukorra käikudes võimalikult keerukaks teha. Ukraina kaitse peab, aga olukord on seal rindelõigus nende jaoks väga keeruline.
Venemaa ründab aktiivselt lõunarindel suunal Urožaine suunal.
Droonid. Venemaa poolelt kirjutas probleemidest z-kanal „Filolog v zasade“. Tema sõnul on suures osas probleemid sarnased sellele, mis olid ka sügisel – suurem osa rallidroone toodetakse tsentraalselt ning sügisest saadik kasutavat nad sidepidamiseks ühte sagedust, mida ukrainlased hästi blokeerida oskavad. Z-blogija kurdab, et nendest rallidroonidest olevat kolmandik praak ning kohale lendavat need droonid ainult siis, kui vastase elektroonilise sõjapidamise vahendid on välja lülitatud. Lisaks olevat kasutatud kõige odavamaid komponente, mistõttu kannatab nii rallidroonide kvaliteet kui lennu-ulatus. Ehk siis sellised rallidroone võib Venemaa armeel olla suurtes kogustes, aga nende efektiivsus on väike.
Samas on ka Venemaa poolel ettevõtteid, kus valmistatakse oluliselt kvaliteetsemaid droone, mis põhjustavad ukrainlastele suurt peavalu, aga Ukraina õnneks ei ole nendel võimalik kasutada oma töös Venemaa riigi raha, mistõttu sõltuvad nad paljuski vabatahtlikelt saadud rahalisest vahenditest, aga selleks ei taha inimesed eriti raha anda.
Ukrainas on aga vabatahtlike poolt droonide valmistamine muutunud massiliseks ning RBK Ukraina avaldas materjali, kus räägitakse teemast põhjalikult. Ukrainas on kursus „Rahvuslik droon“, mille läbimise järel on inimesel oskus kokku panna kõige levinuma, nö 7-tollise drooni, mis kannab lõhkekeha raskusega 1-1,5 kilogrammi. Sellisel lihtsamal droonil on üheksa peamist komponenti ning neid tellitakse interneti teel Hiinast ning seal on omad väljakujunenud tarnekanalid, kus detailid tulevad kõigepealt mingisse Euroopa Liidu riiki, peale mida need viiakse autodega Ukrainasse.
Detailide tellimisest kohalejõudmiseni kulub keskmiselt kaks kuni neli nädalat ning sellise drooni hind oma tööd arvestamata pidi tulema suurusjärgus 250 dollarit. Tööriistakomplekt droonide valmistamiseks maksab Ukrainas 1000 grivnat (1 USD on natuke vähem kui 40 grivnat) ning peamine oskus, mis tuleb omandada, on jootmine. Ise panustades ja sõpradelt juurde küsides kogutakse raha, tellitakse detailid ning ise rallidroone kokku pannes hoitakse samuti raha kokku.
RBK-Ukraina ajakirjanik pani esimese drooni iseseisvalt kokku muude tegemiste kõrvalt nelja päevaga, hiljem vilumuse kasvades töötempo tõusis oluliselt. Enne rindele saatmist testivad Ukraina elanike poolt kokkupandud rallidroone vabatahtlikud ning alles peale seda liiguvad droonid rindele. Rallidroonide kokkupanemisega tegelevad koolilapsed, pereemad, pensionärid, tudengid jne. See on tegevus, mis ühendab rahvast, sest nii saavad nad anda enda käegakatsutava panuse Ukraina armee heaks.
Loomulikult on lisaks nende ettevõtted, kus arendatakse rallidroonide tarkvara ning erinevate lisafunktsioonidega rallidroone, aga rindel on hädasti vaja ka kõige lihtsamaid rallidroone, mille valmistamisega tegeleb üle riigi järjest rohkem inimesi.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb
Teet Kalmuse Facebook postitusel.
