Minu enda hinnangul oli see Trumpi poolt ebaõnnestunud käik ja Israeli sõjaline analüütik Igal Levin nimetas seda lausa USA tegutsemises Venemaa huvides, sest see otseselt mõjutas USA senise liitlase võimalusi lahinguväljal, samas julgustas Venemaad hoogustama raketirünnakuid Ukraina tsiviiltaristule, eriti kontekstis, kus USA peatas ka relvaabi andmise, millest olulise osa moodustasid just õhutõrjeraketid. Täna öösel ja varahommikul korraldaski Venemaa viimase aja ühe suurema raketirünnaku Ukraina energiataristu objektide vastu.
Mul endal on keeruline uskuda, et USA lõpetas kogu luureinfo edastamise, sest sellisel juhul oleksid löögi all ka nende poolt tarnitud õhutõrjesüsteemid Patriot, mis peavad eriti just ballistiliste rakettide osas saama võimalikult kiirelt infot rakettide väljalaskmisest Venemaa territooriumil ning lood sellest, kuidas sõnades sõjaohvrite pärast nii palju muret tundev Trump oma tegevusega hoopis suurendas sõjaohvrite arvu, oleksid tema kui „suure rahutooja“ jaoks vägagi ebameeldivad. Kui Trumpi keelu tõttu saavad otsa Patriot’i raketid, siis on tulemus sama ebameeldiv tema jaoks, mistõttu ma ise kaldun arvama, et juba lähimal ajal mingil kujul sõjalise abi andmise keeld muudetakse ära.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Luureandmete edastamise lõpetamise suurim probleem Ukraina jaoks on Venemaa territooriumil asuvate sihtmärkide tulistamine HIMARSi mitmikraketiheitjatega, mis mõjutab Ukraina armee tegutsemist eeskätt Kurski oblastis, aga ka Vovtšanski piirkonnas, mis on kohe Venemaa piiri lähedal. Aga lisaks on see küllaltki valus psühholoogiline löök Ukraina sõjaväelaste jaoks, sest normaalsete suhete korral oleks antud mingi tähtaeg ja Ukraina oleks saanud oma tegevustes sellega arvestada, aga nüüd toimus kõik ootamatult ja seda eriti olukorras, kus vaenlane jätkab ründamist ja ei plaani selles osas mingeid mööndusi ka tulevikus teha.Mistõttu ongi kujunenud kõrvaltvaataja jaoks tunne, et kogu mäng käib nö Ukraina väravasse ehk siis Ukrainale lõpetati relvastuse ja luureinfo edastamine selgitusega, et see sunnib Ukrainat rahule, et see sunnib Ukrainat sõlmima majanduskoostöö lepingut, USA poolt on järjest tehtud järeleandmisi Venemaale enne läbirääkimiste algust (jutt, et Ukraina ei saa NATO-sse, Ukraina peab territooriumi loovutama, Venemaa agressiooni taandamine nö proksisõjaks), USA poolt on pretensioonid Ukraina presidendile ning antakse mõista, et parem oleks, kui mees lahkuks ametipostilt. Lisaks jutud, et Ukraina oleks sõda vaat et kaotamas juba.
Kõike seda võiks ju mõista, kui sarnaselt survestataks ka Venemaad, aga mida pole, seda ei ole. Mida siis eile Moskvast kuulda võis – Venemaa jätkab sõjapidamist kuni „lõpliku võiduni“, Venemaa tahab endale saada territooriumid, mille ta põhiseadusesse kirjutas (sellise loogika järgi võib Putin sinna terve maailma kirjutada ja kuulutada ennast planeedi valitsejaks) ehk siis Krimmi + täismahus neli Ukraina oblastist, sealhulgas Hersoni ja Zaporižžja linnad. Venemaa ei taha midagi kuulda Euroopast toodud rahuvalvevägedest Ukrainas. Venemaa ei taha midagi kuulda vaherahust, sest see ei muuda okupeeritud territooriumite õiguslikku staatust, nad tahavad rahulepingut, kus Ukraina loobuks ametlikult nendest territooriumitest.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Peale Moskvast tulnud sõnumeid hakkas ka USA poolt Venemaa suunal natuke mehisemat juttu tulema stiilis, et vajadusel USA karmistab sanktsioone Venemaa vastu, aga ka seal ei saadud läbi Bideni siunamiseta, et tema ajal kehtestatud sanktsioonid olid ebapiisavad (mis on tõsi). Ukraina peal on USA oma võimu näidanud, nüüd peaks USA tegema täpselt sama Venemaaga, aga hetkel pole minu jaoks küll ühtegi märki näha selles osas, et see Trumpil õnnestuks. Miks peaks Venemaa hoogu maha võtma, kui Trumpi otsused on Venemaa jaoks olnud sõjaliselt kasulikud ja lausa tõukavad Venemaad edasi sõdima? Loogiline oleks ju Ukraina armeele võimalikult tugev positsioon kindlustada enne läbirääkimisi, mitte aga üritada enne läbirääkimisi tooli alt ära tõmmata. Et mitte oma nägu kaotada, peaks Trump nüüd suutma Venemaad mõjutada, sest karm tõde on see, et enamuse vabariiklaste jaoks on Putin diktaator ning siiani on nad mängu jälginud arusaamises, et nn maailma parim diilide sõlmija sunnib Venemaad vähemalt sama suurte järeleandmisteni, peale mida sõlmitakse Ukraina jaoks rahu mõistlikel tingimustel, aga see ei saa olla Ukraina kapituleerumine, mida üheselt praegu nõuab Venemaa.
Ukraina sõjaväelaste jaoks on teema seda tundlikum, et USA sõjalise abi lõpetamine tuli hetkel, kui Venemaa rünnakud kaotasid jõudu ja Ukraina läks mitmetel rindelõikudel küllaltki edukatele vasturünnakutele, USA otsus tuli halval hetkel Ukraina armee jaoks ka Kurski oblastis toimuvate lahingute kontekstis.
Olukord rinnetel.
Suur soe on jõudnud Ukrainasse ning sellel on sõjapidamisele suur mõju – pinnas muutub pehmeks ning edaspidi saab probleemideta liikuda ainult mööda suuremaid teid. Eriti märkimisväärne on nn teedelagunemise aja mõju Kurski oblastis, kus lahingute piirkonnas on valdavalt soised alad, mistõttu peab edaspidi tehnika liikuma mööda väheseid kõvakattega teid, kus nad aga on vastase droonide tegevusväljas. Ukraina sõjalennukid korraldasid küll rünnakud droonioperaatorite vastu, kes lasid optilise kaabli otsas droone, et nendega rünnata Ukraina tehnikat Sudž ja Sumõ vahel, aga Ukraina ajakirjaniku Vassil Pekhno sõnul osutus efekt lühiajaliseks ehk vahepeal sai Ukraina transport küll lihtsamalt läbi sõita, aga seda siiski lühiajaliselt, sest Venemaa armee tõi piiri äärde uued droonioperaatorid.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Aga Ukraina armee jaoks toimus seal rindelõigus veel üks äärmiselt ebameeldiv areng, nimelt liikusid Venemaa väed Deepstate andmetel Plehhove ja Mahnikva vahelt nii pikalt lääne poole, et jõudsid teise teeni, mis ühendas Gujevot Sudžaga. Kaks suuremat ühendusteed ainult Ukraina armeel ongi ning kui Kurski oblastis olevate üksuste varustamine on äärmiselt problemaatiline, siis muutub ühel hetke keerukaks ka kaitseliinide hoidmine.Mujal rinnetel muutusi ei toimunud. Kõige märkimisväärsem oli Venemaa 24-st masinast koosneva soomuskolonni rünnakukatse Tšasiv Jari suunal, sest sellist kogust soomustehnikat pole Venemaa poolelt pikemat aega nähtud üheaegselt tegutsemas. Ukraina poolelt võttis lahingu vastu 24. brigaad, kolonni peas võeti tehnika maha, tekitati nö pudelikael Venemaa tehnika jaoks ja järgnes selle hävitamine. Täielikult hävis 11 Venemaa soomusmasinat, liikumisvõimetuks muudeti 5, ülejäänud taandusid.
Suured probleemid on Venemaa armeel ka Toretskega, mida nad ise kutsuvad Džeržinskiks. Nimelt tekkis seal olukord, mida nad ise nimetavad „asula äravõtmiseks krediidi peale“ ehk siis Venemaa meedias kuulutati juba 7. veebruaril, et linn olevat nende kontrolli all, mistõttu sinna suunda lisajõude ei antud, kuigi tegelikkuses ei olnud linn nende kontrolli all. Ukraina armee on teinud aga nüüd edukaid vasturünnakuid, võtnud linnas omajagu territooriumi tagasi ning sellel on Venemaa armee tegevusplaanidele seal suunas tuntavad tagajärjed.
Nimelt planeeriti peale Tšasiv Jari ja Toretske äravõtmist alustada suurema rünnakuga Kostjantinivka suunal, aga nüüd oli Venemaa armee sunnitud tooma Toretske linnalahingutesse reservid, keda planeeriti kasutada Kostjantinivka suunal, mistõttu Venemaa armee plaanid said sellel suunal tõsise tagasilöögi. Kusjuures kui varasemal ajal selle sõja kontekstis räägiti, et linnalahingud on sõjaväelaste jaoks ohtlikumad kui lahingud maastikul, siis Ukraina sõjaväelase Stanislav „Osman“ Bunatovi sõnul on droonide tõttu see arusaamine pea peale pööratud - nüüd olevat linnades lihtsam.
Kui Kurski oblastis on Ukraina hädas logistikaprobleemide tõttu, siis täpselt peegelolukord on Venemaa armee jaoks Pokrovske suunal, kus Ukraina on tagasi võtnud maad viies kohas ja kuuldavasti ründasid isegi Sevtšenkot, mis on kuulsust kogunud haruldaste muldmetallide teemaga seoses – seal asubki üks kolmest suuremast leiukohast.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Venemaa poolelt kirjeldas Pokrovske suuna probleeme z-blogija Dmitrijev, kes enne Venemaa agressiooni elas Odessas. Dmitrevi sõnul oli Ukrainal droonide osas varasemalt ülekaal 6:1 vastu, aga nüüd olevat see kasvanud lausa 10:1-ni. Ja ei ole ainult rallidroonid, vaid on ka suured kvadrokopterid (Baba-Jaga, mida Ukraina kasutab seal lõigus nüüd ka päevasel ajal), on nn tiivad ehk operatiivtasandi lennuulatusega ründedroonid, on retranslaatorid, mille abil ka Ukraina rallidroonid lendavad 20 kilomeetri kaugusele.Dmitrevi sõnul ei ole Venemaa poolel niivõrd mitte küsimus droonide puuduses, kuigi siiski selle osas olevat ka Ukrainal ülekaal, peamine probleem olevat hoopis droonioperaatorite puudus. Kuna Venemaa sõjaväelased suhtuvat alluvatesse nagu kulumaterjali, siis ei tahtvat kursuse lõpetanud droonioperaatorid rindele tulla, vaid muudkui võtavad kõiksugu lisakursusi, et ainult eesliinile minemisest pääseda. Ebainimlik suhtumine aga lähtuvat sellest, et ohvitseridelt nõutakse lahinguväljal tulemusi, mida nad ei suuda saavutada. Võrdlusena – Ukraina drooniüksus K-2 sai nädalaga 9500 avaldust droonioperaatorite kohale kandideerimiseks.
Dmitrievi sõnul olevat mõlemalt poolt õhus nii palju droone, et enam ei olevatki võimalik rindejoonest paari kilomeetri kaugusel droone lasta, sest kohe järgnevat vastase drooni rünnak, ellu saad jääda ainult hästi maskeeritult olles.
Z-blogija „Voenkor Kotenjok“ aga kirjutas probleemidest Venemaa suurtükkidega. Kõigepealt ei pidavat laskemoona jätkuma, osadele haubitsatele antakse päevas 4-5 mürsku.
Teiseks rääkis ta probleemidest Venemaa liikuvsuurtükiga „Koalitsija“, mida Venemaa meedias reklaamiti kui vastust lääne veoautodele paigaldatud suurtükkidele ja loomulikult pidavat Venemaa oma olema oluliselt täpsem. Tegelikkus olevat aga selline, et need suurtükid lasevad väiksema distantsi peale kui lääne analoogid, sealjuures pidavat laskmistäpsus olema +-900 meetrit (!!!) ja z-blogija nentis sealjuures nukralt, et kuidagi läks nii selle suurtükiga, et mida rohkem elektroonikat, seda ebatäpsemalt suurtükk laseb. Ma oskan selle peale ainult kommenteerida, et tõeliselt analooge mitteomav lähenemine ja paigaldage aga olukorra parandamiseks veel täiendavat elektroonikat juurde.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Ukraina pool ei kiirustanud valguskaabliga droonide kasutusele võtuga, sest ühest küljest takistas poolide kõrge hind, aga teisalt oli teada, et Ukraina arendab droone, mis ise on võimelised vastase sihtmärke leidma ja neid ründama. Ukraina elektroonikaeksperdi Serhii „Flash“ Beskerstnõi sõnul aga olevat nüüd Ukraina toimiva lahenduseni jõudnud ja sellest on ka video olemas.Kui Ukraina suudab sellist droonide tootmist kiirelt skaleerida, on see tõeline mängumuutja, sest tal puuduvad valguskaabli otsas olevale droonile omased puudused – tal on palju parem manööverdamisvõime, ta on kiirem, koguseliselt on rohkem lõhkeainet, lahenduse baasilt saab luua omavahel suhtleva autonoomse drooniparve lahenduse. Tuleb loota, et selliseid droone on Ukrainal varsti kümnetes tuhandetes ja siis tuleb Venemaa armee poolt kiunu kümneid kordi rohkem. Tõsi, Trumpile see ei meeldi, aga ega ta kätt ka ette panna ei saa.
Lõpetuseks tõestisündinud lugu Murmanski oblastist. Nimelt otsustasid valitsuspartei „Jedinaja Rossija“ aktivistid 8. märtsi puhul meeles pidada sõjas hukkunute leskesid ja emasid ning teha neile naistepäeva puhul ilusa kingituse. Neile kingiti – elektrilised hakklihamasinad (mjasorubka- nii nimetatakse Venemaa sõdurite surmasaatmist). Hästi teemasse, kas pole. Võimalik ainult Venemaal.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
