Eelmises ülevaates kirjutasin Valgevenesse lendavatest Venemaa droonidest ning nädalavahetusel sai teema jätku, kui laupäeval ründas Venemaa Ukrainat 67 drooniga, millest Ukraina õhukaitse hävitas 58, samas 7 Shahed-tüüpi drooni lendas Ukrainast hoopis Valgevenesse ja sealt omakorda lendas üks neist Lätisse, kus kukkus alla.

Venemaa Shahed-tüüpi droonide Valgevenesse lendamise teemal on sotsiaalmeedia aruteludes välja joonistunud kaks leeri, kellest ühe arvates on tegemist Ukraina elektroonilise sõjapidamise vahendite tööga ja teised arvavad, et see on Venemaa teadlik käitumine, et provotseerida Valgevenet.

Kui vaatan laiemat pilti, siis on mul küll keeruline näha, mida see provotseerimine Venemaale annaks ja kui Venemaal oleks võimalik Valgevene nö alla neelata, oleks ta seda juba teinud. Venemaa ei tee seda, sest praegusel kujul on Valgevene nende jaoks kasulikum, sest sealtkaudu saab lihtsamini sanktsioonidest mööda hiilida, Valgevene on Venemaa jaoks üks väheseid tõelisi liitlasi ning väliskommunikatsioonis on see suur väärtus.

Lisaks kõigele vedas Putin Lukašenkat alt, kui suuresti just Valgevenest lähtunud pealetung Kiievile läbi kukkus ning see oli omamoodi topelt valus löök – Lukašenka lubas Valgevene territooriumilt Venemaa vägedel naabrile kallale minna ning loodetud triumfi asemel tuli hoopis häbi ja väga pikaks ajaks rikutud suhtes naabriga, kellega siiani oli täiesti normaalne läbisaamine.

Lukašenka ei ole huvitatud veelgi suuremast häbist, mis kindlasti järgneks, kui ta alluks Putini survele ja Valgevene väed ründaksid Ukrainat. Nüüd oleks Valgevene otseselt agressor, lisaks kannaksid Valgevene väed suuri kaotusi, sest puudub lahingukogemus ning ei ole ka saladus, et väga paljude valgevenelaste jaoks oleks naabri ründamine äärmiselt küsitav samm, mistõttu võitlusmoraal oleks äärmiselt madal.

Sellest lähtuvalt Lukašenka üritab manööverdada nii lääne kui Putini vahel, aga tänaseks päevaks on Putini jaoks selge, et ta peab leppima olukorraga Valgevenes nagu see on ning sellest kontekstis oma droonidega nö provotseerimine ei annaks mitte mingisugust kasu pikemas perspektiivis. Et Valgevene ei suuda Shahed-tüüpi droone alla lasta ja näidata seeläbi Valgevene õhukaitse madalat taset?

Aga Valgevene jaoks on Venemaa droonide allalaskmise temaatika niigi hell teema, sest tegemist on ikka liitlase droonidega, mis mittereageerimise korral võivad lennata NATO riiki ning sellisel juhul jääb peasüüdlaseks ikka Venemaa, kes nende droonidega Ukrainat ründas, Lätisse maandunud drooni puhul ju kõigile selge, et see on Venemaa armee poolt lendu lastud ja Valgevenet selles süüdistada pole erilist mõtet.

Nö Venemaa versiooni pooldajate põhiargument on, et drooni nö äralollitamine (spoofing), andes talle valed koordinaadid, oleks äärmiselt problemaatiline, sest Venemaa on selle vastu meetmed tarvitusele võtnud. Minu jaoks võiks see olla nii, kui poleks veel ühte anomaaliat – lisaks Valgevenesse lendavatele droonidele olid viimaste nädalate rünnakutes omajagu Venemaa poolt Ukrainasse saadetud Shahed-tüüpi droone nö kaotanud sihi ja tiirutanud nii kaua Ukraina kohal, kui kütus otsa sai ja siis nad kukkusid alla.

Miks peaks Venemaa ise midagi sellist tegema, sest nii kaotavad nad küllaltki kallid droonid viisil, kus Ukraina õhukaitse ei pea ühtegi ühikut laskemoona kasutama. Kui aga eeldada, et Ukrainal õnnestub Venemaa armee droonide lendu mõjutada, siis asetuks kõik omale kohale ja selles kontekstis oleks soov parandada Valgevene õhujõudude lahinguvõimekust lausa heanaaberlik akt (iroonia).

Muidugi on huvitav ka see, et ükski NATO riik pole veel ühtegi Shahed-tüüpi drooni alla lasknud ning ma ise ei näe nende droonide NATO riikidesse lendamises midagi positiivset Venemaa jaoks, sest see annab võimaluse NATO-l just Venemaalt lähtuvale reaalsele ohule viidates suurendada piiride ääres nii sõjaväelaste arvu kui ka paigutada rohkem õhutõrje komplekse piiride lähedusse. Huvitav teema ja ma siin esitasin ainult enda arusaama ning hetkel on kõige olulisem ikka see, et Venemaa droonirünnakute efektiivsus on langenud, vaatamata viimase nädala jooksul kasvanud Shahed-tüüpi droonide kasutamisele.

Olukord rinnetel. Venemaa jaoks on rünnakud Pokrovski suunal kõige olulisemad tänavu suvel ning nädalavahetusel kirjutati z-kanalites, et kui enne teedelagunemise aega Pokrovskit ära ei suudeta võtta, siis jõuab Ukraina armee luua sinna nii tugevad kaitseliinid, et plaan kogu Dontski oblasti okupeerimisest (nemad nimetavad seda muidugi vabastamiseks) lükkub väga kaugesse tulevikku. Ukraina tõi Pokrovski ja Toretske suunale appi üksuseid nii Azovist, Kara-Dagist kui 93. brigaadist, mistõttu takerdus Venemaa liikumise Selidoves, aga selle asula äravõtmine on eelduseks, et suuremate jõududega Pokrovski suunal edasi liikuda. Venemaa z-kanali Kremljovskaja tabakerka andmetel kaotas Venemaa kahe nädalaga Pokrovski suunal 4000 sõdurit surnute ja raskelt haavatutena, kui juba Z-kanalid selliseid arve välja käivad, siis see näitab, mis hinnaga edasiliikumine nende jaoks tuleb.

Kuna lääne poole oli edasiliikumine raskendatud (väike edenemine ainult Grodivka suunal), siis suunas Venemaa armee seal lõigul põhijõud lõuna poole ning nad liikusid kiirelt edasi rohkem kui kolm kilomeetrit, möödudes ida poolt Ukrainaski asulast ning et ka lõuna pool suutis Venemaa armee võtta enda kontrolli alla täielikult Krasnogorivka, siis nüüd muutus väga ärevaks olukord nendel Ukraina armee üksustel, kes olid suurusjärgus 18 ruutkilomeetrisel maa-alal Nevelskist lääne poole, sest lääne pool jäi avatuks veel ainult 5 kilomeetri laiune lõik, mille kaudu oleks võimalik lahkuda, olukorrale lisavad keerukust veetõkked, nii on lõunaküljes ülespaisutatud Lozova jõgi, aga Halitsinivkast on lõuna suunal Vovtša jõgi, üle mille olevaid sildasid on Venemaa armee hakanud hävitama.

Praeguses olukorras on veel Ukraina armeel aken, mille kaudu võimalikust ümberpiiramisest pääseda ning väidetavalt on nad hakanud piirkonnast lahkuma, millest annab ka tunnistust Nevelske langemine Venemaa kontrolli alla. Suure tõenäosusega on Ukraina armee sunnitud sealt lõigust taanduma selle nädala jooksul.

Lõuna pool sai Venemaa armee enda kontrolli alla Vuhledarist põhja pool asuva Vodjane asula ning kui Venemaa suudab sealt suunalt lääne poole edasi liikuda, seab see ohtu ka Vuhledari hoidmise Ukraina armee kontrolli all.

Luhanski oblastis on Venemaa väidetavalt kogumas vägesid Kreminna suunal ning Bilohorivka juures kaitset hoidvate Ukraina armee sõjaväelaste sõnul on Venemaa armee hakanud ka seal lõigus järjest rohkem kasutama valguskaabliga droone, mille vastu elektroonilise sidepidamise vahendid ei toimi.

Kurski oblastis hävitas Ukraina armee kitsa riba, mis oli peale eelmist rünnakut Karižes jäänud.

Ukraina kasutab nn draakon-droone, mis lasevad termiidi segu maapinnale ning selgus, et kasutatakse termiidi tegemiseks alumiiniumi pulbrit ja rauaoksiidi.

Kuigi Venemaa on juba pikema aja jooksul kasutanud Põhja-Koreas toodetud ballistilisi rakette ning viimaste andmete kohaselt on Iraan ka väidetavalt Venemaale üle andnud 120 kilomeetrise lennukaugusega ballistilised raketid Fateh-360, siis Ukraina liitlased jätkuvalt ei luba Venemaa territooriumil asuvaid sõjalisi sihtmärke lääne päritolu rakettidega tulistada ning USA poole argumentatsioon on, et enamus lennuvahendeid on nende rakettide 300 kilomeetrisest lennuraadiusest väljas.

Ukraina sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko avas teemat laiemalt. Tema sõnul on 300 kilomeetri raadiuses Ukraina piirist Venemaal 20 lennuvälja, kus on Venemaa helikopterid ja sõjalennukid Su-24, Su-25 ja Su-27, millel oleks kaugemalt problemaatiline lennata rindejooneni ja tagasi ning ka Su-34 puhul sõltuvat lennuulatus palju sellest, kui mitut liugpommi ta kannab.

Kovalenko sõnul on asjade seis reaalsuses selline, et Venemaa kasutab aktiivselt rindelähedasi lennuväljasid sellise koguse lennukitega, mis on võimelised kiirelt Ukraina droonirünnaku puhul lennuväljalt lahkuma, aga kui Ukraina kasutaks lääne päritolu rakette, siis sunniks see Venemaad suure tõenäosusega peale esimest Ukraina edukat rünnakut oma sõjalennukid ja kopterid enamuses rohkem kui 300 kilomeetri kaugusele rindejoonest viima ning see mõjutakse kohe kindlasti Venemaa poolt sooritatud rünnakute arvu vähenemise suunas.

Ukraina liugpommidest on kirjutatud varemgi, aga nüüd kirjutas David Axe Forbes’is, et Ukraina armee Su-24 tegi sellise liugpommi kasutamiseks testlennu. Ukraina ladudes pidi nõukogude aegseid lennukipomme olema omajagu, aga neile on vaja juurde ehitata komplektid, mis muudavad nad täpseteks liugpommideks. Tänasel päeval on kogu info pärit sellest videost ning seal näidatud pommi kuju järgi arvatakse, et Ukraina hakkab kasutama sarnaselt prantslaste Hammer’itele liugpommidel lisaks mootoreid, mis võimaldavad liugpommidel teistsugusel trajektooril liikuda kui nö tavalised liugpommid ning see kombinatsioon on sõja käigus väga efektiivseks osutunud ning ainuke probleem olevatki selles, et Ukraina saab kuus kasutada suurusjärgus 50 Hammer liugpommi, samas kui Venemaa kasutab väidetavalt iga päev keskmiselt 100 liugpommi.

Donalt Trump rääkis lõpuks ka oma plaanist, kuidas survestada Venemaad sõda lõpetama ning selleks lubas ta nafta hinna tuua alla 40 dollari juurde barrelist ning see looks olukorra, kus Venemaa järjest kasvava omahinnaga nafta ei oleks konkurentsivõimeline. Energeetikaekspert Mihhail Krutihhini sõnul on maailmas üks riik, kelle on reservis võimekus kiirelt tõsta tootmist päevas 3 miljonit barrelit ja see on Saudi Araabia ning Trumpi plaani realiseerumiseks peaksid saudid nii ka tegema.

Selle Trumpi jutu kõige nõrgem koht on minu enda jaoks oleks sellise stsenaariumi käivitamisel löök USA enda naftatööstuse pihta, sest on ka USA kildanafta tootmise omahind oluliselt kõrgem Saudi Araabia omast. USA naftatööstus toodab hetkel kõige enam naftat maailmas ehk siis augusti keskel oli see näitaja 13,4 miljonit barrelit päevas, viimase aastaga on kogus kasvanud 5,5%, nii et USA tootjatel oleks, mida kaotada.

Venemaal on aga lihtsamate tööde tegemiseks väga suur puudus tööjõust ning sellega kirjutas z-kanal VTšK-OGPU, et Moskva lähedal Puškinos asuvast ettevõtte OZON laost avastati haarangu käigus riigis illegaalselt viibivaid isikuid, kes olid sinna tulnud lausa 14 eri riigist, peamiselt vaestest Aafrika ja Aasia riikidest. Kokku olevat juba tänasel päeval Venemaal puudus viis miljonit töötegijat, aga sõja jätkudes saavad need protsessid ainult süveneda. Hetkel puudub Venemaa arusaamine, kui palju on riigis ebaseaduslikult viibivaid isikuid (räägitakse arvust orienteeruvalt 800000 kuni 1,2 miljonit), aga legaalselt on riiki viimaste aastate jooksul tulnud nii palju elanikke teistest riikidest, et väga kõnekas oli foto ühest Moskva kooli esimesest klassist, kus vene rahvusest lapsi oli mõni üksik.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Märkmed: