Mitmetes z-kanalites kurdetakse, et Ukraina armee saab nüüd juurde suures koguses kassettmürske ning see pidavat oluliselt halvendama nende jalaväe võimalusi edasiliikumisel. Nende mürskudega on vist selline kummaline teema, et USA-s on sõlmitud leping nende mürskude hävitamiseks ning päris niisama lihtne nende hävitamise peatamine ei ole, sest leping on püha.
Loomulikult ollakse Venemaal pettunud ka Trumpis, aga Trump näitas oma käitumisega, et tema eesmärk on siiski mistahes vahendeid kasutades võimule saada ning kui selleks tuleb Ukrainat toetada, siis pole mingit probleemi. Täna räägitakse palju Trumpi avaldusest, et võimule saades karistab ta riike, kes enam ei kasuta USA dollarit, seega ei mingit isolatsionismi, vaid ikka nn globalism ning USA vaatest kõlab see igati arusaadavalt ning pole vist liigne lisada, et puudutaks see eeskätt Venemaad, kes on sunnitud otsima äri ajamiseks erinevaid kõrvalteid.
Kuigi USA president allkirjastas seaduse, millega Ukraina saab relvaabi ning seda viiakse võimalikult kiiresti Ukrainasse, võtab see kõik aega ning Venemaa üritab maksimaalselt ära kasutada ajaakent, kus Ukrainal napib relvastust. Kui võtta arvesse, et USA-lt pole relvaabi tulnud kuue kuu jooksul ning Euroopa riikides relvatööstuse ettevõtted alles koguvad hoogu tootmismahtude suurendamisel, siis on Ukraina selles kontekstis väga hästi kaitsetegevuses hakkama saanud.
Samas lõpmatult nii ei saa ja mingil hetkel kuskilt ikka kaitse hakkab kärisema. Ukraina suutis stabiliseerida olukorra Tšasiv Jari juures ning kohapeal sõdivate Venemaa sõjaväelaste sõnul neil hetkel seal suunas väga häid käike enam varus ei ole. Samas Venemaa koondab piirkonda järjest rohkem jõude ning nad võivad mingil hetkel minna taas nö massiga rünnakule.
Kiirelt on Ukraina jaoks halvenenud olukord Avdiijivkast loodes, Otšeretine suunal. Ukraina armee taandumisest kirjutas David Axe põhjalikumalt Forbes’is. Tema sõnul märkasid Venemaa luuredroonid nädalavahetusel, et Otšeretines ei ole Ukraina sõdureid ning nad otsustasid olukorda ära kasutada, saates kiirelt asula suunal 30. brigaadi sõdurid. Selles rindelõigus viis Ukraina läbi rotatsiooni, kus seni edukalt rinnet hoidnud 47. brigaad asendati 115. brigaadiga. Väga segastel asjaoludel aga 115. brigaad oli väidetavalt lahkunud positsioonidelt ning see andiski Venemaa armeele suurepärase võimaluse edasiliikumiseks.
Viimases hädas ei jäänud Ukraina armeel muud üle, kui 47.brigaad tagasi rindele tuua Otšeretinest lõuna poole ning Venemaa armee lääne poole edenemise peatamiseks toodi reservist kohale 100. brigaad, nende hulgas on sõdureid, kes osalesid Kiievi kaitsmisel, aga üksusel ei ole rasketehnikat. Lääne suunas edenemine peatati, aga Venemaa armeel oli sillapea loodud ning pidevalt jõude juurde tuues on nad viimastel päevadel edenenud Otšeretinest lõuna poole, seades ohtu nii Berditši kui Semenivka kaitsjad.
Seal rindelõigul suutis Venemaa armee üllatada Ukrainat rallidroonidega, mis kasutasid sagedusi, mida Ukraina elektroonilise sõjapidamise (EW) vahendid ei suutnud summutada. Siiani polnud Venemaa neid sagedusi kasutanud ning seetõttu tuli muutus ootamatusena, mis on andnud rallidroonide osas Venemaale eelise, mis kestab niikaua, kui Ukraina suudab oma EW kompleksid ümber häälestada. See võtab aega, samas kui Venemaa lahinguväljal edeneb ning nii on nad jõudnud Otšeretinest lõuna pool Soloviove asulani ning kindlasti üritavad nö momentumit kasutades edasi liikuda. Kõige negatiivsema stsenaariumi korral peab Ukraina taganema kuni 10 kilomeetrit lääne poole, kus neil on korralikud kaitseliinid. See territooriumi loovutamine oleks juba otsene USA abi hilinemise tagajärg, aga selline see elu on.
Venemaa oli aktiivne ka Krasnogorivka suunal ning seal lõigus põhjustab jätkuvalt enim kõneainet nn kilpkonn-tank, kus rallidroonide vastu on tankile ehitatud peale metallist konstruktsioon ning katusel on võimsad EW vahendid. Sellist monstrumit Ukraina tavaliste rallidroonidega rünnata ei suuda, seega on kontseptsioon olnud siiani toimiv ning see masin on takistamatult mitu korda viinud Krasnogorivka asula piirile Venemaa sõjaväelasi. Kindlasti annaks selles kontekstis masinjuhitavate droonide kasutamine suuremat efekti, aga nagu näha, siis hoolimata juttudest lahingutegevuses selles lõigus Ukraina armeel neil kasutada ei ole, sest teadaolevalt ei ole nn kilpkonnadeni ükski rallidroon välja lennanud.
Kui Eestis üritatakse taas suurema aktsiooni käigus koguda raha, et saata Ukrainasse võimalikult palju lihtsaid rallidroone, siis sõja kolmandal aastal ei kõla see minu jaoks piisavalt ambitsioonikalt, sest lihtsaid rallidroone suudavad ukrainlased ise panna kokku kiiremini ja odavamalt. IT-riigina võiks meie üritada pakkuda lisandväärtust, eeskätt tarkvara poolelt, sest sedasama nn kilpkonna oleks võimalik rünnata rallidrooniga, millel on funktsioon, mis olemas Hiina laiatarbedroonidel ehk siis võimalus lukustada operaatori poolt sihtmärk, peale mida droon ründab autonoomselt ja seda ei suuda segada vastase EW vahendid.
Ka saaks selle kohmaka aparaadi liikumisvõimetuks teha miinidega (kusjuures üks kilpkonn sõitiski miini otsa ning siis oli selle äravedamisega palju muret) või erinevate tankitõrjevahenditega, aga nagu näha, siis on terav nappus ka sellest relvastusest. Sõjaline ekspert Agil Rustamzade nimetab seda kilpkonna sõjalise evolutsiooni tupikteeks, aga tänasel päeval kontseptsioon töötab ja põhjustab Ukraina armeele omajagu peavalu.
Aktiivne lahingutegevus toimub ka mitmes muudes rindelõikudes, aga seal ei ole viimastel päevadel suuremaid muutusi toimunud. Ukraina armee andis teada, et nad lõpetavad sellisel kujul Abrams tankide kasutamise, sest drooni ajastul on nad oma varasema efektiivsuse kaotanud. Kokku on Ukraina oma 31-st Abrams tankist lahingute käigus kaotanud viis tanki.
Ka osutus lahinguväljal väga ebaefektiivseks prantslaste nn ratastank AMC-10RC, mida Defence Expressi andmetel kasutati viimasel ajal ainult varjatud positsioonidelt tulistamiseks. Küll aga on lahinguväljal palju kiitust saanud lääne jalaväe lahingumasinad ning eriti Bradley, mis on Venemaa sõdurite jaoks tõeline õudus. Neid masinaid on uue abipaketiga tulemas omajagu ning koos dünaamilise kaitsega on Bradley väga efektiivne nii sõjaväelaste transportimisel kui lahingus osalemises.
Agil Rustamzade kirjutas ukrainlaste leidlikkusest Shahed tüüpi droonide vastu võitlemisel. Mobiilsete gruppide jaoks on pimedal ajal droonide allalaskmiseks suurimaks probleemiks nende nägemine ning nad leidsid nutika lahenduse – prožektoritele pandi soojuskaamerad ja laserid, mis võimaldavad kiirelt droonid taevalaotusest üles leida ja neid valgustada, peale mida lastakse nad kuulipildujatest alla. See on kõige odavam viis droone maha võtta ning samas ka efektiivne.
Gepardiga õnnestus ühel ekipaažil 40 ühiku laskemoonaga 5 Iraani drooni hävitamine, aga mõnikord pidavat ühe drooni allavõtmiseks kuluma isegi kuni 100 ühikut laskemoona. Programmeeritava laskemoonaga õhukaitsekompleksid on muidugi veel efektiivsemad (programmeritav laskemoon plahvatab drooni lähedal ning droon hävib kildudest), aga seda laskemoona on vähe.
Lääne sõjalise abi viibimise (ka Euroopa on jäänud oma lubaduste täitmisega hätta ning Tšehhi presidendi eestvedamisel hangitavad mürsud jõuavad rindele alles mai teisel poolel) tõttu on Ukraina suunanud oma jõud sinna, kus nad ise suudavad midagi muuta – droonide tootmisesse. Allpool on näha Andrei Perpetua poolt tehtud joonis mõlema poole rallidroonide kasutamisest tehnika vastu viimase kaheksa kuu jooksul ning märtsis oli see rünnakute suhe 6:1 Ukraina kasuks ehk siis 639 vs 103. Nii suur vahe tuleb mitmest põhjusest, millest üks on Venemaa pealetung pea kogu rindejoone ulatuses ning teiseks kasutavad nad tihti rallidroone, mida Ukraina EW suudab maha võtta. Nagu arvudest näha, on Ukraina rallidroonide kasutamises olnud edukas, aga see on siiski ainult üks komponent lahinguväljal, väga oluline, aga ikkagi ainult üks komponent.
Ukraina EW ekspert Sergii Beskrestnov, hüüdnimega „Flash“, rääkis põhjalikult Venemaa luuredroonide tööst Ukraina tagalas. Beskrestnovi sõnul olid sõja alguses Venemaa poolel luuredroonidena valdavalt kasutuses suured Orlan droonid (90% juhtudest), millel oli lisaks bensiinimootor, mistõttu oli neid kerge avastada ja ka alla lasta. Nüüd olevat peamised luuredroonid aga Zala ja Supercam, mis on palju väiksemad ja nad kasutavad lendamiseks elektrimootorit, mistõttu on neid visuaalselt palju keerulisem avastada ja soojusjälg on ka väiksem. Järjest suudavad need droonid Beskrestnovi sõnul õhus olla 4-5 tundi ning lendavad need rindejoonest kuni 50 kilomeetri kaugusele ning koosnevat need droonid peamiselt läänes toodetud elektroonikakomponentidest.
Ja siis olevatki kaks suurt küsimust:
1. Kuidas neid droone üles leida.
2. Millega neid maha võtta.
Droonide leidmisel olevat kõige efektiivsemad vahendid, mis suudavad avastada droonide raadioside operaatoritega. Tegemist olevat lihtsa ja odava vahendiga, mis hakkab piiksuma, kui droon on lähedal ning seade isegi näitab ära, mis tüüpi drooniga tegu on (näiteks Lancet või Zala). Ukraina armees kasutatakse nii Hiinas toodetud kui omavalmistatud seadmeid, aga neid ei jätkuvat piisavas koguses.
Droonide allavõtmine on palju keerulisem, sest lääne relvadele nappivat laskemoona ning tillukese drooni käsirelvast allavõtmine olevat väga keeruline. EW vahendid on nende droonide vastu efektiivsed, aga need on peamiselt rindejoonel ning kogu tagala nendega katmine ei ole mõeldav. Ukraina poolel arendatakse droone, mille funktsiooniks on vaenlase drooni mahavõtmine ning kuna need elektrimootoriga lendavad rallidroonid on aeglased (lennukiirus 70-80 kilomeetrit tunnis), siis selles mõttes ei ole keeruline nendeni liikuda, küsimus on, et kuidas neid võimalikult efektiivselt kahjutuks teha. Tuleb hakata tegema drooni, mis õhus tulistavad teisi droone laskemoonaga, mis plahvatavad drooni kõrval ning võtavad selle alla kildudega.
Beskrestnovi sõnul on Venemaal Ukraina poolse tegutsemise vastu kasutusel lähenemine, et nad nö löövad massiga, ehk siis õhus on nii palju luuredroone korraga, et mõni ikka suudab olukorda jälgida.
Kuna Venemaa luuredroone on massiliselt, siis on Ukraina armee kasutusele võtnud taktika, kus droonihäire korral kogu tegevus seiskub. Beskrestnovi sõnul suudab Venemaa nüüd sobiva sihtmärgi leidmisel rünnata Iskander-M rakettidega loetud minutite jooksul, seega olevat kõige olulisem, et väärtuslik tehnika ei seisaks kuskil ning et tehnika ei oleks kuskil üksteisele lähedal. Nii olevat Venemaa luuredroonid jälginud pikalt Patriot-kompleksi Ida-Ukrainas ning rünnati alles siis, kui ühel hetkel oli erinevad tehnikaühikud üksteisel lähedal.
Nüüd olevat Venemaa armee prioriteediks ka tehnika, millega Ukraina rajab kaitseliine ehk siis ekskavaatorid ja buldooserid, kui neid on mitu tükki üksteise lähedal seismas ning luuredroon seda näeb, siis suure tõenäosusega järgneb raketirünnak.
Ka jälgivat Venemaa luuredroonid Ukraina armee kütuseveokeid, sest varem või hiljem peavad nad sõitma nö rasvasema sihtmärgi juurde ning hoo pealt ju maapealset tehnikat ei tangita. Venemaa luuredroonid on suur peavalu ning kindlasti üritab Venemaa võimalikult palju rünnata ka läänest saabuvat sõjalist abi.
Putin tõi ühes oma esinemises välja probleemi tööjõuga, mille osas lähiajal probleemid ainult süvenevat ning tema sõnul ei olevat migratsioon lahenduseks, selleks olevat teised lahendused. Reaalses elus sõja jätkudes saavad sellisel juhul probleemid ainult süveneda, sest sõjas saab jätkuvat palju mehi kas surma või väga raskelt vigastada. Selles kontekstis kirjutas z-kanal „VDV za tšesnost i spravedlivost“ otse ja keerutamata, et tegelikult olevatki praeguse sõja peamine eesmärk vallutada võimalikult suur osa Ukrainast, et saada sealt ka tööjõudu, kes hakkaks Venemaa heaks tulevikus tööle, et nii saaks Venemaa oma tööjõuprobleemid ära lahendada. Aus jutt vähemalt ja kuidas see ütlus oligi, et unistamine ei ole kahjulik.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
