Putini lähikonnas olnud inimeste informatsiooni kohaselt olid Putini jaoks viimastel aastatel suurimaks rõõmu allikaks relvad. Nn analooge mitteomavad relvad. Ja suure juhi rõõmustamiseks ja enda karjääri edendamiseks käis relvatootjate vahel võistlus, et kes suudab Putinile paremat imerelva presenteerida. Imerelvadest rääkimiseks leidis Putin alati aega ja ta olevat nägu alati säranud kui päike, kui järjekordset multikat nägi relvadest, millele väidetavalt maailmas niipea analooge ei teki.
Ja kartsid neid relvi ka arenenud maade sõjaväelased, sest multikad olid vägevad, kuigi jah, eks küsimusi tekkis, et kuidas tehnoloogiliselt arengult küllaltki mahajäänud maa suudab teha asju, mis pole jõukohased ka arenenud riikidele. Poseidon, Zirkoon ja vaat et kõige südamelähedasem Putinile olevat olnud Kinžal. Väidetavalt hüpersooniline (kiirusega üle 5 machi ehk ülehelikiiruse) rakett, mis suudab lisaks suurele kiirusele trajektoori muuta ja seetõttu olevat neid võimatu lääne õhukaitsesüsteemidega maha võtta. See relv oli ka väga paljude venemaalaste imetlusobjekt, sest nende arusaamade kohaselt peavad kõik teised neid kartma ja nn analooge mitteomavad imerelvad andsid põhjust hingelisele üleolekule nn roiskuvast läänest.
Kõik oleks imerelvadega siiani hästi, kui Putin poleks alustanud sõda Ukraina vastu. Esimesena purunes imetanki Armata müüt, millised sobivad vaid paraadidel sõitmiseks ja ka seal on nendega probleeme. Kui tuli info, et USA annab Ukrainale kompleksi Patriot, oli Putin enesekindel ja rääkis, et nad hakkavad neid õhukaitsekomplekse purustama nagu pähkeid pähklitangidega. Kinžali ju ei peatavat miski. Esimene mõra selle müüdi purustamisel tekkis peale Kiievi ründamist ühe Kinžaliga, mille Ukraina õhukaitse alla võttis ning millest Venemaa riiklik meedia ei rääkinud midagi, kuigi Ukraina demonstreeris ilmselgelt sellele raketile kuuluvaid osasid, mis õnnestus maa pealt kokku korjata. Väga pikkade hammastega tunnistasid lõpuks ka z-blogijad, et tõesti võib tegu olla Kinžaliga. See oli nende jaoks valus hetk.
Peale nelja lennuvahendi allalaskmist Brjanski oblastis otsustas Venemaa rünnata Kiievit oma kõige paremate rakettidega, et demonstreerida maailmale, et soovi korral võivad nad ikkagi karistamatult lasta rakette kuhu tahavad ning keegi neid ei suuda takistada. Oma eesmärgi saavutamiseks lasid nad aeroballistilisi rakette Kinžal (lastakse välja lennukilt), ballistilisi rakette, tiibrakette Kalibr ja lisaks neil Iraani droone nii, et nad tabaksid sihtmärke võimalikult üheaegselt, sundides nii Ukraina õhukaitset oma raketivarud ära kulutama, peale mida jõuaks midagi ka sihtmärkideni. Eile öösel oli Kiievi elanike sõnul paarikümne minuti jooksul olnud selline õhutõrjerakettide tulemöll, millist polevat varem olnud. Peale rünnakut andis Ukraina armee teada, et kokku rünnati Kiievit 18 raketiga, millest lausa kuus olid Kinžalid, kolm ballistilised raketid (suure tõenäosusega Iskander-M, aga pole välistatud ka S-400, see selgub peale raketitükkide analüüsi) ja üheksa Mustalt merelt lastud tiibraketti Kalibr ning Ukraina armee andmetel lasti kõik raketid alla.
Paraku on ballistilisel trajektooril liikuvate rakettidega see probleem, et lennu lõppfaasis nad langevad väga järsult ning isegi kui õhus raketti tabada, võivad suurel kiirusel liikuvad raketitükid teha viga nende rakettide sihtmärkidele maapinnal. Selles osas on suur vahe madalal lendavate tiibrakettidega, mida saab maha lasta sisuliselt kogu nende lennu vältel. Tänase info kohaselt võis nii ka juhtuda ühe Patriot-kompleksi komponendiga (mis asuvad laiali küllaltki suurel maa-alal, seal on näiteks juhtimispunkt, radar, laskeseadmed), mis väidetavalt sai raketijäänustest kahjustada, aga suure tõenäosusega saab selle ära parandada Ukrainas kohapeal. Kui viga sai üks laskeseade, siis on kompleksi edasise kasutamise seisukohalt probleemid kõige väiksemad, aga selles osas tuleb ära oodata täiendavat informatsiooni.
Suures plaanis oli aga see rünnak Ukraina jaoks suureks võiduks ning Venemaa jaoks valusaks pettumuseks, sest kuigi Venemaa enda meedias võib lõputult rääkida sellest, kuidas nad on oma imerelvadega hävitanud kõik lääne õhukaitsesüsteemid, siis nii Ukrainas kui lääneriikides nähti, et lääne õhukaitsesüsteemid on tipptasemel ja võimelised maha võtma ka korraga palju teele saadetud ballistilisi rakette koos tiibrakettidega. Venemaa järjekordse imerelva müüt purunes lõplikult ja see seab uude valgusse kogu NATO idatiiva, sh Eesti kaitsmise. Ukrainasse jõudis ka õhutõrjekompleks SAMP/T, mis on ka võimeline ballistilisi rakette maha võtma, nii et Ukraina õhutõrjevõimekus järjest kasvab. Kinžal on ohtlik relv, aga mitte tabamatu.
Lisaks Kiievi ründamisele rakettidega on Venemaa asunud seal aktiivselt kasutama luudedroone Orlan-10 ja Supecam, et kaardistada Ukraina õhukaitsesüsteemide asukohti. Neid aitavad selles töös ukrainalased ise, sest väidetavalt tegid lausa kuus ukrainlast õhurünnakute ajal sotsiaalmeediasse reportaaže sündmuspaigalt. Mõistus pole oma teha ja kuigi Ukraina sõjavägi on korduvalt palunud õhukaitse tööd mitte filmida, siis osade jaoks kaalub edevus üles riigi julgeolekuhuvid.
Kinžalidega mahavõtmine ei olnud ainuke valus hoop Venemaa jaoks. Pea terve aasta on Ukraina kontekstis räägitud pikema lennu-ulatusega rakettide vajadusest. Selles kontekstis on peamiselt räägitud mitmikraketiheitjatest lastavatest ATACMS ballistilistest rakettidest, aga juba eelmisel aastal läksid liikvele jutud UK/Prantuse tiibrakettidest Storm Shadow/ Scalp EG ning teada oli ka see, et neid sobitatakse Su-24 lennukitele (ja ehk ka Su-27 peale). Luganskis toimunud raketirünnakute järel (peamiselt juhtimispunktidele) leitud raketitükkide põhjal on täiesti selge, et Ukraina kasutas just neid rakette ning see info põhjustas Venemaa propagandasaadetes tõelise hüsteerialaine, sest nüüd ei ole Ukraina rakettide laskeulatusest väljas enam pea ükski osa okupeeritud territooriumist. Tõsi, ka siin on natuke teadmatust, sest nende rakettide lennu-ulatus on tootmisel üle 500 kilomeetri ja lisapaakide paigaldamisel lausa kuni 1000 kilomeetrit, aga rakettide ekspordil nende laskeulatust vähendatakse ja seatakse ulatuse piiriks kas 250 kilomeetrit või 290 kilomeetrit, aga Ukraina jaoks sobiks ka 290 kilomeetrit.
Tiibraketid on kallid, sest sisuliselt on nad nagu väikesed lennukid koos tipptehnoloogiaga (Storm Shadow’l on kolm erinevat juhtimissüsteemi, Venemaal on analoogsed juhtimissüsteemid tiibrakettidest ainult H-101-l) ning Storm Shadow hinda vaadates (vähemalt 2,5 miljonit dollarit tükk) kerkib küsimus, et kui palju neid Ukrainale antakse. Selles osas on seis hea, sest hoolimata sellest, et need raketid on nn stealth-tehnoloogiaga ja lendavad väga madalalt, planeerib UK nad välja vahetada hiljemalt aastaks 2030 uute vastu ning selliseid rakette olevat neil 800-1000 vahel. Lisaks annavad neid rakette ka prantslased, nii et lühikese aja jooksul toimus kaks väga olulist muudatust peatse võimaliku pealetungi kontekstis – Ukraina sai nii pikema lennu-ulatusega raketid kui võimekuse ballistilisi rakette alla lasta. Väga oluline muutus ja sisuliselt ongi jäänud veel ainult üks võimekus, mille puudumine võib eelseisvates lahingutes palju probleeme põhjustada – lääne neljanda põlvkonna sõjalennukid.
Rinnetel toimuvast ka. Ukraina üritab edeneda nii Bahmutist lõunas kui põhjas, aga Venemaa armee on sinna saatnud lisajõude. Lähipäevad näitavad, kas Ukrainal õnnestub edasi liikuda ja seada nii surve alla Bahmutis asuvad Venemaa üksused. Bahmuti enda on Venemaa suures osas oma kontrolli alla saanud, võib olla, et läänes on nad suutnud nö kiiluna edasi liikudes Ukraina üksused eraldada, aga mõlemalt poolt on Ukrainal säilinud ühendusteed Tšasiv Jariga. Ei ole välistatud, et lähiajal Ukraina üksksused taanduvad lõplikult linnast, aga nad on oma töö teinud hiilgavalt, Bahmuti kaitsjad on tõelised kangelased, lisaks on Ukraina käes olulised kõrgendikud linnast läänes, millest on hea tulistada Venemaa armee positsioone linnas.
Võimaliku Ukraina peatungi kontekstis kirjutavad mitmedki eksperdid, et Ukrainal on vähemalt 11 lahinguvalmis uut brigaadi Ida-Ukrainas ootel ja teab seda ka vastane. Ukraina peab pidevalt oma üksuste positsioone seetõttu muutma ning väga pikalt ekspertide sõnul Ukraina nii jätkata ei saa ehk siis suurem pealetung ei saa enam mägede taga olla nende sõnul.
Materjali on palju, osa jätan reedese ülevaate jaoks, aga lõpetaksin tänase ülevaate Venemaa varasema majandusministri (1992-1993) Andrei Neštšajevi mõtteteradega ühelt tema viimaselt esinemiselt: “Probleem pole selles, et meie riik (Venemaa) on omadega per**es, probleem on selles, et me plaanime ennast sinna pikemaks ajaks sisse seada”. See oli kontekstis, et Venemaa mahajäämus kõrgtehnoloogiliste lahenduste osas kasvab kiirelt ja lõppu sellele ei paista.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
Teet Kalmus: Vene imerelvade müüt on ümber lükatud (1)
Eestlased Ukrainas | 17 May 2023 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Venelane jài oma suuruse hullustuses puhkama relvastuse alal. Kòige suurem kòige" vàgevam" nagu USA Autotòostus GM ,Ford. 70 ndal oleks venelane veel porinud làanege nùùd on hilja. Sòiatehnika areneb iga pàevaga. USA armeel on probleeme vanadekindralitega vana rauga Bideniga.
Eestlased Ukrainas
TRENDING
