Venemaa armee. Seda ei ehitatud üles suure sõja pidamiseks, sõjaväe selgroo moodustasid nö lepingulised sõdurid. Elukutseliste arv ei olnud armees väga suur, sest olukorras, kus reaalne oht Venemaa ründamiseks sisuliselt puudus, puudus ka vajadus suure arvu lepinguliste sõdurite omamiseks, sest see ju kõigele lisaks ka maksab omajagu. Lisaks lepingulistele olid ajateenijad, aga nende tase ei olnud sama mis elukutselistel. Ukraina plaaniti ära võtta mõne nädala jooksul ja Venemaa juhtide arvates piisas selleks olemasolevatest lepingulistest sõjaväelastest. Läks aga teisiti. Kohe alguses sai surma palju Venemaa eliitväeosade sõdureid ja neid polnud eriti kellegagi asendada. Nn erioperatsioon hakkas venima, kaotused surnute ja haavatutena olid suured, aga pealetungimiseks oli jõudu juurde vaja. Selleks hakati kõikjalt nii üle Venemaa kui ka mujalt (näiteks Süüriast) kohale tooma neid lepingulistest sõjaväelastest koosnevaid üksusi, keda oli võimalik tuua. Sõja nö teises faasis Donbassis hakati realiseerima suurt ülekaalu suurtükkide ja mitmikraketiheitjate osas, aga edu tuli väga suurte kaotuste hinnaga. Üle Venemaa toodi kohale küll vabatahtlikke, aga nendega sai hädapärast täita ainult tekkinud auke, ei enamat.

Paljud lepingulised soovisid oma lepingud lõpetada, aga see ei olnud lihtne. Väga tihti ei jõudnud avaldused ohvitseri kapisahtlist kaugemale. Rotatsiooni (puhkus koos regrupeerimisega sõjatsoonist eemal) tihtipeale polnud, sõdurite motivatsioon kukkus järjest. Nn Harkivi oblasti operatsioon näitas olukorra tõsiduse selgelt Venemaa jaoks ära – väsinud ja vähemotiveeritud sõduritel oli soov võidelda väike, lihtsam oli põgeneda. See oli üks häda. Veelgi suurem probleem oli Julia Latõnina andmetel see, et oktoobris pidid lõppema paljud lepingud ning suur osa nendest sõduritest ei olnud nõus oma lepinguid pikendama. Niigi katastroofilisi inimkaotusi kandvad Venemaa armee üksused oleksid kaotanud sisuliselt oma armee selgroo, sest lahingutes karastunud kogenud võitlejaid lihtsalt ei ole võimalik asendada vabatahtlikega, nendega pealetunge läbi ei vii. Samal ajal jätkas Ukraina pealetungi, ning mis eriti alarmeeriv, Ukraina asus tagasi võtma maid Luganski oblastis. Ukrainal oli (ja on) mitmekuuline edu väljaõppe läbiviimisel, neil on tänasel päeval Venemaa enda sõjaväeliste ekspertide andmetel elavjõus ülekaalus kõikidel rinnetel, neid hoiab tagasi veel ainult piisavas koguses rasketehnika puudumine.

Venemaa armeel läksid asjad vastupidi, järjest halvemini. Olukorras, kus järjest suuremaks muutus oht kaotada regulaararmee üksuste võitlusvõime, omandasid järjest kaalu juurde Prigožin ja Kadõrov, kes oma juhtimise alla moodustasid järjest üksusi, kellest sõltus järjest enam. Kui Venemaa meedias räägiti, et pealetung Bahmuti suunal saab toimuda ainult tänu sinna toodud retsidivistidele, siis selles vaates oli tulevikuperspektiiv ähvardav ka Venemaa enda jaoks – kujutame ette hiljem rindelt naasnud kurjategijaid, kes on lisaks omandanud oskuse tulirelvadega tappa. Venemaa pidi antud olukorras midagi muutma. Esimesed indikatsioonid olid muudatused seadustes, mis puudutasid vangiandmist ja teenistusest keeldumist. Huvitav oli ka lugeda karistustest marodööritsemise eest.

Venemaa väga soovis läbirääkimisi Ukrainaga, aga Ukraina polnud enam nõus endistel tingimustel läbi rääkima. Referendumite teema jõuti juba maha võtta, politoloog Abbas Galjamovi sõnul kutsuti nii Hersoni kui Zaporižžja oblastitest tagasi inimesed, kes pidid seal referendumite läbiviimist organiseerima. Tehti seda seetõttu, et kuigi referendumite tulemused oleksid olnud võltsitud, oleks mingigi usutavuse jaoks vajalik, et sõjategevust ei toimu, aga kogu Dnepri läänekallas koos Hersoniga on Ukraina vägede kaudtule ulatuses. Melitopolis asuvaid Venemaa üksusi pidevalt tulistatakse HIMARSitest. Luganski oblastis on oht kaotada suured territooriumid.

Putin oli meeleheitel, täiesti nurka surutud. Abbas Galjamovi sõnul on autoritaarsetes riikides tihtipeale võimu ja rahva vahel vaikiv kokkulepe – poliitika jääb autoritaarsele juhile, rahvalt oodatakse poliitilist passiivsust, aga vastutasuks saavad inimesed muus osas küllaltki rahulikult elada, osaleda ettevõtluses, käia välismaal puhkamas. Ukraina sõja kontekstis tähendas see seda, et inimesed said vaadata sõda kui meelelahutust televiisorist, sõdisid lepingulised, peamiselt vaesematest piirkondadest pärit inimesed. Nüüd ei jäänud aga Putinil muud üle kui seda vaikivat kokkulepet murda, sest muidu oleks aasta lõpuks suure tõenäosusega enamus okupeeritud territooriume kaotatud. Osalise mobilisatsiooni kõige tähtsam tulemus on see, et sõjaväelaste tähtajalised lepingud muutuvad tähtajatuteks. Sõjaväelased, kes on Ukrainas, ei saa sealt enam lahkuda. Ajateenijad, kellel on oktoobris nö dembel ehk siis teenimisaeg saab läbi, ei saa kodudesse minna. Reaalne, käegakatsutav ressurss, inimesed, keda saab kiirelt sõtta saata.

Lisaks otsustas meeleheitel Putin kasutada tuumašantaaži. Selleks reanimeeriti välkkiirelt referendumite teema ning nüüd enam Venemaad ei huvita absoluutselt mingigi tulemuste usutavus. Et lihtsalt tuimalt annekteerime territooriumid ja siis juba peaks okupeeritud alasid katma tuumavihmavari. Aga Putini suureks kurvastuseks see šantaaž mitte kedagi arenenud maailmas enam ei eruta ning erukindral Ben Hodges kommenteeris, et kui Putin peaks kasutama Ukrainas taktikalist tuumarelva, uputatakse vastuseks kogu Venemaa musta mere laevastik ja sellel lisaks veel ühte-teist. Lääne pool on hoopis arusaamine, et Ukraina vajab kiirelt rohkem relvastust, et kasutada ära paarikuulist ajaakent, kus Ukrainal on ülekaal väljaõppinud elavjõus. Ehk siis Venemaa võib need pseudoreferendumid teha, aga neid ei tunnustada, Venemaad ei kardeta ning Venemaa kaotaks maailmas veel sellegi pisukese toe, mida hetkel Hiina ja India talle pakuvad. Hiina pool väljendas eile selgelt, et nad tunnistavad Ukraina territoriaalset terviklikkust ning enam selgemat signaali neil olla ei saa. Läbi olukorra eskaleerimise jääks Venemaa sisuliselt täiesti üksi, ta vajab hädasti kiirelt läbirääkimisi.

Eelneva konteksti (meeleheitlik soov läbirääkimisi pidada) saab paigutada ka palju kõmu tekitanud vangide vahetuse, kus 55 Venemaa sõjaväelase + Medvetšuki vastu sai Ukraina 215 inimest, neist 128 ohvitseri ja kirsiks tordil viis Mariupoli kaitsmist juhtinud meest, kes peavad olema sõja lõpuni Türgis. Kuigi väidetavalt oli Putin andnud lubaduse azovlaste vabastamiseks juba Mariupoli langemise ajal, oli sellise vahetuse läbiviimine osalise mobilisatsiooni väljakuulutamise hetkel Venemaa armee võimalikku võitlusvõimet tulevikus silmas pidades äärmiselt ebaõnnestunud samm. Kui nüüd kogu see bluff kokku kukub, siis mis saab edasi? Missugune on nende sõdurite võitlusvõime, kes koju saamise asemel peavad vastu talve edasi võitlema? Missugune on nende motivatsioon, keda mobiliseeritakse, aga kes ei taha sõdida ja õieti ei oskagi seda teha? Rahulolematutest sõduritest koosnevad väeosad on ju lühikese süütenööriga pommid, mis võivad panna plahvatama kogu sõjalise tegevuse Ukrainas. Mina isiklikult selles osas Putini jaoks häid variante ei näe, vähemalt lähima paari kuu jooksul. Laekuvad andmed Venemaalt näitavad, et noori, ilma perekonnata mehi on äärmiselt keeruline mobiliseerida, peamiselt saadakse kätte keskealisi pereinimesi, kellel on raskem põgeneda ja ennast peita. Sellise armeega on raske midagi saavutada, aga mis variandid tal üle jäävad, kui Ukraina ei ole nõus Venemaa esitatud tingimustega, vaid tahab läbirääkimisi enda esitatud tingimustel?

Olukorrast rinnetel ka. Ukraina pealetungi on põhja pool takistanud ilm. Pidevad vihmasajud on muutnud kõrvalteed kohati läbimatuks (täna lubatakse päev otsa vihma) ning seetõttu on eriti keeruline just logistika temaatika, sest seal kasutatakse palju transporti, mille maastikuläbivus ei ole eriti hea. Loomulikult on täpselt samad probleemid ka vaenlasel, aga olemasolevate jõududega kaitses olla on lihtsam, sest väheseid kõvakattega teid on palju lihtsam suurtükitule kontrolli all hoida kaitsjatel. Ukraina pool vaikib, aga Venemaa sõjablogijate andmetel on keerulistest ilmastikutingimustest hoolimata Ukraina suutnud läbi murda Limanist kirdes ning pealetungi jätkudes võib Limani kaitsjatel õige varsti kaduda võimalus linnast lahkumiseks. Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul on Venemaa saatnud Gorlovka ja Marjiinka vaheliselt alalt oma üksusi Bahmuti suunale, Limani ja Svjatovesse appi, seega seal on vaikne ja kogu rinnete ulatuses jätkab Venemaa suuremat pealetungi ainult Bahmuti suunal, kus neil on hetkel koondatud palju suurtükke ning seal nad saavad veel ainsa kohana kasutada tulevalli taktikat, aga see on ka kõik. Ilmaga seoses on aga Ukraina idaosas oodata edaspidi väheste sademetega suvesooja ilma, mis tahendab teid ja võimaldab Ukrainal paremini pealetunge läbi viia.

Natuke ka relvastusest. Ukraina on hädas Iraanist toodud tapjadroonidega Shahed 136. Kuigi viimase info kohaselt pidavat Iraan lõpetama droonide müümise Venemaale, on neid seal juba omajagu ning tänu neile on Ukraina kaotanud ka oma sõjaväetehnikat. Sellega seoses tuli info, et Israel aitab edaspidi Ukrainal nende droonidega hakkama saada ning et juriidiliselt oleks asi korras, siis liikuvat varustus läbi Poola. Olen ise mitmel korral kirjutanud tapjadroonidest Switchblade 600 (suurem droon, millega saab hävitada ka tanki), aga selgus, et USA pole neid siiani tarninud ja nüüd on lootus, et lähiajal nad siiski saabuvad Ukraina armee relvastusse. Kolmanda meetmena on Ukraina massiliselt asunud paigaldama puidust mulaaže, sest tapjadroonid ei tee vahet, mis on päris ja mis mitte. Loodetavasti olukord paraneb Ukraina jaoks lähimal ajal selles vallas.

Venemaal on hüppeliselt kasvanud pealekaebuste arv, mis on seotud Ukrainaga. Viimati tekitas selles osas omajagu kõmu juhtum, kus Moskvas kuulas üks naine oma korteris Ukraina hümni ja siis valvsad naabrid teatasid, kuhu vaja. Kohaletulnud politseinikud ei hakanud koputama, vaid lülitasid korteris elektri välja ja siis nabisid naise kinni, kui see tuli pahaaimamatult vaatama, et miks elektrit pole. Moskvas juhtus veel ka üks anekdootlik lugu samas võtmes, kus politseijaoskonda ilmus mees, kes väitis, et ta oli rääkinud Venemaa armee tegevust halvustavaid jutte. Küsitlemisel aga selgus, et mees ei mäletanud midagi, ta olevat pummeldamise käigus mäluauku sattunud ning sõbrad rääkisid, millega ta olevat hakkama saanud. Kui politsei küsitles neid nn sõpru, siis selgus, et need olevat lihtsalt mäluaugus olnud sõbra arvel nalja teinud. Võib ka nii juhtuda.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING