Venemaa poolt okupeeritud aladel Ukrainas viiakse läbi "referendumit" Venemaaga ühinemiseks. REUTERS/Alexander Ermochenko
Paljud lepingulised soovisid oma lepingud lõpetada, aga see ei olnud lihtne. Väga tihti ei jõudnud avaldused ohvitseri kapisahtlist kaugemale. Rotatsiooni (puhkus koos regrupeerimisega sõjatsoonist eemal) tihtipeale polnud, sõdurite motivatsioon kukkus järjest. Nn Harkivi oblasti operatsioon näitas olukorra tõsiduse selgelt Venemaa jaoks ära – väsinud ja vähemotiveeritud sõduritel oli soov võidelda väike, lihtsam oli põgeneda. See oli üks häda. Veelgi suurem probleem oli Julia Latõnina andmetel see, et oktoobris pidid lõppema paljud lepingud ning suur osa nendest sõduritest ei olnud nõus oma lepinguid pikendama. Niigi katastroofilisi inimkaotusi kandvad Venemaa armee üksused oleksid kaotanud sisuliselt oma armee selgroo, sest lahingutes karastunud kogenud võitlejaid lihtsalt ei ole võimalik asendada vabatahtlikega, nendega pealetunge läbi ei vii. Samal ajal jätkas Ukraina pealetungi, ning mis eriti alarmeeriv, Ukraina asus tagasi võtma maid Luganski oblastis. Ukrainal oli (ja on) mitmekuuline edu väljaõppe läbiviimisel, neil on tänasel päeval Venemaa enda sõjaväeliste ekspertide andmetel elavjõus ülekaalus kõikidel rinnetel, neid hoiab tagasi veel ainult piisavas koguses rasketehnika puudumine.
Venemaa väga soovis läbirääkimisi Ukrainaga, aga Ukraina polnud enam nõus endistel tingimustel läbi rääkima. Referendumite teema jõuti juba maha võtta, politoloog Abbas Galjamovi sõnul kutsuti nii Hersoni kui Zaporižžja oblastitest tagasi inimesed, kes pidid seal referendumite läbiviimist organiseerima. Tehti seda seetõttu, et kuigi referendumite tulemused oleksid olnud võltsitud, oleks mingigi usutavuse jaoks vajalik, et sõjategevust ei toimu, aga kogu Dnepri läänekallas koos Hersoniga on Ukraina vägede kaudtule ulatuses. Melitopolis asuvaid Venemaa üksusi pidevalt tulistatakse HIMARSitest. Luganski oblastis on oht kaotada suured territooriumid.
Putin oli meeleheitel, täiesti nurka surutud. Abbas Galjamovi sõnul on autoritaarsetes riikides tihtipeale võimu ja rahva vahel vaikiv kokkulepe – poliitika jääb autoritaarsele juhile, rahvalt oodatakse poliitilist passiivsust, aga vastutasuks saavad inimesed muus osas küllaltki rahulikult elada, osaleda ettevõtluses, käia välismaal puhkamas. Ukraina sõja kontekstis tähendas see seda, et inimesed said vaadata sõda kui meelelahutust televiisorist, sõdisid lepingulised, peamiselt vaesematest piirkondadest pärit inimesed. Nüüd ei jäänud aga Putinil muud üle kui seda vaikivat kokkulepet murda, sest muidu oleks aasta lõpuks suure tõenäosusega enamus okupeeritud territooriume kaotatud. Osalise mobilisatsiooni kõige tähtsam tulemus on see, et sõjaväelaste tähtajalised lepingud muutuvad tähtajatuteks. Sõjaväelased, kes on Ukrainas, ei saa sealt enam lahkuda. Ajateenijad, kellel on oktoobris nö dembel ehk siis teenimisaeg saab läbi, ei saa kodudesse minna. Reaalne, käegakatsutav ressurss, inimesed, keda saab kiirelt sõtta saata.
Eelneva konteksti (meeleheitlik soov läbirääkimisi pidada) saab paigutada ka palju kõmu tekitanud vangide vahetuse, kus 55 Venemaa sõjaväelase + Medvetšuki vastu sai Ukraina 215 inimest, neist 128 ohvitseri ja kirsiks tordil viis Mariupoli kaitsmist juhtinud meest, kes peavad olema sõja lõpuni Türgis. Kuigi väidetavalt oli Putin andnud lubaduse azovlaste vabastamiseks juba Mariupoli langemise ajal, oli sellise vahetuse läbiviimine osalise mobilisatsiooni väljakuulutamise hetkel Venemaa armee võimalikku võitlusvõimet tulevikus silmas pidades äärmiselt ebaõnnestunud samm. Kui nüüd kogu see bluff kokku kukub, siis mis saab edasi? Missugune on nende sõdurite võitlusvõime, kes koju saamise asemel peavad vastu talve edasi võitlema? Missugune on nende motivatsioon, keda mobiliseeritakse, aga kes ei taha sõdida ja õieti ei oskagi seda teha? Rahulolematutest sõduritest koosnevad väeosad on ju lühikese süütenööriga pommid, mis võivad panna plahvatama kogu sõjalise tegevuse Ukrainas. Mina isiklikult selles osas Putini jaoks häid variante ei näe, vähemalt lähima paari kuu jooksul. Laekuvad andmed Venemaalt näitavad, et noori, ilma perekonnata mehi on äärmiselt keeruline mobiliseerida, peamiselt saadakse kätte keskealisi pereinimesi, kellel on raskem põgeneda ja ennast peita. Sellise armeega on raske midagi saavutada, aga mis variandid tal üle jäävad, kui Ukraina ei ole nõus Venemaa esitatud tingimustega, vaid tahab läbirääkimisi enda esitatud tingimustel?
Natuke ka relvastusest. Ukraina on hädas Iraanist toodud tapjadroonidega Shahed 136. Kuigi viimase info kohaselt pidavat Iraan lõpetama droonide müümise Venemaale, on neid seal juba omajagu ning tänu neile on Ukraina kaotanud ka oma sõjaväetehnikat. Sellega seoses tuli info, et Israel aitab edaspidi Ukrainal nende droonidega hakkama saada ning et juriidiliselt oleks asi korras, siis liikuvat varustus läbi Poola. Olen ise mitmel korral kirjutanud tapjadroonidest Switchblade 600 (suurem droon, millega saab hävitada ka tanki), aga selgus, et USA pole neid siiani tarninud ja nüüd on lootus, et lähiajal nad siiski saabuvad Ukraina armee relvastusse. Kolmanda meetmena on Ukraina massiliselt asunud paigaldama puidust mulaaže, sest tapjadroonid ei tee vahet, mis on päris ja mis mitte. Loodetavasti olukord paraneb Ukraina jaoks lähimal ajal selles vallas.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.