Minu jaoks kõige märkimisväärsem sündmus oli Ukraina armee kindrali Valeri Zalužnõi poolt edastatud info, et nüüd on Venemaa armee toonud kõik võitlusvõimelised väeüksused Belgorodi oblastist Ukrainasse. Tänaste teadmiste kohaselt võib olla Belgorodi oblastis veel kaks pataljon-taktikalist gruppi, kes on välja toodud Kiievi alt, aga kes ei ole siiani suutnud taastatada võitlusvõimet ja kuuldavasti Venemaa armee nendega enam ei arvesta ka selles kontekstis. Asjad on seal arenenud nii kaugele, et sõdurite mõjutamiseks on üles pandud kahte erinevat tüüpi stendid - ühed on nn häbistendid, kus on sõdurite nimed, kes ei soovi uuesti Ukrainasse minna ja teised on nn kiitustestendid, kus siis sõdurid, kes on nõus uuesti lahingutesse minema. Kuna aga sõjaseisukorda ei ole, siis keeldumine ei too kriminaalkaristust, samas on neid sõdureid omajagu, kes ohvitseride vaimse surve all murduvad ja on nõus jätkama, samas nende võitlusvõime jääb ikkagi madalaks ning lahingutes mõtlevad nad eeskätt ainult sellele, kuidas ellu jääda.

Miks see info on minu jaoks oluline? Vastus on selge - nüüd ei ole Venemaa armeel enam rohkem mitte midagi juurde panna, mis on Ukrainas, sellega tuleb need suured võidud (iroonia) nö ära vormistada. Mõned päevad tagasi Venemaa armee üritas tugevalt Izjumist edasi tungida mitmel suunal, kasutades teisest maailmasõjast tuttavat lähenemist - kaudtulega üritada maa-ala vastastest ära puhastada (tulevall), et siis edasi liikuda sinna piirkonda ja võtta see oma kontrolli alla. Ukrainlased omakorda liikusid oma positsioonidelt ära ja kui Venemaa armee tuli üksustega sinna piirkonda, siis kostitati neid marulise suurtükitulega. Ka ukrainlased kandsid arvestatavaid kaotusi, aga Venemaa armee sai hoope, mis võttis nad tõsiselt põdema. Neil on niigi suured probleemid isikukoosseisuga, nii on omajagu tanke, kus meeskonnas on kolme asemel kaks inimest. Paljude sõdurite moraal oli niigi madal, aga kui järjest lasti sodiks sõdured vedanud soomusautod, siis jõuti peale paaripäevast pealetungiüritust punkti, kus Izjumi suunalt on kuuldavasti rünnakuressurss juba ammendumas.

Ja kirsiks tordil on ukrainlaste täppisrünnakud Venemaa armee üksuste staapide pihta Izjumis. Ukraina presidendi nõuniku Arestovitši sõnul oli Ukrainal võimekus neid rünnakuid teha ka varem, aga nad ootasid ära Venemaa üksuste nö ärakulumise pealetungil ja rünnati siis, kui väeüksuste moraal oli juba lahingutes langenud, sest siis oli staapide ründamise efekt kordades suurem. Kas pihta said kaks või kolm staapi, see pole veel selge, aga kaks said pihta Arestovitši sõnul kindlasti. Nüüd on Izjumi suunalt rünnates ees ka täiendav takistus - jõgi, mistõttu saab kõiki olusid arvesse võttes olema keeruline edasi tungida lähimal ajal. Miks ma seda Izjumi suunda nii esile toon - sest sinna koondati Venemaa suurim väekoondis ja just sealt pidi tulema Donbassi lahingute suhtes otsustav muutus. Kindlasti Venemaa veel üritab sealt suunast, aga paljude sõjaväeliste ekspertide arvates on nn momentum kadunud.

Arestovitši sõnul on Venemaa armeel hetkel kõige paremad eeldused pealetungiks lõunas Guljaipole suunal, kuhu on toodud Mariupolist üksuseid juurde. Lõuna pool on stepid ning seal on ukrainlastel eelis luureinfo näol, mis võimaldab vastastele anda täpseid suurtükilööke. Just nii tegutsedes suutsid nad seisata Venemaa armee üksuste edenemise Krivõi Rigi suunal ja ka venelaste katsed Mykolaivi suunal edasi liikuda ning Hersoni piirkonnas on tehtud ka kontrarünnakuid. Mujal rinne peab ning Harkivi lähedal on ukrainlased ka mõned külad tagasi võtnud.

Omajagu kõneainet põhjustas vahejuhtum okupeeritud Hersoni oblastis, kus omavahel õiendasid veriselt arveid burjaadid ja kadõrovlased. Mis siis oli põhjuseks, et suurusjärjus 50 sõdurit ei saanud ilma relvadeta oma asju ära klaarida? Sellest on varem ka kirjutatud, et kadõrovlased lahingusse ei lähe, küll aga olevat neil kuuldavasti see roll, et takistada lahingusse läinud sõdureid positsioonidelt tagasi tulemast ehk siis sarnane roll NKVD üksustele teise maailmasõja ajal, kes liikusid üksuste taga. Nüüd burjaatidel sai sellest kõrini. Ja lisandus veel üks moment, mis kopsu lõplikult üle maksa viskas - nimelt kadõrovlased ei osale lahingutes, aga nad saavad kõige väärtuslikuma osa röövitud ja varastatud kraamist. Missugune ebaõiglus! (sarkasm). Kuuldavasti oli arveteõiendamise tulemusel nii hukkunuid kui haavatuid ning sekkuma pidi FSB. Kuulsusrikas Venemaa armee kogu oma ilus.

Mingi aeg tagasi avaldati minu jaoks arusaamatul kombel meie meedias Venemaa poolset infot sõja kohta ja siis oli uudisnupp, et Venemaa hävitas slovakkidelt saadud õhutõrjekompleksi S-300. Loomulikult oli see valeinfo ning nüüd on teada, et süsteem on töös Ukraina lõunapiirkonnas ning selle süsteemiga oleks võimalik alla tulistada kõik Venemaa lennukid, kui need peaksid tahtma Transnistriasse abiväge juurde viia.

Nn täppisraketid. Kui ÜRO peasekretär külastas Kiievit, siis tulistas Venemaa demonstratiivselt sinna lähedusse mitu raketti. Nüüd on selgunud ka rohkem detaile. Tulistati need raketid Venemaa lennukilt, mis lendas Valgevenes Mozõri lähedal. Venemaalt tulnud info kohaselt oli sihtmärgiks olnud rakettide ehitamise tehas, paraku olid need raketid nii ebatäpsed, et üks rakett tabas tehasest 70 meetri kaugusel olnud elumaja, kus hukkus ajakirjanik ning teine tabas ühte tehase administratiivhoonet ning ka see tabamus ei takista ettevõtte edasist tööd.

Raketid tulistati välja Valgevene territooriumilt seetõttu, et Venemaa armee kardab Ukraina õhutõrjet. Nii olevat Donbassis igapäevane selline vaatepilt, kus ründekopterid K-52 Alligaator ajavad Venemaa kontrolli all oleval territooriumil helikopteri nina püsti ja siis tulistavad kaarega Ukraina postitsioonide poole juhitamatute rakettidega. Pole vist vaja lisada, et tabamistäpsus on selliste laskude puhul äärmiselt madal, aga saab raporteerida, et lahinguülesanded on täidetud ja mis kõige tähtsam - hing püsib veel sees.

Lennuvahendite teema lõpetuseks selline uudis, et tänasel päeval õpivad 11 Ukraina armee lendurit lendama USA hävitajate F-16 peal. Lendurid ise olevat siiras vaimustuses, sest Venemaa päritolu lennukitega võrreldes olevat F-16 täiesti teine maailm. Sellega seoses meenus enda kogemus aastast 1995, kui mul õnnestus Moskvitšist ümber istuda Audisse. Maailm muutus hetkega. ?

Relvastuse osas leidsin sellise infokillu, et viimastel päevadel on saabunud Poolasse keskmiselt 12 sõjaväelist transpordilennukit päevas relvastusega, lisaks relvastus, mis liigub maismaad pidi. Kui tankide osas on mõned arvanud, et Ukraina vajaks T-72 asemel Abrams'eid, siis sõjaväeliste ekspertide hinnangul tekiks sellisel juhul omajagu probleeme seetõttu, et paljud Ukraina väiksemad sillad ei peaks 62 tonni kaaluva tanki raskuse all vastu, samas kui T-72 kaalub 38 tonni ning sellega probleeme ei ole.
Järgmine ülevaade esmaspäeval ehk homme.

Au Ukrainale!

Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING