Hersoni rinne. Sealt piirkonnast tulev info on vastukäiv ja palju on juttu olnud nii lõksude ülesseadmisest kui ka lõksuminemise vältimisest. Kuigi omajagu on räägitud osade Venemaa üksuste väljaviimisest Dnepri läänekaldalt, siis tegelikkuses on nende asemele juurde toodud rohkem sõdureid – nii tšmobikuid kui lepingulisi sõdureid.
Venemaa üksuste arvulise suuruse kohta Hersoni rindel on erinevaid andmeid, aga räägitakse minimaalselt 20 000 sõjaväelasest, mõnedel andmetel isegi 30 000 sõjaväelasest. See kõik on küllaltki väikesel territooriumil. Venemaal on kolm kaitseliini, millest esimeses on tšmobikud ja ülejäänutes lepingulised sõdurid.
Venemaa sõjablogijad võivad rääkida ujuvvahendite uputamisest, sidemastide mahavõtmisest, evakuatsioonist, mälestusmärkide äraviimisest, mineerimisest, arstide äraviimisest jne, aga see kõik kõlab väga õõnsalt olukorras, kus vähemalt 20 000 sõjaväelast on kaitsepositsioonidel ning nende kiire ja organiseeritud väljaviimine kujunenud olukorras ei oleks mõeldav. Lisaks tuleb arvestada, et nii suurearvuline kontingent vajab iga päev palju laskemoona ja ka süüa, aga logistika üle jõe on piiratud mahtudega.
Mida sellest võiks järeldada. Pigem seda, et Venemaa üksused on seal äärmiselt keerulises olukorras, mis halveneb nende jaoks iga päevaga – kui nad tahaksid vägesid välja viia, tekiksid paratamatult n-ö tropid Antonovi silla ja Nova-Kahhovka tammi juurde ja seal oleksid nad ukrainlaste jaoks heaks sihtmärgiks. Rünnakute läbiviimisel saaks ületamatuks takistuseks vilets logistika ja iga päevaga kahanev rasketehnika hulk.
Venemaa jaoks oleks kujunenud olukorras kõige parem variant see, kui Ukraina läheks seal rünnakule – see tooks kaasa paljude ukrainlaste surma, aga Ukraina edulootus oleks väike. Seda teab suurepäraselt ka Ukraina väejuhatus ja seetõttu neil kiiret pole – parafraseerides Eesti popmuusika klassikat, võiks öelda, et Ukraina jaoks on seal piirkonnas iga elatud päev samm lähemale Venemaa üksuste surmale.
Asümmeetriline lahingtegevus, luureandmete alusel täppisrünnakud – Ukrainal ei ole seal rindel praegu kuhugi kiiret, lisaks on niivõrd suure arvu Venemaa sõdurite seal piirkonnas hoidmine heaks uudisteks teistele rinnetele, kus toimuvad rasked lahingud. Venemaa ei saa lihtsalt seal nii pikalt jätkata, aga kujunenud olukorras ei saa nad ka organiseeritult taanduda, kandmata sealjuures raskeid kaotusi. Nova-Kahhovka tammi lõhkumine neid ei päästaks, sest eeskätt ujutaks see üle Dnepri vasakkaldaga piirnevad alad ja teiseks oleks kogu nende väegrupeering Dnepri läänekaldal veelgi suuremas lõksus, kui nad praegu on. Jälgime arenguid.
Eelmises postituses kirjutasin sellest, et ekspertidel oli raske mõista seda, miks Venemaa ajas merejalaväelasi laupkokkupõrkesse Ukraina positsioonide vastu Pavlivkas Vugledari lähedal. Kuna on teedelagunemise aeg, siis peab Venemaa kasutama edasiliikumiseks teid ja tulemused on nende jaoks katastroofilised. Ja need on merejalaväelased, ühed vähestest üksustest Venemaa armees, kes oleksid võimelised keerukamaid rünnakuoperatsioone läbi viima, aga selle asemel saadeti neid surma.
Nii hävitasid ukrainlased nädalavahetusel 15 minuti jooksul pea terve merejalaväelaste kolonni, sest mööda teed sõitvat kolonni on lihtne rünnata. Merejalaväelased kaotasid nende endi andmetel nende päevade jooksul seal piirkonnas rünnakutes 300 võitlejat ning peale sellist hävingut kirjutasid nad avaliku pöördumise ja see samm näitab nende meeleheite suurust.
Merejalaväelased kurdavad, et neil on seal nüüd uus Groznõi – nad liikusid käsu kohaselt edasi nii, et jätsid tagala puhastamata. See viga oli läinud neile väga kalliks maksma, sest piltlikult öeldes oli iga põõsas tulistama hakanud. Ehk siis parafraseerides rahvatarkust, et esimesed tapetakse, tagumised heidetakse, servapealsed surmatakse, keskmised aga naudivad Kobzoni kontserti.
Kui juba merejalaväelastega nii käitutakse, siis pole vaja ka imestada sündmuste üle Svatove lähedal, kus Venemaa väejuhatus otsustas minna Makeejevka suunal vastupealetungile. Eesliinile saadeti Voronežist pärit tšmobikud, kes ei olnud läbinud sõjalist väljaõpet ja kus terve rühma peale oli kolm labidat. Ukrainlased taandusid teadlikult ja kui tšmobikud olid positsioonid sisse võtnud, järgnes nende positsioonidele võimas rünnak nii mitmikraketiheitjatest, suurtükkidest kui miinipildujatest.
Paari päeva jooksul toimus kurbmäng, peale mida jõudis 580 sõdurist Svatovesse tagasi vähem kui 20. Kindlasti ei saa väita, et kõik ülejäänud surma said, aga kui demoraliseerunud sõdurid mööda metsi sihitult ringi jooksevad, siis suures plaanis vahet pole, üksust kui sellist enam ei eksisteeri. Kui enne mobilisatsiooni Venemaal sai korduvalt kirjutatud sellest, kuidas nn rahvavabariikidest mobiliseerituid sõjaväelise väljaõppeta inimesi kasutati kui kahuriliha, siis oli vähemalt minul küll raske ette kujutada, et täpselt samamoodi hakatakse käituma ka Venemaalt pärit mobiliseeritutega, aga nii see on.
Isegi hullem, sest nüüd ei ole ohvitseridel enam n-ö materjalipuudust, kui tapetakse ühed maha, saab kohe teised asemele võtta, ja kui kõik on maha tapetud, siis tehakse järgmine mobilisatsioonilaine ja kõik kordub. Venemaa käitumist võrreldakse Žukovi käitumisega Teises maailmasõjas, kus sõjalist tarkust oli vähe, küll aga oli väga suures koguses inimesi, kelle massiga vastane lämmatada. Nii on ukrainlastel esinenud juhtumeid, kus nad lihtsalt ei jõua piisavalt kiirelt kuulipildujate linte vahetada, sest üks enesetapjalik rünnak järgneb teisele.
Ja see probleem on ka teistel rinnetel, sest tänu tšmobikutele on Venemaa muutunud aktiivsemaks ka Zaporižžja rindel. Bahmuti piirkonnas tõmbusid venelased Bahmuti alt natuke tagasi ja keskendusid jõud Soledari suunale, kui seal ei õnnestunud, siis valiti Bahmutske suund. Seal toimib wagnerlaste taktika – tšmobikud ees, oma elu hinnaga aitavad nad välja peilida ukrainlaste laskepositsioone. Kui jääd rünnakus ellu, liidetakse sind järgmise rühmaga ja see kurbmäng jätkub, kuni kas saad vigastada või sured. Kusjuures raskelt vigastatuid seal ei pidavat kokku korjatama, kui jalad ei kanna või roomata ei jõua, siis on lõpp väga nukker.
Venemaa kannab küll elavjõus ja tehnikas väga suuri kaotusi, ometi on tšmobikuid piisavalt palju, et tänu sellele on Venemaa oluliselt tõstnud rünnakute arvu Donbassis. Kuigi tänu HIMARS-idele on Ukraina hävitanud 1. novembri seisuga 397 Venemaa laskemoonaladu, on Venemaa suutnud Donbassis logistika ümber korraldada: nüüd teeb Venemaa päevas kõigi rinnete ulatuses suurtükkidest suurusjärgus 20 000 lasku Ukraina 4000–7000 vastu ning eriti tuntav on see just Bahmuti piirkonnas.
Kui peale mobilisatsiooni väljakuulutamist oli päris levinud arvamus, et ilma sõjalise väljaõppeta tšmobikuid kasutatakse ainult kaitse hoidmisel, siis nende selline surmasaatmine on vähemalt minu jaoks arusaamatu, sest edu nii ei saavuta. Välja on käidud arvamus, et 25 000 tšmobiku hukkumise järel hakkaksid Venemaal toimuma protsessid, mis võivad viia ootamatute arenguteni.
Eks paistab, aga Venemaa kasvavat kimbatust näitab see, et kibekiirelt on taas hakatud üleriigiliselt organiseerima patriootilisust tõstvaid aktsioone. Sedapuhku on kandvaks lauseks „Ja Russki!“ („Ma olen venelane“), mis on tõuke saanud artisti nimega Shaman samanimelisest laulust (ja mehele heidetakse nüüd ette ebapatriootlikku käitumist, sest ta polnud nõus okupeeritud territooriumitel seda laulu esitama).
Kui aga surmateated tulevad laviinina, siis matab see lõpuks enda alla igasuguse pseudopatriootilise tegevuse. Ahjaa, suvel tegi üks Venemaa koomik sellest laulust versiooni „Ja uski“ (tõlkes oleks stiilis „Ma olen vaimselt piiratud“) ja sellest sündis tema jaoks paksu pahandust.
Relvastus. Sõjaväelisi eksperte on kõnetanud viimase USA sõjalise paketi sisu – see on suures osas ründerelvastus. 90 moderniseeritud T-72 tanki ja 250 soomustransportööri M1117 – täpselt see, mida Ukraina pealtungide läbiviimiseks hädasti vajab. Lisaks on neile saadetud tervelt 1100 tapjadrooni Phoenix Ghost. Nende kasutamispiirkonnana nähakse eeskätt Dnepri läänekaldal olevat okupeeritud territooriumi, sest seal on Venemaa õhukaitse sisuliselt maha võetud ja droonid saaksid segamatult tegutseda.
Omajagu elevust on ka põhjustanud jutt, justkui saaks Ukraina
tiibrakette Storm Shadow / SCALP-EG (UK ja Prantsusmaa koostöös valminud), mis paigaldatavat lennukitele SU-24. See oleks juba väga oluline jõudude muutus, sest need raketid lendavad lisapaakide olemasolul isegi 1000 kilomeetri kaugusele. Ilma nendeta lendavad kuni 560 kilomeetrit ja lõhkepea kaalub 450 kilogrammi. Nende rakettidega saaks Venemaa rünnakute korral vastata rünnakutega Venemaal asuvate sõjaliste objektide vastu. Praegu Ukrainal selline võimalus puudub.
Saksamaa kantsler tegi visiidi Hiinasse ja paljude ekspertide arvates oli selle visiidi tulemuseks ka see, et
Iraan tunnistas lõpuks oma droonide saatmist Ukrainasse. Tõsi küll, äärmiselt ebausutava jutuga, justkui oleks need saadetud juba enne sõda, aga asi seegi. Iraani avaldus seadis halba valgusse Venemaa propagandistid, kes rääkisid Shahedi droonist kui väljapaistvast Venemaa leiutisest Geran.
Põhiküsimuseks aga jääb, et kas Hiina suudab mõjutada Iraani mitte saatma Venemaale ballistilisi rakette, sest nende allatulistamisega jäävad ka parimad õhukaitsesüsteemid hätta. Ukrainale oleks see hea uudis, kui Venemaale jääksid selles osas tühjad pihud.
Järgmine ülevaade kolmapäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusele.
