Tänast ülevaadet alustan seekord Dnepri läänekaldal toimuvast, millega seoses on mitu märgilist infokildu. Kõigepealt kollaborant Saldo (kes on Hersoni oblasti okupatsioonivõimu juht) videopöördumine, milles ta räägib soovitusest inimestel lahkuda Dnepri läänekaldalt idakaldale ning soovi korral isegi Venemaale, mille puhul neile antavat nö kinnivaravautšer, mille alusel saaks Venemaal endale elamispinna. Saldole sekundeeris Venemaa armeekindral Sergei Surovikin, kelle sõnul on Venemaa üksuste olukord Dnepri läänekaldal keeruline ja ei olevat välistatud ka rasked otsused sellega seoses.

Milles siis küsimus. Nimelt on Venemaal vähe järgi jäänud võitlusvõimelisi professionaalseid üksusi ja arvestav osa asub neist just Dnepri läänekaldal, kus nad tugevalt häiritud logistika tõttu kaotavad iga päev üksuste võitlusvõimet. Sa võid ju mobiliseerida sadades tuhandetes inimesi, aga kui neil väljaõpe piirdub kas mõne päeva või mõne nädalaga, siis hädapärast on neist abi kaitsetegevuses kogenud sõjaväelaste abistamisel, aga pealetungile on mõtet minna ainult kogenud sõjameestega, sest mobiliseeritud kas surevad kiirelt või hakkavad põgenema. Ja siis ongi Venemaal dialemma – kui laseme oma parimatel üksustel vaikselt Dnepri läänekaldal verest tühjaks joosta, siis suudame küll hoida mingi aja territooriumi, aga kaotame üksused, keda pole võimalik asendada lähema poole aasta jooksul. Kui lahkume, kaotame küll Dnepri läänekalda, aga päästetud üksustega võib üritada hiljem pealetungi kas Zaporižžja, Kiievi või Harkovi suunal või vähemalt kindlustada kaitset Zaporižžja suunal. Selles kontekstis ei ole ka Ukraina jaoks kõik nii ühene – Dnepri läänekalda tagasisaamine oleks suur võit, samas kui Venemaa üksused saaksid lahkuda, siis oleksid nad ohuks teistel rinnetel. Teisalt saaks Ukraina saata peale Dnepri läänekalda tagasisaamist suure osa sealsetest vägedest mujale rinnetele, sest Dnepri läänekalda kaitsmine nii palju inimressurssi ei nõua. Venemaa võib üritada korrata Kiievi all läbiviidud operatsiooni, kui enne üksuste lahkumist toodi nende lahkumist katma teised väeosad, nüüd oleksid selles rollis värskelt mobiliseeritud, kellele jäetaks toeks lahingutes juba kogemusi omandanud nö rahvavabariikide mobikud. Lähima paari päeva jooksul võib seal piirkonnas juhtuda palju huvitavat. Jälgime sündmuste arenguid.

Luganski oblasti rindel on Ukraina olnud aktiivsemaks pooleks Svatove suunal, samas kui Venemaa on olnud aktiivsem Kupjanski ja Torske suunal. Antud rindelõigul me ei saa tänasel päeval enam rääkida Ukraina suuremast aktiivsusest, Venemaa jaoks on olnud prioriteediks Svatove-Kremennaja vahel oleva tee enda käes hoidmine ja seda on nad ka suutnud teha, surudes ukrainlased nii mitmeski kohast mõned kilomeetrid teest eemale. Väidetavalt on ukrainlased ka seal rindel kogunud arvestavad reservid, aga kas muutuvates oludes (mobiliseeritute rindeletoomine) ka selle abil suuremaid läbimurdeid õnnestub saavutada, on minu hinnangul tänasel päeval juba oluliselt vähem tõenäoline kui oli veel paar nädalat tagasi. Kuuldavasti on Belgorodi oblastis rotatsiooni korras sinna viidud üksusi täiendatud mobiliseeritutega ning see päris arvestatav väegrupeering võib üritada liikuda kas Svatove suunas või hoopis Harkivi peale, ka see variant ei ole välistatud. Samas on omajagu ka neid analüütikuid, kelle arvetes on Venemaa väejuhatusel äärmiselt raske Venemaal asuvate üksuste võitlusmoraali tõsta, sest pikalt sõjas olnud sõduritel on motivatsioon edasisõdimiseks äärmiselt madal ja värskelt mobiliseeritud lihtsalt veel ei tea, missugune põrgu neid ees ootab, kui nad peaksid reaalsete lahingute keskele sattuma.

Kõige kuumem piirkond on hetkel Bahmuti suund. Linn, mida Venemaa üritab kuude kaupa ära võtta, aga siiani edutult. See suund on ülimalt oluline Prigožini jaoks, kes igati üritab tõestada, et tema palgasõdurid on lahingutes paremad kui Venemaa armee üksused. Väidetavalt on viimase kolme kuu jooksul Venemaa suutnud okupeerida kolm küla, millest kaks on Bahmuti suunal. Aga ka selline suur edu (sarkasm) on tulnud äärmiselt suurte inimkaotuste hinnaga. Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul on wagnerlased Bahmuti suunal loonud lausa kaks karistussalklaste liini, et takistada rünnakule sunnitud vangide tagasipöördumist. Midagi sellist ei olevat teinud isegi Stalin, tema ajal piisas ühest karistussalklaste liinist. Seega ei ole lepingule allakirjutanud vangidel muud varianti kui edasi liikuda.

Tapetakse üks grupp ära, saadetakse järgmised. Sõjaväelise eksperdi Oleg Ždanovi sõnul laipasid keegi ära ei korista, sest see oleks eluohtlik, parimal juhul pidavat vangid oma surnud kaaslased lükkama pinnaselohkudesse, aga ei enamat. Levib laibahais ja kui ukrainlaste üksused on vasturünnakute käigus mingi territooriumi tagasi võtnud, siis sõjaväelaste sõnul ei olevat tihtipeale võimalik liikuda ilma, et sa ei peaks laipade peale astuma. Ukrainlased pidavat laibad katma võimalusel klooriga, aga nendega tõsisemalt tegelemiseks ei olevat aega, sest piirkond on pideva Venemaa poolse suurtükitule all. Olukord olevat lausa nii tõsine, et lagunevate laipade tõttu pole välistatud isegi põhjavee saastumine. Ja selliste meetoditega sõda pidav Prigožin peab ennast edukaks väejuhiks. Väidetavalt on vangidele lisaks eesliinile surema saadetud juba ka värskeltmobiliseerituid, kes Putini jaoks ongi ainult kahuriliha. Võimalik ainult Venemaal.

Rünnakud Ukraina tsiviiltaristu pihta. Aprillis-mais krjutasin ise mitu korda, et Ukraina vajaks hädasti tapjadroone Switchblade 600, mis suurte koguste olemasolul võimaldaks vaenlase tehnikat hävitada. Juttudeks see kõik jäigi. Kui Swtichblade 600 on tehnika viimane sõna, siis iraanlaste Shahed 136 sellega võrreldes tehnoloogia eilne, kui mitte öelda üleeilne päev. Kahetaktiline mootor, mille müra ei üritatagi summutada, sest see viivat suure võimsuse kaoni, mistõttu lennuulatus väheneks. Puudub optika, mistõttu seda drooni saab programmerida ainult staatiliste sihtmärkide suunas lendama. Ta on väga lärmakas, aeglane, lendab madalalt, aga sealjuures on teda odav toota, väidetavalt on ühe sellise drooni hinnaks suurusjärgus 20000 dollarit. Tapjadrooni lõhkepea kaalub 40 kilogrammi, ta suudab lennata kaugele (väidetavalt rohkem kui 1000 kilomeetrit), ta lendab madalalt ja eritab vähe soojust, seetõttu on seda raske avastada õhutõrjesüsteemidel ja raske on teda alla võtta ka näiteks Stingeritega. Venemaa saatis neid korraga teele kümnete kaupa ja see taktika üllatas ukrainlasi ning need rünnakud põhjustasid omajagu kahjustusi kriitilise tähtsusega infrastruktuurile.

Kas siis nende droonide vastu kaitset ei ole? On küll ja nende droonide nö tugevused on ka nende nõrkusteks. Neid droone on lihtne alla lasta õhutõrjekahuritega, näiteks sakslaste Gepardite jaoks nad väga lihtne saak, sest ei suuda piisavalt kiiresti „joosta“, lennukiirus on 150 kilomeetrit tunnis, mis on kuus korda aeglasem kui tiibrakettidel. Nad on nii suured ja aeglased, et neid saab alla lasta ka tavaliste käsirelvadega, aga ka näiteks juba aastakümneid tagasi loodud õhutõrjekahuritega ja Zu-23-2 ja neid õhutõrjekahureid peaks Ukrainal olema, vähemalt brittide andmetel. Kahetaktilise mootori hääl olevat kilomeetrite taha kuulda, seega ei saa need nö lendavad mopeed-balalaikad märkamatult läheneda. Ka peaks olema võimalik nii madala lendavate droonide mootorite tööd häirida viisil, mille tagajärjel nad lihtsalt alla kukuvad. See kõik ei ole kosmoseteadus, aga millegipärast tulid need rünnakud tsiviiltaristu pihta sellisel kujul ikka ukrainlaste jaoks ootamatult. Nüüd on olukord kiirelt muutumas, väidetavalt suudeti peamiselt õhutõrjekahutite abil maha võtta kõik 16 sellist tapjadrooni, mis liikusid Kiievi suunal üleeile õhtul.

Tapjadroonid on üks teema, aga suuremad probleemid saavad olema ballistiliste rakettidega, mida Iraan pidavat hakkama Venemaale tarnima. Raketid, mille tabamistäpsus pidavat olema 15 meetrit. Just ballistiliste rakettide osas pidavat Venemaal olema varud kõige väiksemaks muutunud (väidetavalt olevat järgi 10% Iskander rakette võrreldes sõja algusega) ja ballistilisi rakette on ka õhutõrjel oluliselt keerukam tabada kui tiibrakette (lendavad kordades kiiremini). Kui veel mingi aeg tagasi Iraan üritas droonidega seoses hämada, siis nüüd nad on teatanud avalikult, et toetavad relvadega Venemaad. Iraan seega avalikult näitab välja, et teda ei huvita enam võimalik kokkulepe Euroopaga. Ajakirjanik Ivan Jakovina ja ka mitmed teised eksperdid nimetavad sellise käitumise võimaliku põhjusena seda, et suure tõenäosusega on Venemaa ja Iraan sõlminud kokkuleppe, mille alusel Iraan suudab luua tuumarelva, sest ei ole neid tapjadroone ja rakette ka Iraanil endal ülearu palju, aga nende äraandmisel peab tõsine põhjus olema. Israel võiks selles kontekstis Ukrainale appi tulla, aga viimase info kohaselt üritab Israel võimalikust koostööst kõrvale hiilida, sest ta ei tahtvat Venemaaga tülli minna. Iraani tuumarelv oleks aga just nende jaoks kõige suuremaks ohuks. Teoorias võiks Iraani selline käitumine omakorda lähendada USA-d ja Saudi-Araabiat, sest saudid olid USA peale verised just seetõttu, et see proovis Iraaniga suhteid klaarides Iraani naftat turule tagasi tuua, aga nüüd on olukord muutunud.

Mobilisatsioon põhjustas Moskvas sellise paanika, et mehed põgenesid linnast või varjasid ennast oma kodudes, mistõttu väga tõsiselt sai häiritud linna majanduslik toimimine. Kusjuures oli Moskva nö kvoot olnud oluliselt väiksem kui paljudel teistel piirkondadel (elanike arvu arvestades), aga ikka tuli lõpuks hakata haaranguid korraldama plaani täitmiseks. Asi läks selleni, et metroode sissekäikude juures võeti kinni kõik mehed, kelle vanus klappis ja ei huvitanud isegi inimeste kodakondsus. Nii olid Belgorodis tulistamise läbiviinud tadžikid olnud kuuldavasti ühe Moskva restorani töötajad, kellel ei olnud Venemaa kodakondsust ja kes võeti kinni, kui nad oli teel tööle. Sõjaväeosas olid nad seetõttu olnud kogu aja vältel äärmiselt negatiivselt meelestatud, nõudsid enda nö vabakslaskmist ja lõpuks viisid kuhjunud pinged tragöödiani. Väidetavalt olevat Moskvas nüüd nö plaan täidetud, aga sellisel moel mobiliseeritute motivatsioon on olematu, neid huvitab ainult võimalik ellujäämine. Kõige edukamaks ellujäämisstrateegiaks on osutunud aga hoopis pidev alkoholijoobes olemine, nii on selliseid inimesi koju tagasi saadetud juba omajagu.

Valgevene. Riigi majanduslik olukord on äärmiselt keeruline ja halveneb iga päevaga. Lukašenkol jääb manööverdamisruum järjest väiksemaks, sest ta suudab riiki veel kuidagigi vee peal hoida ainult tänu Venemaa rahalisele abile, aga sellel abil on ka hind. Viimastel päevadel on sellega seoses olnud palju arutelu Valgevene võimaliku sõttamineku osas. Uuesti Kiievi suunas pealetungi alustamine oleks Venemaa jaoks oluline eeskätt psühholoogiliselt, et survestada nii Ukrainat kui läänemaailma, aga see eeldaks Valgevene armee kaasamist. Kusjuures minu enda arvates ei ole välistatud variant, et Venemaa okupeerib hoopis Valgevene enda, selline käik sobituks suurepäraselt Putini maailmapilti ja lisaks oleks, millest võidukalt oma meedias kuulutada. Lähinädalatel on aga oht sealt suunast sissetungiks minu enda hinnangul väike, aga ega seda Putini mõttemaailma ei tea.

Lõpulõik tuleb Moskvast, kus on otsustatud riiklikul tasemel asuda otsustavalt võitlusse LGTB teemaga ning lähiajal olevat plaanis vastavat seadusandlust ka täiendada. Nii toodi ohtlike LGBT-näidetena Venemaa Duumas peetud ettekandes multifilmid „Põrsas Peppa“ ja „South Park“. Kui lahinguväljal ei saa hakkama, siis on multikatega sõdimine jõukohane ettevõtmine. Kusjuures ma ise hakkasin selles kontekstis mõtlema vaesele Mašakesele, kes koos karuga koos tegutseb.

Väga kahtlane. 🙂

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale

Artikel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING